eilne oli täiesti tavaline päev (kui just seda meeletut tuult ja tormi mitte mainida), et pikemalt siin ei peatu.
täna on heade uudiste päev olnud. hommikul vara sain teada, et olen lahingkooli aksepteeritud. nüd vaja mingi varustuse nimekiri ja tegevusjuhend uuel nädalal korda ajada.
sis sain oma arvuti kätte. nädal tagasi võtsin julguse kokku ja viisin pool aastat nurgas seisnud läpaka ravile. tuli välja, et videokaart oli pees. nüd sis sõbrahinnaga uus ja raal korras.
taastusravi programm sai läbi...E-st taas tööl. enne lahkumist vestlesin aga ühe adiitoriga kaitseministeeriumist. juttu ei tulnud mitte materjaalsetest väärtustest, vaid toimetulekust sots.ametkonna ja haavatute vahel. mingi 1,5h vist lobiesime. kirjeldasin talle oma ettekujutust võimalikkusest, jagasime ideid ning põhjendasin mõningaid konflikte teatud indiviidide vahel...kokkuvõttes üsna muhe ja tore vestlus.
ratta kohta sain teada, et se asub hetkel kül kuskil lõuna eesti osakonnas, kuid juba tegin diili, et se tallinna tuuakse...ootan kärsitult kolmapäeva, sis peaks kohal olema.
ahh , aitab küll...minge nautige reedet.
proosit
Friday, October 15, 2010
Isiklikud suhted
Saatsin täna linnavolikogu esimehele Toomas Vitsutile kirja paari küsimusega disani-ja arhitektuurigalerii müügi teemal. Ei midagi õelat, tõesti süütud küsimused teemal, kas linnavolikogu kavatseb kunstiinimesed kaasata galerii müügi arutamisse.
Ja vastu sain linnavolikogu pressiesindaja kirja: Loodetavasti saite vastuse äsja toimetustele saadetud pressiteatest, sest linnavolikogu esimees ei soovinud eraldi EPL-ile kui "Pravdaga võrreldavale väljaandele" midagi öelda.
Hämmastav rünnak nii lihtsate küsimuste peale. Aga näib, et ju siis pole midagi ei unustatud ega andestatud. :D Aasta tagasi kaebas härra Vitsut mind Avaliku Sõna Nõukogusse au haavamise ja ma ei tea mille pärast veel. Lugu ise oli toona selles, et Toomas Vitsuti ülesandel helistasid linnavolikogu ametnikud tööajast ja töötelefonil inimestele koju ja tegid Keskerakonna propagandat. Mida üks ametijuhendi järgi erapooletu ametnik mõistagi teha ei tohi. Asi tuli avalikuks uskumatu ämbri läbi - üks ametnik helistas kogemata ühe Päevalehe ajakirjaniku tuttavale. Jutt läks sealt levima.
Teema võeti menetlusse ja sellest sai mitu lugu, mh see. Toomas Vitsut ise ei andnud ennast kommentaariks kätte. Ja kui lõpuks, ca päev hiljem vms vastas, siis saatis lausa hämmastavat juttu - demagoogilist ja lisaks äärmiselt ülbet. Sain ta toona ka telefonitsi kätte, kus ta nimetas minu küsimusi labaseiks, solvavaiks jms ja lõpuks viskas toru hargile.
Mõned päevad hiljem kaebas ta alustuseks minu ja siis veel need teised Päevalehe ajakirjanikud, kes olid antud looga kasvõi servast kokku puutunud, Avaliku Sõna Nõukokku. Väites, et "avalik huvi teema vastu polnud piisav, et loo oleks pidanud avaldama tema kommentaarita". Jahaa. Õige ta on, vastaspoole kommentaar tuleb võtta. Aga antud juhul, kui EPL jäänuks tema kommentaari ootama, oleks lugu ilmumata jäänud, sest ta poleks vastanud. Nii et jah, meie avaldasime ilma tema sõnavõtuta.
ASNis mis koosneb pea ainult keskerakondlastest, ta võitis - kildkonna värk, eksole. Aga pressinõukogus, milles vist ühtki keskerakondlast pole, võitis jällegi Päevaleht. Kuna avalik huvi teema vastu oli kahtlemata olemas, sest kuigi selline tööajast propaganda tegemine ilmselt kedagi ei kahjustanud ja arvestades linna ametnikearmeed ei jäänud tõenäoliselt ka midagi olulist tegemata, on tegu jämeda rikkumisega eetika põhimõtete vastu.
Aga see võit ASNis ilmselgelt Toomas Vitsuti meelt ei mahendanud, sest seda otsust avalikkuses ei nähtud, kuna ASNi mõjukus on pea olematu. Küll aga olid Päevalehe ja meie teema üles võtnult ka Postimehe artiklid vägagi nähtavad.
Ja paistab, et ta pole seda unustanud, sest mis muud põhjust oli tal mulle täna niiviisi nähvata? Laskudes jällegi ametniku jaoks eriti ebaväärikale isiklikule tasandile.
Igatahes, tuju tegi heaks. Sest, tsiteerides mu endist ülemust: "Kui sa pole oma tööpäeva jooksul ühtki ametnikku välja vihastanud, siis pole sa oma tööd teinud." Ja tsiteerides mu praegust ülemust: "Keegi siit kaugel teab, kes sa oled, ja see ei meeldi talle." Hell yeah.
Hea tuju jätkub, sest ees on veel palju toredat: peatselt alustab tööd Tallinna TV, mille jaoks peaks leheruumi juba praegu ära broneerima. Sest selle artikli peale helistas mulle Tallinna TV juht ja nimetas mind sapiselt eksperdiks, kes ruineerib oma arvustustega Tln TV ausat projekti. Lubasin lahkesti, et ei piirdu mitte ainult prooviperioodi vaatamisega, vaid pühendan oma tähelepanu nende kanalile ka hiljem. Ja tõepoolest, seda ma ka kavatsen. Seda totrust pean ma oma silmaga nägema (ja sellest kirjutama).
Huvitavat on veel tulemas - Tartus tuleb 4. novembril konverents "Elust, usust ja usuelust", mis võtab mitmekesiste ettekannetega kokku eestlase kaasaegset religioossust käsitleva uuringu. Muuhulgas on ettekannete seas ka teema, kuidas religioossus mõjutab moraalikäitumist - ehk siis kas usklik varastab rohkem või vähem kui ateist? Ootan huviga ja kui korda läheb, maksab leht osavõtutasu ja ehk ka bensiinikulu kinni. Loota vähemalt võib.
Ja vastu sain linnavolikogu pressiesindaja kirja: Loodetavasti saite vastuse äsja toimetustele saadetud pressiteatest, sest linnavolikogu esimees ei soovinud eraldi EPL-ile kui "Pravdaga võrreldavale väljaandele" midagi öelda.
Hämmastav rünnak nii lihtsate küsimuste peale. Aga näib, et ju siis pole midagi ei unustatud ega andestatud. :D Aasta tagasi kaebas härra Vitsut mind Avaliku Sõna Nõukogusse au haavamise ja ma ei tea mille pärast veel. Lugu ise oli toona selles, et Toomas Vitsuti ülesandel helistasid linnavolikogu ametnikud tööajast ja töötelefonil inimestele koju ja tegid Keskerakonna propagandat. Mida üks ametijuhendi järgi erapooletu ametnik mõistagi teha ei tohi. Asi tuli avalikuks uskumatu ämbri läbi - üks ametnik helistas kogemata ühe Päevalehe ajakirjaniku tuttavale. Jutt läks sealt levima.
Teema võeti menetlusse ja sellest sai mitu lugu, mh see. Toomas Vitsut ise ei andnud ennast kommentaariks kätte. Ja kui lõpuks, ca päev hiljem vms vastas, siis saatis lausa hämmastavat juttu - demagoogilist ja lisaks äärmiselt ülbet. Sain ta toona ka telefonitsi kätte, kus ta nimetas minu küsimusi labaseiks, solvavaiks jms ja lõpuks viskas toru hargile.
Mõned päevad hiljem kaebas ta alustuseks minu ja siis veel need teised Päevalehe ajakirjanikud, kes olid antud looga kasvõi servast kokku puutunud, Avaliku Sõna Nõukokku. Väites, et "avalik huvi teema vastu polnud piisav, et loo oleks pidanud avaldama tema kommentaarita". Jahaa. Õige ta on, vastaspoole kommentaar tuleb võtta. Aga antud juhul, kui EPL jäänuks tema kommentaari ootama, oleks lugu ilmumata jäänud, sest ta poleks vastanud. Nii et jah, meie avaldasime ilma tema sõnavõtuta.
ASNis mis koosneb pea ainult keskerakondlastest, ta võitis - kildkonna värk, eksole. Aga pressinõukogus, milles vist ühtki keskerakondlast pole, võitis jällegi Päevaleht. Kuna avalik huvi teema vastu oli kahtlemata olemas, sest kuigi selline tööajast propaganda tegemine ilmselt kedagi ei kahjustanud ja arvestades linna ametnikearmeed ei jäänud tõenäoliselt ka midagi olulist tegemata, on tegu jämeda rikkumisega eetika põhimõtete vastu.
Aga see võit ASNis ilmselgelt Toomas Vitsuti meelt ei mahendanud, sest seda otsust avalikkuses ei nähtud, kuna ASNi mõjukus on pea olematu. Küll aga olid Päevalehe ja meie teema üles võtnult ka Postimehe artiklid vägagi nähtavad.
Ja paistab, et ta pole seda unustanud, sest mis muud põhjust oli tal mulle täna niiviisi nähvata? Laskudes jällegi ametniku jaoks eriti ebaväärikale isiklikule tasandile.
Igatahes, tuju tegi heaks. Sest, tsiteerides mu endist ülemust: "Kui sa pole oma tööpäeva jooksul ühtki ametnikku välja vihastanud, siis pole sa oma tööd teinud." Ja tsiteerides mu praegust ülemust: "Keegi siit kaugel teab, kes sa oled, ja see ei meeldi talle." Hell yeah.
Hea tuju jätkub, sest ees on veel palju toredat: peatselt alustab tööd Tallinna TV, mille jaoks peaks leheruumi juba praegu ära broneerima. Sest selle artikli peale helistas mulle Tallinna TV juht ja nimetas mind sapiselt eksperdiks, kes ruineerib oma arvustustega Tln TV ausat projekti. Lubasin lahkesti, et ei piirdu mitte ainult prooviperioodi vaatamisega, vaid pühendan oma tähelepanu nende kanalile ka hiljem. Ja tõepoolest, seda ma ka kavatsen. Seda totrust pean ma oma silmaga nägema (ja sellest kirjutama).
Huvitavat on veel tulemas - Tartus tuleb 4. novembril konverents "Elust, usust ja usuelust", mis võtab mitmekesiste ettekannetega kokku eestlase kaasaegset religioossust käsitleva uuringu. Muuhulgas on ettekannete seas ka teema, kuidas religioossus mõjutab moraalikäitumist - ehk siis kas usklik varastab rohkem või vähem kui ateist? Ootan huviga ja kui korda läheb, maksab leht osavõtutasu ja ehk ka bensiinikulu kinni. Loota vähemalt võib.
Thursday, October 14, 2010
Kolmapäev
otsustasin, et läen "taastuma" kuskil lõunast või nii, kuna plaanisin soritada kaitseväe üldfüüsilise testi.
vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.
ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.
oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).
lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..
OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.
tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.
iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.
fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P
..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.
aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.
proosit
PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.
vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.
ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.
oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).
lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..
OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.
tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.
iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.
fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P
..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.
aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.
proosit
PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.
Teisipäev
käisid külas kaitseväe juhataja, maaväe ülem, sots.minister, Eesti vigastatud sõjameeste ühingu võll (vist) ja jälle mingid protokollijad.
egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.
mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.
miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.
mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)
proosit
egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.
mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.
miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.
mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)
proosit
Esmaspäev
käisid külas kaitseminister, tema nõunik ja õiguskantsler ning vel mõned kõrvalised protokollijad. tuli juttu ravi rahulolust ja muust säärasest...võrreldi muutusi eelmise aastaga. mis oli häiriv on se, et kui tuli aeg oma hambad lahti kangutada ning häälepaelu laiendada, oli enamustel suu emmi täis. mina, sass ja jaune olime vist põhiliselt ainsad, kes üldse midagi rääkisid. jaune ja sass peamiselt kirusid ja kritiseerisid, mina kritiseerisin ja kiitsin korda-mööda (ikka piitsa ja präänikut). egas mul endal palju ju kurta miskit polnudki...mul suht ülesmäge kõik läinud ju.
sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.
ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.
igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.
proosit
sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.
ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.
igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.
proosit
Sukkpükste kasutamise õpetus
Delfi naistekas on ikka üks imeline maailm. Näiteks see teema siin. Küsimus siis selles, kuidas kanda sukkpükse - pesuta või pesuga?
Teine delfitar paljastab:
Mina olen kandnud, mõnikord ka nii, et sukkpüksid all ja siis stringid peal, see tekitab hea ja kindla tunde, lisaks on nii ilusam ka.Ei tea, mida tema mees sellest küll arvata võib? Peab seksikaks? Naist hulluks? Kisub ka ise aluspüksid teksade peale? Et oleks "kindlam tunne" v nii...
Teine delfitar paljastab:
Vahel käin kodus nii ringi, et saapad ja sukkpüksid ja stringid, vaat nii. Sukad on ka ilusad, kuid kuidagi litsakad.Oh, my! Nüüd ei taha silme eest kaduda kujutlus, kuidas see muidu alasti, aga saabastes ja sukkpükstes tädi kontsaklõbinal mööda korterit ringi kappab. :D Noh, mehed? Kas on seks vaatepilt?
Wednesday, October 13, 2010
Heavy user
Avastasin TNSi uue põneva uuringu: "Digital Life". Esindusliku valimiga uuring (50 000 küsitletut 46 riigis) näitab Eesti kohta, et keskmine netiligipääsuga eestlane on veebis 13 h nädalas. Laias laastus siis 2h päevas, mis ei tundugi ööpäeva lõikes nii väga palju.
Samas - ööpäevast ca 8 h me magame. Nii. Järgi on 16. Viis päeva nädalas me käime tööl, mis koos sinna mineku, sealt tagasituleku ja poeskäiguga võib päevast ampsata kuni 10 tundi.
Alles on 6 tundi. Süüa tahaks ka - pool tundi või enam veel netiajast maha. (Tõsi, usinamad, mina sealjuures, haaravad süleri ka söögilauale taldriku kõrvale.). Aga olgu, arvame selle maha. Pool tunnikest võiks hügieenile ka kulutada. Ja ongi vaid viis tundi järel.
Niisiis on keskmisel töötaval inimesel ööpäevas oma vaba äranägemise järgi kulutamiseks 5h, millest kaks me oleme otsustanud kulutada arvuti taga küürutades. Am I to judge? Ei.
Ma ise olen igas mõttes interneti heavy user ja muutun kergelt hüsteeriliseks juba esimese tunni jooksul, mil ma olen püsiühendusest lahutatud. Minu internetikasutus on selle uuringu valguses eriti raju - ca 70-75 h nädalas. Vähemalt! Aga olgu, mu töö on ka veebipõhine. Igatahes mina esimest kiva pilduma ei hakka. :)
Aga siiski. TNS kaardistas inimese netikasutusaja selle järgi, mida inimesed ise pidasid kõige olulisemaks. Eesti puhul: 41% e-kirjadega seotu, 19% sotsiaalvõrgustikud. Uudised, sport, ilm 14%, asjaajamine 11% , isiklikud huvialad 6% ja siis näpuotsaga muud: paar protsenti multimeediat, mängimist jms.
See kaardistuspõhimõte on veidi üllatav. Sest see, mida peetakse kõige tähtsamaks, ei pruugi olla see, millega tegelikult enim tegeldakse. Ma pole mõõtnud, aga minu vaba aja veebikasutuse neelavad lõviosas blogid (loen stabiilselt ca 25 blogi), ajalehed ja msn ( ca paarkümmend inimest, kellega tihedamalt suhtlen). Lisaks on see ebamäärane surfamine - lingilt lingile, wikipediast väikeste ajalehtedeni. Samas teen ma seda võrdlemisi piiratult - peamine on kellegi tuttava veebikeskkonnast või mõnest väljaandest leitud teemade edasiguugeldamine. See võib tunduda arendavana, kuid samas - kuna minu tuttavad on valitud vastavalt minu huvidele, siis ei välju ma tegelikult pea kunagi oma diskursusest (näe, sain jälle viimasel ajal poppi sõna kasutada :)) ja areng jääb piiratuks. Aga see selleks. Inimese võimalus muuta oma arengusuunda on huvitav küsimus, kuid mitte lahkamiseks siin ja praegu.
Milleni ma tahtsin jõuda, on see, et TNSi mastaapne uuring jätab tegelikult näitamata, mida me selle 2h netikasutuse käigus teeme ja mis suunas see võib meid mõjutada. Ja kas veebikeskkonnas (kvaliteetselt?) veedetud aeg on millegipoolest parem või halvem sellest, mida võiks veeta reaalsete inimeste seltskonnas.
Mõtteainest annab uuring igatahes rohkem kui rubla eest.
Ja naljakas on pista võrdlustabelisse ntks Jaapani ja Türgi veebikasutused. Ühed vuhivad ilmselt tööd teha (e-kirjade ja asjajamise osakaal prioriteetides !) ja teised möllavad suhtlusvõrgustikes (ilmselt ajavad valgetele naistele Orkutis keelt kõrva) ning tulemused on näha: Jaapan on masust hoolimata majanduse üks tippriike ja Türgi - noh, Türgi... Seal on räpane ja püütakse turistidele võltskulda ja kebabi pähe määrida :D
Samas - ööpäevast ca 8 h me magame. Nii. Järgi on 16. Viis päeva nädalas me käime tööl, mis koos sinna mineku, sealt tagasituleku ja poeskäiguga võib päevast ampsata kuni 10 tundi.
Alles on 6 tundi. Süüa tahaks ka - pool tundi või enam veel netiajast maha. (Tõsi, usinamad, mina sealjuures, haaravad süleri ka söögilauale taldriku kõrvale.). Aga olgu, arvame selle maha. Pool tunnikest võiks hügieenile ka kulutada. Ja ongi vaid viis tundi järel.
Niisiis on keskmisel töötaval inimesel ööpäevas oma vaba äranägemise järgi kulutamiseks 5h, millest kaks me oleme otsustanud kulutada arvuti taga küürutades. Am I to judge? Ei.
Ma ise olen igas mõttes interneti heavy user ja muutun kergelt hüsteeriliseks juba esimese tunni jooksul, mil ma olen püsiühendusest lahutatud. Minu internetikasutus on selle uuringu valguses eriti raju - ca 70-75 h nädalas. Vähemalt! Aga olgu, mu töö on ka veebipõhine. Igatahes mina esimest kiva pilduma ei hakka. :)
Aga siiski. TNS kaardistas inimese netikasutusaja selle järgi, mida inimesed ise pidasid kõige olulisemaks. Eesti puhul: 41% e-kirjadega seotu, 19% sotsiaalvõrgustikud. Uudised, sport, ilm 14%, asjaajamine 11% , isiklikud huvialad 6% ja siis näpuotsaga muud: paar protsenti multimeediat, mängimist jms.
See kaardistuspõhimõte on veidi üllatav. Sest see, mida peetakse kõige tähtsamaks, ei pruugi olla see, millega tegelikult enim tegeldakse. Ma pole mõõtnud, aga minu vaba aja veebikasutuse neelavad lõviosas blogid (loen stabiilselt ca 25 blogi), ajalehed ja msn ( ca paarkümmend inimest, kellega tihedamalt suhtlen). Lisaks on see ebamäärane surfamine - lingilt lingile, wikipediast väikeste ajalehtedeni. Samas teen ma seda võrdlemisi piiratult - peamine on kellegi tuttava veebikeskkonnast või mõnest väljaandest leitud teemade edasiguugeldamine. See võib tunduda arendavana, kuid samas - kuna minu tuttavad on valitud vastavalt minu huvidele, siis ei välju ma tegelikult pea kunagi oma diskursusest (näe, sain jälle viimasel ajal poppi sõna kasutada :)) ja areng jääb piiratuks. Aga see selleks. Inimese võimalus muuta oma arengusuunda on huvitav küsimus, kuid mitte lahkamiseks siin ja praegu.
Milleni ma tahtsin jõuda, on see, et TNSi mastaapne uuring jätab tegelikult näitamata, mida me selle 2h netikasutuse käigus teeme ja mis suunas see võib meid mõjutada. Ja kas veebikeskkonnas (kvaliteetselt?) veedetud aeg on millegipoolest parem või halvem sellest, mida võiks veeta reaalsete inimeste seltskonnas.
Mõtteainest annab uuring igatahes rohkem kui rubla eest.
Ja naljakas on pista võrdlustabelisse ntks Jaapani ja Türgi veebikasutused. Ühed vuhivad ilmselt tööd teha (e-kirjade ja asjajamise osakaal prioriteetides !) ja teised möllavad suhtlusvõrgustikes (ilmselt ajavad valgetele naistele Orkutis keelt kõrva) ning tulemused on näha: Jaapan on masust hoolimata majanduse üks tippriike ja Türgi - noh, Türgi... Seal on räpane ja püütakse turistidele võltskulda ja kebabi pähe määrida :D
Subscribe to:
Posts (Atom)
