päev 54

hommikul alale jõudes endiselt miinus kraadid. tõsi küll, kõiges -0,3, aga andis mõista külmast ööst.

taas nädalalõpp. loodan, et täna ikka posti järel käiakse. ootan kärsitult mõningaid saadetisi. paari asja tean kindlalt, et on juba kohal, kuna tracking code ütleb nii, kuid mõninga koha pealt päris kindel pole, mida just oodanud juba pikemalt.

peale lõuna veetsin särtsuga kahekesi saarlaste vastu võideldes. nimelt oli mul tohutus koguses igast laskmistest järgi jäänud rämpsu, mis vaja prügi sorteerimis-alale. seal paugutati vastu:
saarlane - me ei võta plastikut
mina - mis mõttes ei võta, teil siin erinevaid plastkonteinereid virnade viisi
S - noh tegelikult ei tohiks me neid võtta. need peaksid minema põletusplatsile
M - et ma siis viin sinna v
S - ega nad teilt seda vastu ei võta, kuna nad on teil lömastamata/lõhkumata
M - no aga mulle eelmine kord räägiti, et säärane rämps tuleb siia
S - kes teile sellist juttu rääkis
M - kui viimati käisin alal, kuhu tsinke ja akusid-patareisid tuuakse, siis öeldi, et need plastkonteinerid suurte tsinkide sees peaksid tegelikult just siia jõudma
S - ok, seekord võtame vastu, kuid rohkem ärge neid tooge

no persse, kuhu kuradile ma nad siis järgmine kord toppima peaks...maha kaevama v. kusjuures, meie kontingent kuulub saarlaste kontingendi alluvusse. see peaks ühtlasi tähendama ka, et meie sodi läheb üheselt samma prügilasse. on ahvid raisk. ma ei saa ju jäätmeid amide prügilasse viia...teine kontingent. iseenesest, kui ka viiksin, siis arvan, et need kutid oleksid palju sõbralikumad ja võtaksid lahkelt vastu. tõenäoliselt neil savi, kelle jäägid, lõpptulemusena hävitada tuleb kõik.

igatahes tulime veel korra tagasi, et erinevaid kestasid juurde tuua. ja ka kolmas kord, et ära anda ühekordsed lastud granaadiheitjad...plastikust. panin kogused erinevate tõendite peale, allkiri blanketile ning nahher sealt. nende persevestidega suhelda on paras hiina piin. püüan ühe oma staabiohvitseriga suhelda sel teemal, ehk saab valgust probleemile.

enne õhtusööki sain paar pakki kätte. üks oli nisama ninnu-nännu, teine kolme Despicable Me filmist Minioniga. pakid suht suured, pean oma puhkuse kohvri ümber pakkima. vähem tähtsad asjad jäävad järgmiseks korraks.

leidsin netist koduka, kus usas müüakse neid puzle sõrmuseid...umbes neid, mida missi poisid alatasa ostavad. kodukal muidugi valik tunduvalt suurem ning väidetavalt (paar scouti rääkis) kvaliteet kõrgem. vaatan, kas saaks abielusõrmusele väärilise väljundi. seal küll eraldi kategooria selleks, kuid need konkreetselt nii palju muljet ei avalda, kui ühed teised, mille disain jube lahe on ning koosnevad tegelikult vaid kahest lülist.

päev 53

täna hommikul oli isegi saabudes alale veel 2 kraadi külma. krt, ei meeldi mulle se idee, et ka afgaanis külmaks läheb. võiks ju siukest meeldivat temperatuuri hoida, aga võta näpust.

tellisin amazonist ühe tabaluku. vaja korraliku lukku sõdurikohvri külge, kui puhkusele minek. kuna sümpatiseerib rohkem koodlukk, siis seda sihtisingi. leidsin, et on sellised check-in'i sõbralikud lukud olemas. primaarseks kasutuseks koodi kasutus, kuid olemas ka code-override key, millega häda puhul samuti avada saab. see kasulik, kui lennujaamas vaja töölisel kiire pilk peale visata...neil peaks mingi universaalsem võti olema. ka on hea, kui endal peaks kood meelest minema. tahtsin osta küll sellist, millel oleks lukustusrõnga asemel tross, kuid sellised oli vaid 3-numbrilise koodiga. mina tahan kindluse mõttes aga 4-numbrilist. nisis läksin suht traditsioonilist teed. pealegi...ei leidnud ühtegi, kus trossi puhul oleks ka võtmega avamise võimalus lisaks. FJM tootja tundus kõige rohkem muljetavaldav, nisis läkski nii. kuna amazon pakkus tasuta saatmist üle 35$ ostu puhul, tellisin 3tk.

üks kolleegidest sai P-l isaks. korraldame liikmete vahel korjanduse, et soetada väärikas kinkekaart ning see mamma kätte toimetada. siin kutile pole ju mõtet anda, las naine kodus korraldab.

peale õhtusööki istusin taas veidike Hannese ja Niklas'ega sauna ees ning viskasime nalja. tulid mõned head anektoodid meelde ning kuulsin ka mõne hea uue. Hannes on ka päris elus täitsa tore mees, mitte ainult teleekraanil ning ka Niklas täitsa vahva kutt.


proosid

päev 52

meie telgi küttesüsteem teeb vigureid. õhtul sättisin ennast veel film vaatama voodis, kui hakkas tasapisi palavaks kiskuma. olin sunnitud teki voodi nurka lükkama, et edasi vaid linaga olla. ka magama jäin nimodi. hommikupoole, kuskil tunnike enne äratust tõmbas aga jahedamaks. lausa nii palju, et olin sunnitud teki uuesti peale sikutama. ka enne mängis temperatuur kerge kõikumisega, kuid see on juba jabur, et palavusest lõdisev külm küttesüsteemi kasutades öö jooksul tekib.

öösel oli mõni kraad miinust. kui hommikul alale jõudsin, näitas termomeeter 0,2C. hakkab ka siia talv jõudma. sellegi poolest kisub päevasel ajal veel +15 välja. jube kõikumine ikka.

täna jõudsid suht varakult amid külla. just siis, kui mulle soomuki torni probleeme tutvustati, tulid amid ning kohe bronnidest juttu. selgus, et kutt oli maha unustanud need paberid, mille tõttu konkreetselt kohale tuli. tuli varjant mulle meili peale panna, aga siis juba otsustasime, et seni, kuni teised amid omi asju ajavad, käime meie masinaga nende ala peal ning tegeleme asjaga kohe. võtsin kaasa ka öövaatluse, mille remontimist pikemalt oodanud. nad tellisid sellele varuosa, nisis peaks asi korda saama. käisime esimese asjana läbi ka usa poest. mul 1 kolleeg tahtis saada usa merejalaväelaste dresse (siuksed rohelised), kuid neid müüakse aint marine'idele. tüüp aitas hädast välja...jäin talle teene võlgu. siis seni, kuni ta neid pabereid printis, tutvustas enda arsenali. egas neil suurt erilist polnudki. bronnid ja öövaatlused, nagu meil, kuulipilduja oli üllatavalt sarnane KSP-58'ga, automaat M-16 ning 40mm poolautomaatne õlast lastav granaadiheitja...umbes siuke trumliga, mida filmidest pidevalt näha. ka meil on miski sarnane, kuid mudelinimetusi ei mäleta.

jõudsin tagasi, pakiti poiss kiirelt teise masina peale...meie järgi juba oodati. mina käisin lõunal ära ning asusin kohe soomuki torni kallale - torni juht-päästiku vahetus.


proosit

päev 51

1,5 kuud juba möödas missi algusest. aeg on tegelikult suht kiirelt läinud. kuna pole palju igavaid päevi või momente, siis läheb. meil siin ütlus - päevad on meil pikad, aga nädalad lühikesed. ja nii ta ongi. enne, kui aru saad, on taas majanduspäev...puhkad veidi ning juba uus nädal jooksma.

hommik oli jube külm. rolli mängis ka õhtu, mil tõmbas hirmus tuuliseks ning taevas oli selge, nisis hommikul alale saabudes vaatasin sauna ees kraadiklaasi, mis näitas 1,5C. alla 5 kraadi pole sel ajal ükski hommik veel olnud. kolleeg ähvardas ilmateatega. nimelt peaks tuleval ööl temperatuur alla nulli langema...huh.

saabus hunnik nänni eestist ja kanadast. eestist kulumaterjal ning pakid omaksetelt, kanadast väliseestlaste laste kaardid ja muidu kingid. aa jah, eestist tulid saadetised ka tugikeskusest ning kas nüüd naiskodukaitsjatelt või kodutütardelt...igatahes suur kast villast kraami täis. vist avatakse jõuludele ligemal ajal.

jalavägi koos kahe meie mehega saabus täna opilt. neil oli isegi veidi põnevust olnud. autojuht sai just väljas põiel käidud, kui nende pihta tuli avati. tundus mingi snaiper olevat, kuna lasud olid üksikud, aga tugevad. automaadi või kuulipilduja poolest oleks pidevat nõelumist kuulnud, kuna neid lastakse ainult valangutega. leiti mitmeid lõhkekehasid. kuna demineerimine osutus keerukaks, lasti lihtsalt kõik õhku. õige, milleks aega raisata.

olin lõpuks sunnitud miisule mainima, et mul talle üllatus varuks. paraku saab ta selle kätte alles peale minu naasmist afgaani. rääkisin, kuna tundus ergutust vajavat...nüüd on ergas, kuni üllatuse kätte saab. esialgu lasen tal fantaseerida, et saab endale poni, millega hea linna vahel kosserdada.

alles õhtul tõmbas tiba soojemaks. seda ka ainult tuule arvelt, mis ära kadus. muidu oli terve päev jahe, nisis fliis oli kogu aeg seljas.

tellisin omale magneetiliste jalaotstega GorillaPod kolmjala fotoka jaoks. olin seda toodet kuskil aasta eest britis näinud ning juba siis sain aru, et tegemist on fantastilise tootega. siiatulles aga meeles ei olnud. mingi moment isegi meenus, kuid miski tuli vahele ning ununes taas. eile lõpuks meenus taas ning alustasin põhjalikku otsingut. neid on nii mitmeid erinevaid. isegi suurte kaamerate jaoks piisavalt tugevaid, et lausa 5kg raskust kinni hoida. minu oma on mõeldud hoidma raskust kuni 325g...kaamera kaalub kõigest 130g.


proosit

päev 50

tänane hommik algas teadaandega minimiseeritud liikumisele. äratas mind ülesse paargend minti tavapärasest varem. kuna oli ka kerge põiekas, siis edasi vedelema ei jäänud. sain ju kenasti väljamagatud, kuna unekas tuli juba pool 12 peale. minimiseeritud liikumine aga ei keela tööpostile minekut, nisis hügieen ja punuma.

aah...nägin kummalist unenägu. ei meenugi täpselt, mis seltskond oli ja kus viibisime, kuid mingit moodi õnnestus ühel põhikooliaegsel klassiõel nimega Dagni ennast vigastada. nimelt oli ta käsi kuhugi vahele kinni jäänud ning eemaldades oli käpp kriimuline ja põial juurest saadik nagu lõigatud. kõigil oli hirmus paanika. mul lõid kohe instinktid välja. kiskusin varruka taskust medpaki ja hakkasin seda lahti harutama. kummalisel kombel ei leidnud ma sealt seda head sidet, mis alati pakis on, vaid hoopis tetoskoobi, marli-vatid ning kile koos voolikuga õhkrinna vigastuse jaoks. mul oli nagu WTF, et kus side on. selle ajaga jõudis ka keegi teine mingi suvalise sidemerulli tuua, nisis punusin sellega ta käe kinni. otsisin ka pöidla üles. veider oli, et pöidla kõrval vedeles veel paar küüne tükki ning paistis, et ka veidi kudet küljes. umbes nagu oleks sõrme otsad fileerida saanud. Dagnil olid ülejäänud sõrmed aga terved. käis peast läbi, et kas need siis mingist varasemast korrast, et kellegil on olnud tiba rohkem õnne, kui ammusel kooliõel..? igatahes sellega uni piirdus, kuna kostus teadaanne.

päeval pusisin mõned tunnid ühe püstoli kallal. alles viimases faasis nägin ära, et hoopis teatud koht oleks vaja sitast puhtaks teha ning hakkas taas toimima.


proosit

päev 49

päeva tippsündmuseks kujunes proteesi modifikatsioon. nimelt tundus, et hülss on taas tiba suureks jäänud...loksus palju. meenutasin kõiki neid kordi, mil olin näinud oma proteesimeistrit hülssi kuuma-fööniga töötlemas ning otsustasin proovida. kuna tegin esimest korda ise, siis silusin vaid kergelt. kuumutama peab kah ühtlaselt, mida mul seekord teha ei õnnestunud. nägin, et laminaadi alune riie tõmbas ühest kohast veidi pruuniks, kuid se vaid esteetika. kuuma hülssi ennast muljudes oli kohe näha, kus ja kui palju kuskil midagi sisse vajub. ei tahtnud üle pingutada, muidu pärast soonib veel vere kinni. praegu igatahes päris mõnus. kergelt avaldab survet ning püsib jalas paremini. v-o isegi oleks võinud veel teha, kuid las ta nädalake olla sedasi...harjub. kui ka tuleval nv-l on ainult kergelt tunda, siis kordan protsessi. nüüd vaja vaid selgeks veel teha, kuidas kipsvormist hülsini jõutakse, siis olekski nagu teadmised olemas kõik.


proosit

päev 48

hommik oli külm. kui veel hommikust hügieeni läksin tegema, oli lihtsalt hommikune jahedus. u. pool h hiljem alale jõudes aga jube külm. pidin isegi fliismütsi pähe panema, et väljas askeldades normaalsem oleks. üritan ka konteinerisse sooja sisse keevitada.

pesa puhastatud sai söömas käidud - burgerid...mmm. nüüd kõht mõnusalt täis, võiks väikse uinaku teha. pikalt küll muneda ei saa, kuna 1 galil vajab nokitsemist. hetkel aga vaja leiba luusse lasta

heh..galil'il oli kuidagi tõmmiku vedru päästemehhanismi vahele sattunud. imestasin, kuidas tõmmiku vedru üldse sedasi luku seest tõmmiku tagant välja saab. kontrollides aga avastasin, et õiges kohas vedru siiski alles. kummaline...kas eelmisel parandusel oli siis "vahetatav" vedru lihtsalt relva sisse kukkunud ning sinna jäänudki. see tõenäoliselt ajutisi tõrkeid põhjustaski.

püüdsin alumist pead vetsus pügada...noh, kuidagi jube metsikuks läinud ning ma pole sellega harjunud. proovi sa aga avalikus vetsus mune haljaks ajada. aeg-ajalt käiakse sisse välja ja on kuulda, et ühest boxist tuleb kahtlast surinat. kui tegemist oleks naiste WC-ga, arvaksin ise, et keegi kasutab vibraatorit. ei teagi, mis kutid minust arvasid. sestap tegingi vaid kiire viimistluse ning lahkusin vetsust, kui olin veendunud, et kedagi teist pole.

aeg ka pead pügada. aku oli aga varasemast korrast laadimata nisis pea tagumine pool jäi hilisemat võimalust ootama. õnneks olin ka eelmine nädal püganud, nisis ei pandud vahepeal isegi tähele mitte, et küljed lühemad on, kui tagant. lasin masinal kuskil pool tundi juhtme otsas rippuda ning sellest piisas, et saaksin alustatud töö lõpule viia. lõuaaluse pügamisega kannatan homseni, siis aku pilgeni täis.

õhtusöögi pärl oli hapukoore-majoneesi kaste kana peale. kusjuures üsna sama modi, nagu mul miisu kodus teeb...et veidike küüslauku ka sees. hapukurk oli ainsana puudu, kuid muidu 5+.

õhk on kohutavalt tolmune. tuult pole, nii siis nähtavus taas, nagu viljasalves. siuke tunne, et topi või respiraator ette, kuna muidu nuuskad pahtlit välja.


proosit