päev 21

hilisõhtul osad tüübid tegid panuseid, kaua mu uus mohikaanlane vastu peab. arvavad ju, et mul ei lubata kõrgemate poolt sellise soenguga olla. iseenesest ma enne konsulteerisin kontingendi veebliga, kes, kui ma õigesti aru sain, konsulteeris omakorda ka kontingendi ülemaga ning sain dabro. ka oma ülemat nägin hommikul ning tal soengu kohta kommentarid puudusid...ju ehk on okas. nõme oleks küll päris kiilaks ajada. jah, mitmetel on peanupud paljad, kuid ma ei ole mingi ajateenija, et pealagi läikima peaks.

täna oleks tegelikult pikemalt magada saanud, kuna P, kuid koperdajad ajasid mu juba pool 7 üles. proovisin veel uinuda, kuid veerand tunni pärast sundis mu põis mind liikvele. tagasi tulles muidugi uni läinud, aga tegusaks kah ei tahtnud veel hakata. nisis otsustasin lesida ja arvutist filmi vaadata. alles peale filmi, kui kell juba pool 10, otsustasin liigutama hakata. osad olid ka veidi varem juba liikvel, kuid 3tk jäi minust endiselt veel magama.

hea on, et alale tulin. kohtasin paari meest, kellega natuke homseks hulluseks ettevalmistusi arutleda - hakkan relvi kokku koguma.

tegin ka suuremat sorti poehulluse läbi. peamiselt tahtis kolleeg shopata, mind huvitas vaid raali ventilaator. viimast ei leidnudki, kuid leidsin asju, mida lähedastele koju kingituseks tuua. laias laastus peaks see osakond nüüd kaetud olema - naistele midagi ilusat, ämmale elevandi temaatikat jne.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit

päev 18

kuna rääkisime kutidega enne und tähtkujudes jne, siis vist praeguse mao aasta tõttu nägin ka und, milles madu. olin miisuga maal. maja paistis seest välja 3x suurema lossina. midagi ma askeldasin edasi tagasi, kuni vajusin patjadest kubisevas toas läbi põranda. korra mõtlesin, et fakk...põranda laud mäda, aga peale seda mõtet ei jõudnudki jalga välja tirida, kui ka teine jalg vajus läbi ning ma hakkasin tasa-pisi sügavamale vajuma. no nagu vajuks sohu või nii. polnud kuskil krabada kah, nisis tegin ennast rahulikuks kuni olin rinnuni sees. sisu tundus kah siuke muda ja muu jama pehme ja märjana mu ümber. kuna välja ei saanud ning kedagi ümber kah polnud jäin passima. olin ühel kohal olnud vist tunde, kui ärkasin pea padja pealt. olin magama jäänud. äkiste hakkas mingi rida patju minu eest eemale libisema. haarasin ühe padja nurgast kinni ning see tiriski mu välja. tõusin püsti ja nägin, et ei liikunud need padjad iseenesest midagi...mingi perse täis patju oli ühele suuremale maole selga seotud. lihtsalt mingite kaltsu-nartsudega ringiga ümbes mao. esialgu hakkasin naerma, kuna paistis üsna naljakas vaade - pikk madu, 7 patja ridamisi selga seotud - , aga siis pöördus madu ringi ja hakkas minu poole tulema. anakonda või mingi boa, mis iganes ta ka polnud, oli veidi kurja võitu. teel minu poole jäi talle ette mingi puidust metskits. keris ennast ümber selle ja kukkus pigistama. ta vist ei plaaninudki "looma" oimetuks pigistada ja ära süüa, kuna surus nii hoogsalt, et kits lendas pilbasteks. kohe siis hakkas minu poole liikuma. haarasin kiiresti ühe tooli. mõtlesin, et viskan talle selle ette...las retsib seda, kuni ma toast plehku panen. madu jäi veidi enne mind pidama, ajas ennast püsti ja põrnitses mulle ja mu käes olevale toolile otsa ja siis...siis ma ärkasin. mingi mürgel väljast äratas mu. kahju, oleksin tahtnud selle unenäo lõppsaatust näha.


proosit

päev 17

hommikul oli tunne normis...isegi sital käisin. pulss hea, süda ei läigi. võtsin ette uued kullad. ühega jõudsin õhtul juba alustada, kuid hommikul avastasin lisa vea...ei saa veel tagasi anda. teine las ootab oma järjekorda.

olen hakanud parandama osasid detaile, mis standardis parandamisse ei kuulu. paraku on mõningad asjad hetkel vähemuses ning tellides kulub aega palju. siiski kaalun seda veel teha. ähvardavad mulle ju katkiseid juurde tuua.

olin mõlemi kullaga just lõpetanud, kui mulle toodi see sama snaiper, mida juba 2 korda parandanud olin. esimene parandus oli veel paigas, kuid teine oli vastupidise pöörde teinud. kui enne andis lööknõela ette ilma korralduseta (mida teha ei tohi), siis nüüd ei anna isegi korraldusega. vaja kuidagi kuldne kesktee leida. 2 tundi pusimist ja sai esialgu toimima. paraku selgub lõpptulemus alles siis, kui reaalselt kõvamoonaga testitakse. hakkab vaikselt juba uhkuse pihta käima, et mis mõttes ma parandan sama asja korduvalt. loodan, et peab. igaks juhuks plaanin teatud varuosad tellida, et vajadusel kahtlased osad lihtsalt välja vahetada...no kopp ees juba.

täna käidi taas saarlaste ala peal rivistusel...järjekordne oli otsa saanud. ega siin väga imestada pole, neid ju tunduvalt rohkem laiali kah, keda nottida.

õhtul käisime usa poes. see asub kuskil camp'i teises otsas karu perses ning ise täpselt minna ei osanud. võtsin ühe teejuhi ja kamraadi veel kaasa...mina siiski sõitsin. mingi fordi maastur, ilge elukas. amordid vist läbi, kuna õõtsus, nagu oleks merel. poest ostsin kaks naelast pakki usa vinnutatud loomaliha, üks pipra ja teine teriakiga. käisime ka itaallaste poest läbi. võtsin ühe 6-paki alkovabat õlut. õhtuse filmiga hakkasin manustama. lihast oli teriakiga vist kaarega mööda käidud, kuna teravus puudus täiesti, õrn lõhn vaid. õlle...no teadsin küll et alko vaba, kuid see oli rohkem nagu õlle maitseline limonaad...ei oskagi öelda, mis marjadega. igatahes seda õlut rohkem ei osta, aga pipraga tehtud liha proovin kindlasti. ega ka teisel lihal iseenesest midagi viga pole, lihtsalt ootasin vürtsikat suutäit.


proosit

päev 16

krt, kuigi on isiklikud paberid kõik korda aetud, tuleb ikka ja veel teiste üksuste käes oleva vara kohta igast "täpsustusi". viskab siibrisse juba. kaua krt ma pean siin asju korrigeerima. paneb taas mõtlema, et missi lõpus asju kokku kogudes läheb mingi ilge kebeniit lahti...perse.

paar kullat toodi jälle. hel olid sellised vead, milles oli vist juba pikemalt mööda vaadatud...no ei teki sellised asjad kohe peale ühte laskmist. olen vist neile tohlakatele korduvalt rääkinud, kui juba esmane väike viga tekib, tuleb kohe sellega tegeleda, et see samune ei suureneks ja hullemal juhul uusi vigu ei tekitaks. aga räägi nagu seinale.

õhtul majutusse naastes hakkas süda läikima. kahtlustan õhtusööki, kuna kõhus oli siuke puhitustunne, nagu oleks äsja söönud. pea küll ringi ei käinud, kuid lõõmas ja higistas küll. pulssi kontrollides tundus see 120 löögi peale minutis olevat. isegi sittuda ei õnnestunud, kuigi see iga hommikune ja õhtune rutiin. ohutuse mõttes otsustasin dushi edasi lükata ja tegin vaid hädavajaliku hügieeni. kellel seda tarvis, kui dushi all pikali vaaruma peaksin. enne magama jäämist oli vähemalt pulss juba normis.


proosit

päev 15

uus nädal alanud. juba ootab ming üks kulla ja tulemas veel 2-e detailid. kiire...


proosit