peale pikka päeva istusime õhtusöögi järel taas sauna ees ning lobisesime. päeval olid meile tulnud omad joped Kabul'ist (neist isegi 1 rootslane) ning seekord selts segasem. rääkisime igast uskumatutest lugudest kohalike pihta. olevat olnud mingi kohalik, kes meile kunagi ravile toodi. arstid leidsid talt mingi haiguse ning kahtlustasid just sugulist. küsimuse peale, kui tihti ja millal viimati seksi tegite vastas afgaan, et täna hommikul. enne seda nädala jooksul ühe eesliga, poisiga, sokuga, koeraga...naine alles täna - ladus kutt rahulikult ette. arstil jäi karp lahti.
oma jutuga trumpas eelmise üle aga üks noorem sõjard. lugu - oli mingi afgaan kunagi kas haiguse või vigastuse tõttu saanud selle sitakoti kõhu peale. kuigi oleks võinud juba asja parandada, oli mees sellega niivõrd mugavdunud, et ei plaaninudki enam õigeid kanaleid kasutada. siiski umbes poole aasta järel tüüp uuesti haiglasse maandus. nimelt oli auku kõhus põletik sisse ronind. peale analüüse selgus, et tüübil on seal samas augus süüfilis. kui küsiti, kuidas see võimalik on, siis põhjenduseks tõi, et mõned olid maksnud selle eest, et nimme seda samust auku põrutada. no täiesti pekkis. üks asi, et tüüp oli sellise asjaga nõus, aga no kui värdi pead sa ikka olema, et tekiks üldse himu sellisesse kohta oma vänta toppida. haiged inimesed ned afgaanid ikka.
proosit
Saturday, December 7, 2013
Thursday, December 5, 2013
päev 39
läksin täna poistega tiiru kaasa vaatama, kuidas äsja parandatud relvad ennast ülal peavad. nooh üks neist esitas endiselt tõrkeid, kuid mitte nii agressiivselt enam. teisel oli umbes sama moodi...veidi vähem. üllatusena lisandus aga üks juurde. kusjuures siuke, mis oli just värskelt laost välja võetud. kolmest kaks bronni kuuluvad amidele ja on mudelid 1. täpselt ei mõista, mis värk on, kuid hakkab tunduma, et oleme amidelt lihtsalt väsinud relvad saanud, mis ei tahagi enam eriti kaasa mängida ning pigem koguksid kuskil vitriinil tolmu. igatahes mul nendest bronnidest kopp ees ning kutsusin jänkid peale. las vahelduseks parandavad ise neid relvi, mis meile antud...mina nokitsen edasi meie omaga.
enne õhtusööki küsis põder minu käest kõrbe värvi. ta otsustas oma kiivrilt katte eemaldada ning must kiiver kõrbe-pruuniks võõbata. lasi kiivri üle, käisime söömas ära ning tagasitulles vaatasime värvist kuivanud kiivrit - nägi välja nagu kana sitt. istusime sauna ette kolmekesi lobisema - mina, põder ja hannes - ja naljatama. enamus jutt tiirles ümber kiivri ja kui vaimukas see on. sai igast totraid ideid veel välja käia, kuidas kiivrit "tõsisemaks" muuta. kas kirjutada ette seriously ja/või taha fuck you, kuna niisama nägi see kiiver mehe peas äärmiselt koomiline välja. kogu selle 1,5h vältel sain ma naerda nii, et lõualihased valusad.
hilisõhtul hakkas äkiste õhuhäire peale. tean, et sellest hetkest, mil automaatne radarisüsteem häiret andma hakkab, on umbes 2 sekundit aega pikali visata. kuna olin tol hetkel oma konteineris mugavalt, siis päris nii hullusti ei viitsinud. lasin ennast toolis madalaks kummargile ning sikutasin samal ajal saabast jalga. peale signaali kannatasin veel pisut (et kas tuleb siis pauke või mis) ja ajasin ennast välja maad uurima. vaikus. keegi midagi ei tea. veidi pärast tuli amide laagri poolt mingi segane sõnum läbi ruupuri. oleks pidanud ka meie poolel teine ettekanne tulema, kuid tutkit. u.10min hiljem tuli signaal häire lõpule ja ka teadaanne. selgus, et signaali oli keegi kogemata stiilis "jäin puldi peale magama" sisse lülitanud. persevest. sedasi võib ikka palju segadust külvata. kujutan ette, et nii mõnigi kergeuskne lebas kuskil porilombis.
proosit
enne õhtusööki küsis põder minu käest kõrbe värvi. ta otsustas oma kiivrilt katte eemaldada ning must kiiver kõrbe-pruuniks võõbata. lasi kiivri üle, käisime söömas ära ning tagasitulles vaatasime värvist kuivanud kiivrit - nägi välja nagu kana sitt. istusime sauna ette kolmekesi lobisema - mina, põder ja hannes - ja naljatama. enamus jutt tiirles ümber kiivri ja kui vaimukas see on. sai igast totraid ideid veel välja käia, kuidas kiivrit "tõsisemaks" muuta. kas kirjutada ette seriously ja/või taha fuck you, kuna niisama nägi see kiiver mehe peas äärmiselt koomiline välja. kogu selle 1,5h vältel sain ma naerda nii, et lõualihased valusad.
hilisõhtul hakkas äkiste õhuhäire peale. tean, et sellest hetkest, mil automaatne radarisüsteem häiret andma hakkab, on umbes 2 sekundit aega pikali visata. kuna olin tol hetkel oma konteineris mugavalt, siis päris nii hullusti ei viitsinud. lasin ennast toolis madalaks kummargile ning sikutasin samal ajal saabast jalga. peale signaali kannatasin veel pisut (et kas tuleb siis pauke või mis) ja ajasin ennast välja maad uurima. vaikus. keegi midagi ei tea. veidi pärast tuli amide laagri poolt mingi segane sõnum läbi ruupuri. oleks pidanud ka meie poolel teine ettekanne tulema, kuid tutkit. u.10min hiljem tuli signaal häire lõpule ja ka teadaanne. selgus, et signaali oli keegi kogemata stiilis "jäin puldi peale magama" sisse lülitanud. persevest. sedasi võib ikka palju segadust külvata. kujutan ette, et nii mõnigi kergeuskne lebas kuskil porilombis.
proosit
Wednesday, December 4, 2013
päev 38
hommiku sisustasin täpsuspüssiga. pealelõunal võtsin ette bronni. olin vist oma 3h vähemalt madistanud sellega ning viimases meeleheites ka eestisse proffile helistanud, aga erilist abi ei saanud. just siis, kui olin meelt heitmas, proovisin nii kogemata ühte jubinat seal liigutada samal ajal, kui relv ise seest õõnes oli. "voh...hoopis see närukael blokib siin ning segab kogu tööd." irooniliselt kulus asja paranduseks alla 2min. oii blääd, olin kuri. aga samas ka rahul, et jagu sain.
jõudsin ka teise bronni ette võtta, kus relvale lähenesin sama nurga alt, kuis esimeselegi. joppamise kombel too ainus viga oligi ning asi sai mõne minutiga lahendatud. päeva jooksul 3 relva - võin endaga rahul olla.
meile on lisandunud 1 soome ajakirjanik, Nikolaus (või Niclaus...midagi siukest). v-o on see kuidagi jõulukuuga seotud, aga ehh..
olin seda meest tegelikult ka juba õhtul dushiruumis näinud, kuid siis polnud mul veel ööd-ega-mütsi, mis tegelane olla võiks. Võrno tutvustas mind talle ning kutil tekkis huvi minust kirjutada (kas siis juurde või eraldi oma asjale, savi). inteka teeme mingi päev hiljem, kuid mõningad fotod tegi ta juba siis, kui selle esimese näruse bronniga rammu katsusin. sai kah näha, kui pilbasteks mõni relv käia võib. lobisesime vahele ka muidu nisama muhedat juttu...normaalne kutt paistis olevat. on siin juba 2x varem käinud ning ka süürias ja liibanonis, kui õigesti mõistsin. tuli vahepeal kuulipildujatest juttu ning mainis, et üks meeldejäävamaid lakusreid oli kunagi naisterahvas Ruth Tiik. kuna tean teda, siis muljetasime ka temast. see tuletabki meelde, et Nikolaus saadab tervisi.
peale õhtusööki põrkasin taas põdraga kokku. mainisin, et teine bronn ootab seda finishing toutch'i ning võin selle au temale anda. muidugi mõista talle meeldis. bronnil oli vaja vaid ühe poldi küljes fiksaator-traat spetsiaalsete näpits-tangidega spiraali tõmmata...noh, et ilus ja korralik punutis oleks, mitte lihtsalt sõrmede vahel muditud käkerdis. sai kenasti hakkama ning võiski päevale pidulikult joone alla tõmmata.
proosit
jõudsin ka teise bronni ette võtta, kus relvale lähenesin sama nurga alt, kuis esimeselegi. joppamise kombel too ainus viga oligi ning asi sai mõne minutiga lahendatud. päeva jooksul 3 relva - võin endaga rahul olla.
meile on lisandunud 1 soome ajakirjanik, Nikolaus (või Niclaus...midagi siukest). v-o on see kuidagi jõulukuuga seotud, aga ehh..
olin seda meest tegelikult ka juba õhtul dushiruumis näinud, kuid siis polnud mul veel ööd-ega-mütsi, mis tegelane olla võiks. Võrno tutvustas mind talle ning kutil tekkis huvi minust kirjutada (kas siis juurde või eraldi oma asjale, savi). inteka teeme mingi päev hiljem, kuid mõningad fotod tegi ta juba siis, kui selle esimese näruse bronniga rammu katsusin. sai kah näha, kui pilbasteks mõni relv käia võib. lobisesime vahele ka muidu nisama muhedat juttu...normaalne kutt paistis olevat. on siin juba 2x varem käinud ning ka süürias ja liibanonis, kui õigesti mõistsin. tuli vahepeal kuulipildujatest juttu ning mainis, et üks meeldejäävamaid lakusreid oli kunagi naisterahvas Ruth Tiik. kuna tean teda, siis muljetasime ka temast. see tuletabki meelde, et Nikolaus saadab tervisi.
peale õhtusööki põrkasin taas põdraga kokku. mainisin, et teine bronn ootab seda finishing toutch'i ning võin selle au temale anda. muidugi mõista talle meeldis. bronnil oli vaja vaid ühe poldi küljes fiksaator-traat spetsiaalsete näpits-tangidega spiraali tõmmata...noh, et ilus ja korralik punutis oleks, mitte lihtsalt sõrmede vahel muditud käkerdis. sai kenasti hakkama ning võiski päevale pidulikult joone alla tõmmata.
proosit
päev 37
rutiinile lisaks käis täna üks optika spets jänki kohal. vaatas seda öövaatlust, mida ma pikemalt pusinud olin. oskas järeldada, et tegemist pole mitte mustusega objektiivis, vaid valgusest tekkinud põlemisjäljega valgusvõimendi ekraanil. sellisel juhul ei aita miski kui prügikast. mitte siin loomulikult. ma pean selle siiski eestisse toimetama, et seal ametlik käik teha ja alles siis.
käisin amide poes. ostsin ikkagi ära selle sõdurikohvri. uurisin ennist, kas eBay's või Amazonis soodsamat pole, aga polegi. täpselt sama tootja, sama mudel on mujal kallim. kui siin on 26$, siis eBay'st leidsin soodsaima alternatiivi kasutatud kujul 35$-ga. üks briti leht kajastas ka sellist ja paljusid teisigi, kuid hind lausa ligi 50£. kusjuures oli tore, et lisaks kirjelduses "sama kaup on afgaanis müügil amide poes". nojah...ei hakanudki enam pikemalt kaaluma ja ostsin siit ära.
põrnitsesin poes korduvalt silma jäänud väikseid usa auastmetunnuseid, mis krae külge lähevad. palusin juhusliku ami käest abi "missugune neist tunnustest vastab jalaväe Staff Sergeat auastmele"? noormees ühe peenikese kriipsuga aitas mind lahkesti. otsustasin pakendi tagant ka muud kirjeldused üle lugeda ja ohh mind tola. oleksin vist tiba targemana välja paistnud, kui oleksin seda ise varem teinud...nimelt oli taga kirjas lühend SSTG, mis just vajalikku auastet tähendabki. juhuslikult vaatasin sedasi ka järgi, mis auastmes poiss mind abistas...kaprali poiske, heh.
oma alal võtsin kohe kratist kinni kontingedi veeblil nende tunnuste kohta - kas võin kanda. kuna saarlastel on sarnased ning nad pidevalt meie tunnuseid oma pähe võtavad (minu nooremveebli tunnusmärk vastab nende kapralile) ja segi ajavad, siis oleks ju tore lahendus kanda täpsustavaid elemente krae küljes vähendamaks hämmingut. paraku aga pole lubatud, nagu kontingendi veebel ütles. nojah, siis on suveniiriks. siiski toppisin ühe kuulivesti külge, kuna seda kandes ei paista välja ükski auaste ning täpne regulatsioon selle puhul puudub.
proosit
käisin amide poes. ostsin ikkagi ära selle sõdurikohvri. uurisin ennist, kas eBay's või Amazonis soodsamat pole, aga polegi. täpselt sama tootja, sama mudel on mujal kallim. kui siin on 26$, siis eBay'st leidsin soodsaima alternatiivi kasutatud kujul 35$-ga. üks briti leht kajastas ka sellist ja paljusid teisigi, kuid hind lausa ligi 50£. kusjuures oli tore, et lisaks kirjelduses "sama kaup on afgaanis müügil amide poes". nojah...ei hakanudki enam pikemalt kaaluma ja ostsin siit ära.
põrnitsesin poes korduvalt silma jäänud väikseid usa auastmetunnuseid, mis krae külge lähevad. palusin juhusliku ami käest abi "missugune neist tunnustest vastab jalaväe Staff Sergeat auastmele"? noormees ühe peenikese kriipsuga aitas mind lahkesti. otsustasin pakendi tagant ka muud kirjeldused üle lugeda ja ohh mind tola. oleksin vist tiba targemana välja paistnud, kui oleksin seda ise varem teinud...nimelt oli taga kirjas lühend SSTG, mis just vajalikku auastet tähendabki. juhuslikult vaatasin sedasi ka järgi, mis auastmes poiss mind abistas...kaprali poiske, heh.
oma alal võtsin kohe kratist kinni kontingedi veeblil nende tunnuste kohta - kas võin kanda. kuna saarlastel on sarnased ning nad pidevalt meie tunnuseid oma pähe võtavad (minu nooremveebli tunnusmärk vastab nende kapralile) ja segi ajavad, siis oleks ju tore lahendus kanda täpsustavaid elemente krae küljes vähendamaks hämmingut. paraku aga pole lubatud, nagu kontingendi veebel ütles. nojah, siis on suveniiriks. siiski toppisin ühe kuulivesti külge, kuna seda kandes ei paista välja ükski auaste ning täpne regulatsioon selle puhul puudub.
proosit
Monday, December 2, 2013
päev 36
tempokas päev. bronnid viidi minema. asemele toodi üks kulla (häälda pehmelt) ja negev. käis lõpuks see jänki, kes bronni pidi üle vaatama. paraku oli bronn seks ajaks juba tiirus. rääkisin siis taga veidi öövaatlustest ning muudest relvadest. oli siuke kutt, kes polnud muud eesti relvastust näinud, nisis tegin talle väikse era-demo (partneritele ikka võib...soojendab suhteid). kutt ahhujeelis kui raske me galil on. ei suutnud ära uskuda, et me sellise sangpommiga sõda peame. kirjeldasin talle, et see on nagu M-16 ja kalashnikovi ristsugutis, mis tolmustes tingimustes iseenesest üsna hea on, kui raipel aint nii tugevat tagasilööki poleks. ära saa valesti aru, loomulikult olen mina isiklikult galil'i tagasilöögiga harjunud ja minu arust pole nii hullu midagi. ka täpsus on üsnagi hea ning ei jää kuigivõrd M-16'le alla. kui nüüd aga valanguid lasta, siis on jutt kategooriliselt vastupidine. täpsusest pole enam haisugi, kuna peale esimesest lasust tingitud tagasilööki viskab sihtimine ennast kuu peale. selle eest on relv aga vastupidav, kuna sisuliselt puuduvad plast osad (laesäär on marginaalne). jänkid näiteks ise oma M-16'tega rahul pole...sama on saarlastega kusjuures. ka neil kerged automaadid, kuid rahul pole. midagist pidavat tõrkuma tihti.
siis imetles kutt mu H&K USP'd. ta on sellesse püstolisse nii armunud, et plaanib kojujõudes endale isikliku osta. teenisturelvaks on neil mingi Bereta (ei täpsustanud, mis kaliiber). mina seevastu latsin just USP maha ning kiitsin oma isiklikku kodust Colt 1911. tüüp oli äärmiselt üllatunud, et mulle selline usa relv meeldib. njah...ega sellist tüüpi eestis eriti palju ringluses polegi. nägin, kuidas mehes tekkis uhkus sellise riigi üle, kui ma Colt'i positiivseid omadusi esile tõin.
juhuslikult oli mu laual veel varem toodud kulla. ta oli sest midagi häguselt kuulnud ja nüüd vahtis suu ammuli. näha oli, et kutt oleks nahast välja pugenud, kui aint lasta saaks.
granaadiheitjatest rääkides näitasin talle CG M3'e. ta ei osanud alul arvatagi, et tegemist ümberlaetava relvaga on. nemad kasutavad vaid ühekordseid. nende pluss on, et peale lasku ei pea enam riista kaasas kandma, miinuseks aga et siis aint 1 pauk ongi. gustiga pauguta, kaua jaksad. ainult lae ümber ja kõmmaki. ning ladusin talle ette ka variatsiooni gusti moonast. tüüp taas suu ammuli.
kui küsisin, miks jänkid bronnide puhul kiirvahetusraudasid ei kasuta, jooksis kutil juhe kokku. selgitasin, kuid kutt ei uskunud, mida ma suust välja ajan. pidin talle konkreetselt näitama, milline näeb välja bronni kiirvahetusraud ja kuidas ta relva külge läheb. üllatav, väidetavalt on kutt konkreetselt bronni ekspert, kuid sellist asja kuulis-nägi ta esimest korda elus. ütles vaid, et ehk jalaväel on asjad paremini, kuid merejalaväelastel sellist asja pole ning pole ka kuulnud varem olemasolust. lühidalt ajasin poisil vere keema ning nüüd läheb vist oma baasi nõudmisi esitama...irw.
kokkuvõttes jäi mulje, et jänkile tundus meie relvastus rohkem muljet avaldavat, kui nende enda oma. kummaline, aga v-o mängib siin rolli ka kergelt võõras eksootika.
õhtul, peale tiiru laskmisi, toodi tagasi just see bronn, mille jaoks mul jänki külas käis. kurdeti, et viga on endiselt, aga tunduvalt vähem võrreldes varasemaga. juu siis midagi ma õigesti tegin. nüüd tarvis leida üles seonduvad elemendid, mis võiksid omakorda parenduda. muidugi, kui sitast saia ei saa, siis annan asenduse ja ässitan uuesti selle jänki bronni kallale.
proosit
siis imetles kutt mu H&K USP'd. ta on sellesse püstolisse nii armunud, et plaanib kojujõudes endale isikliku osta. teenisturelvaks on neil mingi Bereta (ei täpsustanud, mis kaliiber). mina seevastu latsin just USP maha ning kiitsin oma isiklikku kodust Colt 1911. tüüp oli äärmiselt üllatunud, et mulle selline usa relv meeldib. njah...ega sellist tüüpi eestis eriti palju ringluses polegi. nägin, kuidas mehes tekkis uhkus sellise riigi üle, kui ma Colt'i positiivseid omadusi esile tõin.
juhuslikult oli mu laual veel varem toodud kulla. ta oli sest midagi häguselt kuulnud ja nüüd vahtis suu ammuli. näha oli, et kutt oleks nahast välja pugenud, kui aint lasta saaks.
granaadiheitjatest rääkides näitasin talle CG M3'e. ta ei osanud alul arvatagi, et tegemist ümberlaetava relvaga on. nemad kasutavad vaid ühekordseid. nende pluss on, et peale lasku ei pea enam riista kaasas kandma, miinuseks aga et siis aint 1 pauk ongi. gustiga pauguta, kaua jaksad. ainult lae ümber ja kõmmaki. ning ladusin talle ette ka variatsiooni gusti moonast. tüüp taas suu ammuli.
kui küsisin, miks jänkid bronnide puhul kiirvahetusraudasid ei kasuta, jooksis kutil juhe kokku. selgitasin, kuid kutt ei uskunud, mida ma suust välja ajan. pidin talle konkreetselt näitama, milline näeb välja bronni kiirvahetusraud ja kuidas ta relva külge läheb. üllatav, väidetavalt on kutt konkreetselt bronni ekspert, kuid sellist asja kuulis-nägi ta esimest korda elus. ütles vaid, et ehk jalaväel on asjad paremini, kuid merejalaväelastel sellist asja pole ning pole ka kuulnud varem olemasolust. lühidalt ajasin poisil vere keema ning nüüd läheb vist oma baasi nõudmisi esitama...irw.
kokkuvõttes jäi mulje, et jänkile tundus meie relvastus rohkem muljet avaldavat, kui nende enda oma. kummaline, aga v-o mängib siin rolli ka kergelt võõras eksootika.
õhtul, peale tiiru laskmisi, toodi tagasi just see bronn, mille jaoks mul jänki külas käis. kurdeti, et viga on endiselt, aga tunduvalt vähem võrreldes varasemaga. juu siis midagi ma õigesti tegin. nüüd tarvis leida üles seonduvad elemendid, mis võiksid omakorda parenduda. muidugi, kui sitast saia ei saa, siis annan asenduse ja ässitan uuesti selle jänki bronni kallale.
proosit
päev 35
rahulik pühapäevane päev. nojah, mõned mu juurest siiski läbi käisid bronnide asjus, kuid muidu rahulik. mõlemid bronnid sain korda ja homme testitakse tiirus, eks paistab.
kuna nädala sees oli kahel mehes sünnipäev, siis tehti oma territooriumil süüa. küpsisetort pandi juba õhtul hakkama ja kana marinaadi ning täna läks küpsetamiseks. kana tehti suitsuahjus ja veiseliha grilli peal korraliku puidu söega (mitte mingi poe süsi). pean ütlema, et viimasest suitsu-kanast on möödas üksjagu aega...nisis päris hea oli. kuna ports istutati üsna suur, siis julgesin vaid torti veel võtta ja oligi kõht punnis. oleks küll veise grilli ka tahtnud proovida, kuid oleksin lõhki läinud.
proosit
kuna nädala sees oli kahel mehes sünnipäev, siis tehti oma territooriumil süüa. küpsisetort pandi juba õhtul hakkama ja kana marinaadi ning täna läks küpsetamiseks. kana tehti suitsuahjus ja veiseliha grilli peal korraliku puidu söega (mitte mingi poe süsi). pean ütlema, et viimasest suitsu-kanast on möödas üksjagu aega...nisis päris hea oli. kuna ports istutati üsna suur, siis julgesin vaid torti veel võtta ja oligi kõht punnis. oleks küll veise grilli ka tahtnud proovida, kuid oleksin lõhki läinud.
proosit
Sunday, December 1, 2013
päev 34
majanduspäev - tegin saunas leiliruumi puhtaks.
peale lõunat lobisesin Võrnoga igast elu- ja reisikogemustest. tema jutte oli lahedam kuulata, kuna kutt on ikka reisinud. lõuna-aafrika vabariik ja namiibia pidavad ikka fantastiliselt ilusad ja puhtad kohad olema. ajas kerge isu peale minna sinna national geographic'ut tegema.
tuli BOBO (kolleeg võttis endale sellise hüüdnime) ja andis mulle mõista, et nüüd on aeg temal juukseid ajada. kuna oli varem juttu, et ma olen omajagu püganud, siis usaldas ta oma skalbi minu hoolde. tahtis sellist sonksi, nagu endale varem ajanud - küljed, kukal haljad ning pealaele sujuv üleminek.
seda vaatas pealt üks teine vanem kolleeg. arvas, et sünnipäeva puhul võiks ka tema soeng korralikum olla. nojah, võtsin siis ette. kuna tal juba paras parukas peas, siis võttis pügamine ikka oma aja...aga ikka kiirem, kui juuksuris. tal nii lühikeseks ei lõigandki. kuna mees on nüüd väärikas 40, siis jätsin ka kuklasse ja külgedele väheke karvu.
näinud mind kahte mees pügamas arvas kolmas, et laseks siis endalgi kukalt ja külgesid kärpida. no persse, mul on siin mingi salong v. aga heakene küll...omad poisid, mis ma ikka. võtsin ka selle käsile. ainus naisterahvas meie üksuses käis kah kriitilise pilguga poisid üle ning avaldas tunnustust. kui kellegi sõna veel maksab, siis kindlasti tema oma. võin endale sertifikaadi välja printida.
proosit
peale lõunat lobisesin Võrnoga igast elu- ja reisikogemustest. tema jutte oli lahedam kuulata, kuna kutt on ikka reisinud. lõuna-aafrika vabariik ja namiibia pidavad ikka fantastiliselt ilusad ja puhtad kohad olema. ajas kerge isu peale minna sinna national geographic'ut tegema.
tuli BOBO (kolleeg võttis endale sellise hüüdnime) ja andis mulle mõista, et nüüd on aeg temal juukseid ajada. kuna oli varem juttu, et ma olen omajagu püganud, siis usaldas ta oma skalbi minu hoolde. tahtis sellist sonksi, nagu endale varem ajanud - küljed, kukal haljad ning pealaele sujuv üleminek.
seda vaatas pealt üks teine vanem kolleeg. arvas, et sünnipäeva puhul võiks ka tema soeng korralikum olla. nojah, võtsin siis ette. kuna tal juba paras parukas peas, siis võttis pügamine ikka oma aja...aga ikka kiirem, kui juuksuris. tal nii lühikeseks ei lõigandki. kuna mees on nüüd väärikas 40, siis jätsin ka kuklasse ja külgedele väheke karvu.
näinud mind kahte mees pügamas arvas kolmas, et laseks siis endalgi kukalt ja külgesid kärpida. no persse, mul on siin mingi salong v. aga heakene küll...omad poisid, mis ma ikka. võtsin ka selle käsile. ainus naisterahvas meie üksuses käis kah kriitilise pilguga poisid üle ning avaldas tunnustust. kui kellegi sõna veel maksab, siis kindlasti tema oma. võin endale sertifikaadi välja printida.
proosit
Subscribe to:
Posts (Atom)
