päev 25

olen märganud, et koptereid käib palju. meie ala vastas on kohe kopterite maandumisplats. korraga tuleb tavaliselt neid 2tk, kuid ka kolmandale on koht. sinna maanduvad primaarselt med-kopterid. mõni päev tullakse lausa 3 korda, kuid tüüpiline on kord päevas. haavatuid pidevalt. eks ka kergemalt, kuid alati on vähemalt 1 kanderaamil...nii kaetult kui ilma. üldjuhul on teada, et ilmade jahenedes jahtub ka vastase lahinguhimu, aga seni veel tunda pole. eks mitmed vigastused tekivad kindlasti ka ilma reaalse vastaseta (lõksud jne). ei tea, kas süda-talvel tuleb ka vigastuste vaba periood.

pole ka postil käimisest räägitud. kuu alguses öeldi ära, et nov. me ei käi, kuid edasisest pole halligi, kas ja mis. võimalik, et üldse ei lähe, kuna sõdureid jagub kõigil, keda sinna saata. samas ei saa panna kõike nende kohustuseks, ka ise peab olema valmis kaitseks.

räägitud on mitmetest rünnakutest baasile. juba pikisilmi ootan, mil tuleb meie kord keset ööd kiirelt ennast lahinguvalmis seada ning positsioonidele minna. see on alati nii ootamatu. kui nüüd kohe ära tuleks, siis teaks, et kuu-kaks oleks rahu. vanadel logistikutel oli viimane umbes kuu enne meie saabumist, nüüd ongi endal kõrvad kikkis. 1 väike häire oli, kuid see oli seoses kellegi kadumisega ning korraldati loendus. kui nüüd õige tuleks, oleks adrekas vist taas laes. liigub ka jutt, et bastionis käib ringi 5-6-liikmeline meeskond pommivöödega. ootavad ja otsivad õiget võimalust "aktiveerumiseks". mai teagi, kas võtta seda linnalegendina või mis, kuna seda räägiti juba kohe peale maandumist. õnneks on enda majutusala kõrge ja korraliku lukustatava aiaga julgestatud, nisis ligipääs keeruline...aga kunagi ei tea. igatahes pole se mõte veel uinumast seganud. viimased ööd olen isegi paremini maganud kui varem.


proosit

päev 24

esimene päev ilma vana NSE'ta. kuidagi kummaline olla. ala on nagu tühi, vaikne. lausa siuke tunne, et hakka või ise mingit mürglit korraldama, et kärarikkam oleks. samas tunnen, et alles nüüd saan rahulikult oluliste asjade peale mõelda. näiteks tegin tagantjärgi paberimajandust ära, nokitsesin pikemalt seisnud relvaga ja muud pudi-padi.

uus coy saabus kah esimeselt opilt. seni veel paanilisi asju parandamiseks pole, kuid küll jõuavad. neilgi oli suht rahulik...leidsid 2 surveplaati.

homme püüan broneerida väikse lasketiiru. tahaks nv-l paugutama minna. võtaks kohe korraliku portsu ette...vaatab, kaua käsi jaksab.


proosit

päev 23

vanad logistikud toovad vaikselt oma tukke. kohe näha, kes armastab oma relva ja kes mitte...puhtuse pealt. kuigi ma näen neid oma relvi puhastamas, on tüüp-mustuseks ikkagi enamustel üks-ja-sesama koht. õnneks mitte kriitiline, kuid mul riivab silma.

õhtul pidime ikka avastama, et eilsed lehed olid mõned valede kogustega. täna õhtul siis läks suure paanikaga paranduste sisseviimine. paanika selle pärast, et rahvas lendab täna öösel juba eestisse, nisis viimane võimalus asjad korda seada. osad asjad teen ka homme, kuid sellega saan juba ise hakkama. kuradi sitt on ikka teiste jama korrastada.


proosit, raisk

päev 22

oii kus oli magus uni täna. homik jube keeruline tõusta. kuigi kuskil kolme ajal öösel põiele, langesin pärast nagu puunott.

kuradi pikka ja väsitav päev oli. terve kompanii relvastus vastu võtta kõiki komponente kontrollides ning hiljem paberimajandust peale kah. olen päris väsinud peaks mainima. lõunale sain selle tõttu kah poolteist tundi hiljem ning õhtusöögile nagu ei viitsigi...söön paar banaani ning närin vinnutatud liha peale, kärab küll.

homme pean vastu võtma veel vanade logistikute muist kraami ning olema vaatluses, kui briti mendid tänase vara üle kontrollivad. kiired päevad...


proosit

päev 21

hilisõhtul osad tüübid tegid panuseid, kaua mu uus mohikaanlane vastu peab. arvavad ju, et mul ei lubata kõrgemate poolt sellise soenguga olla. iseenesest ma enne konsulteerisin kontingendi veebliga, kes, kui ma õigesti aru sain, konsulteeris omakorda ka kontingendi ülemaga ning sain dabro. ka oma ülemat nägin hommikul ning tal soengu kohta kommentarid puudusid...ju ehk on okas. nõme oleks küll päris kiilaks ajada. jah, mitmetel on peanupud paljad, kuid ma ei ole mingi ajateenija, et pealagi läikima peaks.

täna oleks tegelikult pikemalt magada saanud, kuna P, kuid koperdajad ajasid mu juba pool 7 üles. proovisin veel uinuda, kuid veerand tunni pärast sundis mu põis mind liikvele. tagasi tulles muidugi uni läinud, aga tegusaks kah ei tahtnud veel hakata. nisis otsustasin lesida ja arvutist filmi vaadata. alles peale filmi, kui kell juba pool 10, otsustasin liigutama hakata. osad olid ka veidi varem juba liikvel, kuid 3tk jäi minust endiselt veel magama.

hea on, et alale tulin. kohtasin paari meest, kellega natuke homseks hulluseks ettevalmistusi arutleda - hakkan relvi kokku koguma.

tegin ka suuremat sorti poehulluse läbi. peamiselt tahtis kolleeg shopata, mind huvitas vaid raali ventilaator. viimast ei leidnudki, kuid leidsin asju, mida lähedastele koju kingituseks tuua. laias laastus peaks see osakond nüüd kaetud olema - naistele midagi ilusat, ämmale elevandi temaatikat jne.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit