otsustasin, et läen "taastuma" kuskil lõunast või nii, kuna plaanisin soritada kaitseväe üldfüüsilise testi.
vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.
ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.
oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).
lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..
OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.
tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.
iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.
fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P
..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.
aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.
proosit
PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.
Thursday, October 14, 2010
Teisipäev
käisid külas kaitseväe juhataja, maaväe ülem, sots.minister, Eesti vigastatud sõjameeste ühingu võll (vist) ja jälle mingid protokollijad.
egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.
mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.
miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.
mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)
proosit
egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.
mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.
miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.
mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)
proosit
Esmaspäev
käisid külas kaitseminister, tema nõunik ja õiguskantsler ning vel mõned kõrvalised protokollijad. tuli juttu ravi rahulolust ja muust säärasest...võrreldi muutusi eelmise aastaga. mis oli häiriv on se, et kui tuli aeg oma hambad lahti kangutada ning häälepaelu laiendada, oli enamustel suu emmi täis. mina, sass ja jaune olime vist põhiliselt ainsad, kes üldse midagi rääkisid. jaune ja sass peamiselt kirusid ja kritiseerisid, mina kritiseerisin ja kiitsin korda-mööda (ikka piitsa ja präänikut). egas mul endal palju ju kurta miskit polnudki...mul suht ülesmäge kõik läinud ju.
sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.
ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.
igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.
proosit
sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.
ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.
igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.
proosit
Sukkpükste kasutamise õpetus
Delfi naistekas on ikka üks imeline maailm. Näiteks see teema siin. Küsimus siis selles, kuidas kanda sukkpükse - pesuta või pesuga?
Teine delfitar paljastab:
Mina olen kandnud, mõnikord ka nii, et sukkpüksid all ja siis stringid peal, see tekitab hea ja kindla tunde, lisaks on nii ilusam ka.Ei tea, mida tema mees sellest küll arvata võib? Peab seksikaks? Naist hulluks? Kisub ka ise aluspüksid teksade peale? Et oleks "kindlam tunne" v nii...
Teine delfitar paljastab:
Vahel käin kodus nii ringi, et saapad ja sukkpüksid ja stringid, vaat nii. Sukad on ka ilusad, kuid kuidagi litsakad.Oh, my! Nüüd ei taha silme eest kaduda kujutlus, kuidas see muidu alasti, aga saabastes ja sukkpükstes tädi kontsaklõbinal mööda korterit ringi kappab. :D Noh, mehed? Kas on seks vaatepilt?
Wednesday, October 13, 2010
Heavy user
Avastasin TNSi uue põneva uuringu: "Digital Life". Esindusliku valimiga uuring (50 000 küsitletut 46 riigis) näitab Eesti kohta, et keskmine netiligipääsuga eestlane on veebis 13 h nädalas. Laias laastus siis 2h päevas, mis ei tundugi ööpäeva lõikes nii väga palju.
Samas - ööpäevast ca 8 h me magame. Nii. Järgi on 16. Viis päeva nädalas me käime tööl, mis koos sinna mineku, sealt tagasituleku ja poeskäiguga võib päevast ampsata kuni 10 tundi.
Alles on 6 tundi. Süüa tahaks ka - pool tundi või enam veel netiajast maha. (Tõsi, usinamad, mina sealjuures, haaravad süleri ka söögilauale taldriku kõrvale.). Aga olgu, arvame selle maha. Pool tunnikest võiks hügieenile ka kulutada. Ja ongi vaid viis tundi järel.
Niisiis on keskmisel töötaval inimesel ööpäevas oma vaba äranägemise järgi kulutamiseks 5h, millest kaks me oleme otsustanud kulutada arvuti taga küürutades. Am I to judge? Ei.
Ma ise olen igas mõttes interneti heavy user ja muutun kergelt hüsteeriliseks juba esimese tunni jooksul, mil ma olen püsiühendusest lahutatud. Minu internetikasutus on selle uuringu valguses eriti raju - ca 70-75 h nädalas. Vähemalt! Aga olgu, mu töö on ka veebipõhine. Igatahes mina esimest kiva pilduma ei hakka. :)
Aga siiski. TNS kaardistas inimese netikasutusaja selle järgi, mida inimesed ise pidasid kõige olulisemaks. Eesti puhul: 41% e-kirjadega seotu, 19% sotsiaalvõrgustikud. Uudised, sport, ilm 14%, asjaajamine 11% , isiklikud huvialad 6% ja siis näpuotsaga muud: paar protsenti multimeediat, mängimist jms.
See kaardistuspõhimõte on veidi üllatav. Sest see, mida peetakse kõige tähtsamaks, ei pruugi olla see, millega tegelikult enim tegeldakse. Ma pole mõõtnud, aga minu vaba aja veebikasutuse neelavad lõviosas blogid (loen stabiilselt ca 25 blogi), ajalehed ja msn ( ca paarkümmend inimest, kellega tihedamalt suhtlen). Lisaks on see ebamäärane surfamine - lingilt lingile, wikipediast väikeste ajalehtedeni. Samas teen ma seda võrdlemisi piiratult - peamine on kellegi tuttava veebikeskkonnast või mõnest väljaandest leitud teemade edasiguugeldamine. See võib tunduda arendavana, kuid samas - kuna minu tuttavad on valitud vastavalt minu huvidele, siis ei välju ma tegelikult pea kunagi oma diskursusest (näe, sain jälle viimasel ajal poppi sõna kasutada :)) ja areng jääb piiratuks. Aga see selleks. Inimese võimalus muuta oma arengusuunda on huvitav küsimus, kuid mitte lahkamiseks siin ja praegu.
Milleni ma tahtsin jõuda, on see, et TNSi mastaapne uuring jätab tegelikult näitamata, mida me selle 2h netikasutuse käigus teeme ja mis suunas see võib meid mõjutada. Ja kas veebikeskkonnas (kvaliteetselt?) veedetud aeg on millegipoolest parem või halvem sellest, mida võiks veeta reaalsete inimeste seltskonnas.
Mõtteainest annab uuring igatahes rohkem kui rubla eest.
Ja naljakas on pista võrdlustabelisse ntks Jaapani ja Türgi veebikasutused. Ühed vuhivad ilmselt tööd teha (e-kirjade ja asjajamise osakaal prioriteetides !) ja teised möllavad suhtlusvõrgustikes (ilmselt ajavad valgetele naistele Orkutis keelt kõrva) ning tulemused on näha: Jaapan on masust hoolimata majanduse üks tippriike ja Türgi - noh, Türgi... Seal on räpane ja püütakse turistidele võltskulda ja kebabi pähe määrida :D
Samas - ööpäevast ca 8 h me magame. Nii. Järgi on 16. Viis päeva nädalas me käime tööl, mis koos sinna mineku, sealt tagasituleku ja poeskäiguga võib päevast ampsata kuni 10 tundi.
Alles on 6 tundi. Süüa tahaks ka - pool tundi või enam veel netiajast maha. (Tõsi, usinamad, mina sealjuures, haaravad süleri ka söögilauale taldriku kõrvale.). Aga olgu, arvame selle maha. Pool tunnikest võiks hügieenile ka kulutada. Ja ongi vaid viis tundi järel.
Niisiis on keskmisel töötaval inimesel ööpäevas oma vaba äranägemise järgi kulutamiseks 5h, millest kaks me oleme otsustanud kulutada arvuti taga küürutades. Am I to judge? Ei.
Ma ise olen igas mõttes interneti heavy user ja muutun kergelt hüsteeriliseks juba esimese tunni jooksul, mil ma olen püsiühendusest lahutatud. Minu internetikasutus on selle uuringu valguses eriti raju - ca 70-75 h nädalas. Vähemalt! Aga olgu, mu töö on ka veebipõhine. Igatahes mina esimest kiva pilduma ei hakka. :)
Aga siiski. TNS kaardistas inimese netikasutusaja selle järgi, mida inimesed ise pidasid kõige olulisemaks. Eesti puhul: 41% e-kirjadega seotu, 19% sotsiaalvõrgustikud. Uudised, sport, ilm 14%, asjaajamine 11% , isiklikud huvialad 6% ja siis näpuotsaga muud: paar protsenti multimeediat, mängimist jms.
See kaardistuspõhimõte on veidi üllatav. Sest see, mida peetakse kõige tähtsamaks, ei pruugi olla see, millega tegelikult enim tegeldakse. Ma pole mõõtnud, aga minu vaba aja veebikasutuse neelavad lõviosas blogid (loen stabiilselt ca 25 blogi), ajalehed ja msn ( ca paarkümmend inimest, kellega tihedamalt suhtlen). Lisaks on see ebamäärane surfamine - lingilt lingile, wikipediast väikeste ajalehtedeni. Samas teen ma seda võrdlemisi piiratult - peamine on kellegi tuttava veebikeskkonnast või mõnest väljaandest leitud teemade edasiguugeldamine. See võib tunduda arendavana, kuid samas - kuna minu tuttavad on valitud vastavalt minu huvidele, siis ei välju ma tegelikult pea kunagi oma diskursusest (näe, sain jälle viimasel ajal poppi sõna kasutada :)) ja areng jääb piiratuks. Aga see selleks. Inimese võimalus muuta oma arengusuunda on huvitav küsimus, kuid mitte lahkamiseks siin ja praegu.
Milleni ma tahtsin jõuda, on see, et TNSi mastaapne uuring jätab tegelikult näitamata, mida me selle 2h netikasutuse käigus teeme ja mis suunas see võib meid mõjutada. Ja kas veebikeskkonnas (kvaliteetselt?) veedetud aeg on millegipoolest parem või halvem sellest, mida võiks veeta reaalsete inimeste seltskonnas.
Mõtteainest annab uuring igatahes rohkem kui rubla eest.
Ja naljakas on pista võrdlustabelisse ntks Jaapani ja Türgi veebikasutused. Ühed vuhivad ilmselt tööd teha (e-kirjade ja asjajamise osakaal prioriteetides !) ja teised möllavad suhtlusvõrgustikes (ilmselt ajavad valgetele naistele Orkutis keelt kõrva) ning tulemused on näha: Jaapan on masust hoolimata majanduse üks tippriike ja Türgi - noh, Türgi... Seal on räpane ja püütakse turistidele võltskulda ja kebabi pähe määrida :D
Tuesday, October 12, 2010
Ülelöömamäng
Täna siis ilmus minu suurteos - bremiaana. Kui tavaline lugu on 3000 tm pikk, siis Bremi saaga jaoks anti lehes ruumi 18 000. Polegi varem nii pikka artiklit paberisse kirjutanud. Online'i küll, aga siis saad alati hiljem ümber mõelda, parandada, täiendada. Nüüd paberis ajasidki juhet kokku mitu asja korraga - loo pretsedenditu pikkus, teema keerulisus ja ohtlikkus. Toomas Tool on tuntud kohtussekaebaja - Eesti Ekspress käis temaga vist kolm aastat kohut ja kaotas.
Kulutasin loo peale kaks vaba päeva ja hulga närve, aga tulemus on suhteliselt hea. Dannari abi oli teretulnud, üksi ma poleks neid Bremi kliente selle ajaga läbi helistada suutnud. Võib-olla kirjutaks nüüd veel loos midagi ümber, aga no las jääb. Ja Toomas Tool jäi ka asjaga suhteliselt rahule. Või noh, vähemalt viimases kõnes ta ei ähvardanud mind enam kohtusse kaevata.
Ja üldse, veider... Mina, kes ma majandusteemadest midagi ei tea ega pea, maandusin oma lemmiktemaatika asemel lehte topeltkülje autoriks majandusteemal. Ja Toomas Tool, suurärimees ja kinnise iseloomuga toriseja, otsustas millegipärast minuga rääkida. Ta ei räägi kunagi kellegagi, või kui, siis uriseb napilt. Nii et küllap mul lihtsalt vedas, et ta otsustas minuga suhelda. Kolm tunnipikkust telefonikõnet. Tüütuks muutus, kui nii väärtusliku allika kohta tohib nii öelda. Ja Ärilehe peatoimetaja tahab nüüd, et ma nüüd Tooliga intervjuu teeks. :D You wish. Vaevalt, et tal enam sellist jututuju on. Eriti juhul, kui Brem nüüd kolinaga pankrotti läheb, mida ta ilmselt teeb.
Oma pika artikli juures pidanuks ma võib-olla veel rohkem lahti kirjutama moraali ja analüüsi osa. Kes siis ikkagi on süüdi? Toomas Tool ostis võlgades firma. Firma juhtideks sattusid igasugu siilid ja suslikud, kes varastasid ise ning palkasid omakorda tööle haldureid, kes raha kasseerisid, kuid selle eest midagi ei teinud. Kliendid-majaelanikud aga vaatasid pealt nagu lambad ja maksid raha selle mittemillegi eest.
Süüdi on servast kõik. Tool pidanuks ikka vaatama ka, mida ta ostab. Ei ole kõige nutikam plaan erastada 120 miljoni kroonise võlaga firma, mida sul ka müüa ei õnnestu. Tööle pidanuks osanikud palkama veidi puhtama taustaga tüüpe kui kasiinomängurid. Nood palgatud juhid omakorda pidanuks hoidma halduritel silma peal ja mitte laskma neil keldriakna ette vineeri naelutamise eest 5000 krooni küsida. Ja majaelanikud omakorda pidanuks suutma moodustada ühistu ja haldusarvele siginenud numbrite asjus aru pärida. Siiski kaldub sümpaatia muidugi lihtinimeste poole.
Samas, kui vaadelda asja sümbolite keeles. Asendada sõna "ühisus" isikunimega "Jaak" ja "haldusfirma valik" sõnadega "auto ostmine". Niisiis, Jaak soovib osta autot. Otsib ja valib odavaima pakkumise. Ta ei uuri autoaia tausta, ei tee autole ostueelset tehnokontrolli ning ei loe läbi lepingut, mille müüja talle nina alla suskab. Kui auto kaks nädalat hiljem üles ütleb, siis kirub ta vaikselt ja ostab uued jupid, aga autoaaeda tagasi lärmi lööma ei lähe. Kuu aega hiljem peab politsei Jaagu kinni ja teatab, et talle müüdud auto oli varastatud ja autoaed ise pankrotis. Jaak jääb autost ilma ja on õnnega koos, kui varastatud kaubaga seotult ise väärtegu kraesse ei saa.
Sellise asja puhul ei tunne keegi Jaagule kaasa. Kõik turtsataks põlglikult, et "idioot!" ja "loll saab kirikus ka peksa."
Mispoolest erineb haldusfirma valimine autoostust?
Ei millegi poolest, kui välja arvata ühisuse/ühistu sisese konsensuse saavutamise poolest. Lihtsalt inimestel napib juriidilist kirjaoskust. Isegi mitte seda - ka juriidilise kirjaoskuseta on võimalik vastavat abi otsida ja leida.
Napib mõtlemisvõimet ja pealehakkamist. Kuigi - juriidiline pool on ülimalt oluline. Leian siiralt - olles ise humanitaar ja suur kirjandusesõber - et keskkoolis võiks kasvõi kirjanduse mahtu vähendada (ja see on minu poolt suur järeleandmine!), kui selle asemel pakutaks õigusteaduse aluseid.
Sest reaalses elus pole keskmisel inimesel kuigi palju Koidulat või Wilde'i vaja, kuid VÕSi ja töölepinguseadust jms läheb vaja iga päev. Muidu ongi käes praegune olukord, kus haldusfirma käest haledalt tünga saanud kodanik ei oska enda kaitseks muud teha kui tsiteerida Kreutzwaldi: "aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...".
Sellest on võlgade puhul kahjuks vähe abi.
Niisiis - mitte et Toomas Tool oleks süütu, või et haldusfirma peakski süstemaatiliselt proovima oma klientidel mütsi üle silmade venitada, aga siiski - caveat emptor! Nii on, ja saab alati olema. Kuigi see ei pruugi olla õige.
P.S. Kummalised asjad - Delfi tahtis eile mind jälle üle osta. Alles kevadel oli sealt eelmine pakkumine ja toona palgale juurde pakutud paar tuhat krooni polnud mingil määral motiveeriv argument. Eile siis võeti uuesti ühendust. Et koht oleks anda ja "palk vastav". Mõtlesin, kaalusin ja leidsin, et ilmselt ei ole Delfil kevadega võrreldes rohkem juurde panna kui veel paar tuhat. Ei hakanud ennast konkreetsete numbrite küsimisega isegi stressi ajama. Delfi vaevalt nii palju pakkuda suudaks, et ma Päevalehest lahkuks. Olgu siin palk kehvem, aga ma armastan seda lehte. Siiski hea teada, et turgu mulle oleks, kui EPL-is midagi juhtub. :)
Kulutasin loo peale kaks vaba päeva ja hulga närve, aga tulemus on suhteliselt hea. Dannari abi oli teretulnud, üksi ma poleks neid Bremi kliente selle ajaga läbi helistada suutnud. Võib-olla kirjutaks nüüd veel loos midagi ümber, aga no las jääb. Ja Toomas Tool jäi ka asjaga suhteliselt rahule. Või noh, vähemalt viimases kõnes ta ei ähvardanud mind enam kohtusse kaevata.
Ja üldse, veider... Mina, kes ma majandusteemadest midagi ei tea ega pea, maandusin oma lemmiktemaatika asemel lehte topeltkülje autoriks majandusteemal. Ja Toomas Tool, suurärimees ja kinnise iseloomuga toriseja, otsustas millegipärast minuga rääkida. Ta ei räägi kunagi kellegagi, või kui, siis uriseb napilt. Nii et küllap mul lihtsalt vedas, et ta otsustas minuga suhelda. Kolm tunnipikkust telefonikõnet. Tüütuks muutus, kui nii väärtusliku allika kohta tohib nii öelda. Ja Ärilehe peatoimetaja tahab nüüd, et ma nüüd Tooliga intervjuu teeks. :D You wish. Vaevalt, et tal enam sellist jututuju on. Eriti juhul, kui Brem nüüd kolinaga pankrotti läheb, mida ta ilmselt teeb.
Oma pika artikli juures pidanuks ma võib-olla veel rohkem lahti kirjutama moraali ja analüüsi osa. Kes siis ikkagi on süüdi? Toomas Tool ostis võlgades firma. Firma juhtideks sattusid igasugu siilid ja suslikud, kes varastasid ise ning palkasid omakorda tööle haldureid, kes raha kasseerisid, kuid selle eest midagi ei teinud. Kliendid-majaelanikud aga vaatasid pealt nagu lambad ja maksid raha selle mittemillegi eest.
Süüdi on servast kõik. Tool pidanuks ikka vaatama ka, mida ta ostab. Ei ole kõige nutikam plaan erastada 120 miljoni kroonise võlaga firma, mida sul ka müüa ei õnnestu. Tööle pidanuks osanikud palkama veidi puhtama taustaga tüüpe kui kasiinomängurid. Nood palgatud juhid omakorda pidanuks hoidma halduritel silma peal ja mitte laskma neil keldriakna ette vineeri naelutamise eest 5000 krooni küsida. Ja majaelanikud omakorda pidanuks suutma moodustada ühistu ja haldusarvele siginenud numbrite asjus aru pärida. Siiski kaldub sümpaatia muidugi lihtinimeste poole.
Samas, kui vaadelda asja sümbolite keeles. Asendada sõna "ühisus" isikunimega "Jaak" ja "haldusfirma valik" sõnadega "auto ostmine". Niisiis, Jaak soovib osta autot. Otsib ja valib odavaima pakkumise. Ta ei uuri autoaia tausta, ei tee autole ostueelset tehnokontrolli ning ei loe läbi lepingut, mille müüja talle nina alla suskab. Kui auto kaks nädalat hiljem üles ütleb, siis kirub ta vaikselt ja ostab uued jupid, aga autoaaeda tagasi lärmi lööma ei lähe. Kuu aega hiljem peab politsei Jaagu kinni ja teatab, et talle müüdud auto oli varastatud ja autoaed ise pankrotis. Jaak jääb autost ilma ja on õnnega koos, kui varastatud kaubaga seotult ise väärtegu kraesse ei saa.
Sellise asja puhul ei tunne keegi Jaagule kaasa. Kõik turtsataks põlglikult, et "idioot!" ja "loll saab kirikus ka peksa."
Mispoolest erineb haldusfirma valimine autoostust?
Ei millegi poolest, kui välja arvata ühisuse/ühistu sisese konsensuse saavutamise poolest. Lihtsalt inimestel napib juriidilist kirjaoskust. Isegi mitte seda - ka juriidilise kirjaoskuseta on võimalik vastavat abi otsida ja leida.
Napib mõtlemisvõimet ja pealehakkamist. Kuigi - juriidiline pool on ülimalt oluline. Leian siiralt - olles ise humanitaar ja suur kirjandusesõber - et keskkoolis võiks kasvõi kirjanduse mahtu vähendada (ja see on minu poolt suur järeleandmine!), kui selle asemel pakutaks õigusteaduse aluseid.
Sest reaalses elus pole keskmisel inimesel kuigi palju Koidulat või Wilde'i vaja, kuid VÕSi ja töölepinguseadust jms läheb vaja iga päev. Muidu ongi käes praegune olukord, kus haldusfirma käest haledalt tünga saanud kodanik ei oska enda kaitseks muud teha kui tsiteerida Kreutzwaldi: "aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...".
Sellest on võlgade puhul kahjuks vähe abi.
Niisiis - mitte et Toomas Tool oleks süütu, või et haldusfirma peakski süstemaatiliselt proovima oma klientidel mütsi üle silmade venitada, aga siiski - caveat emptor! Nii on, ja saab alati olema. Kuigi see ei pruugi olla õige.
P.S. Kummalised asjad - Delfi tahtis eile mind jälle üle osta. Alles kevadel oli sealt eelmine pakkumine ja toona palgale juurde pakutud paar tuhat krooni polnud mingil määral motiveeriv argument. Eile siis võeti uuesti ühendust. Et koht oleks anda ja "palk vastav". Mõtlesin, kaalusin ja leidsin, et ilmselt ei ole Delfil kevadega võrreldes rohkem juurde panna kui veel paar tuhat. Ei hakanud ennast konkreetsete numbrite küsimisega isegi stressi ajama. Delfi vaevalt nii palju pakkuda suudaks, et ma Päevalehest lahkuks. Olgu siin palk kehvem, aga ma armastan seda lehte. Siiski hea teada, et turgu mulle oleks, kui EPL-is midagi juhtub. :)
Wednesday, October 6, 2010
Karjed disaini teemal
Alustakski vihase kraaksega: võtaks tont Eesti mööbli-ja valgustipoode! Et kõik need krdima maaletoojad endale karbunkli kintsu peale saaks! Urrr! Sisse soolaku end kõik Poola tootmisdirektorid, kes ennast disaineriks peavad! Urrr!
Milles asi? Selles, et ilusaid ja taskukohaseid asju ei ole saada.
Alustuseks - ma pole iial tahtnud elada majas, mis oleks ehitatud hiljem kui aastal 1950 (mulle, vaadake, meeldib, kui maja on ehitatud kauem püsti püsima kui 20 aastat). Ma ei armasta modernset sisekujundust. Teps mitte. Ja mulle meeldiks, kui mul oleks korraliku köögiga korter, mitte "avatud elutuba". Andke andeks, aga see avatud elutuba on tegelikult kööktuba. Ja see ei ole ei ilus ega mõnus (võib kinnitada Ott, kes on iga kord, kui ma seal köögiosas midagi mikserdan, sunnitud teleka hääle maksimumi peale keerama, et elutoaosas midagi kuulda) aga õnneks elan ma seal koos mehega, keda ma südamest armastan ja kelle nimel ma võin ka kööktuba armastada.
Aga ma tahan sinna ilusat mööblit. Kuid ei saa. Oti ja minu maitsed lähevad kaunis lahku, aga saime kokkuleppele, et elutuppa võiks osta vibulambi. Disaini originaal on pärit 1962. aastast Itaalia disaineri Achille Castiglioni käe alt. Arusaadav, et seda ei osta, disaini vintage on ilmselgelt ülejõukäiv. Ja pealegi, Castiglioni originaaldisain meeldib mulle vähem, kui nii mõnigi selle tuletus. :)
30 000 koopia eest
Seega - tuleb otsida alternatiivi. USA veebipoodidest leiab Arco koopiaid või disaini edasiarendusi küllaga. Leiab ka nii mõnestki Euroopa poest. Aga Eestist?
Eip. V noh - leiab. Inspira müüb Arco koopiat ca 30 000 krooniga. Okei, seal on kasutatud kalleid materjale ja koopia näeb ka väga originaalitruu välja. Sellistele objektidele on oma turg.
Aga mis meil täielikult puudub, on odavam koopiaturg. Ja miks? Sest meid on hinnatud slaavi kultuuriruumi, Eesti mööbli-ja valgustipoodides valitseb Poola porno.
Kuidas kõrvale hiilida loomingu eest maksmisest?
Koopiaäri töötab lihtsalt. Kellelgi on äriidee teha ja müüa odavat disainmööblit. Ta loob äri ja palkab ühe-kaks odavat disainerit, kes viksivad maailma kõrgdisaini maha, täiendavad seda pisut, et poleks otsene plagiaat ja annavad selle tootmisjuhi kätte. See valib tootele originaaldisainist kordades odavamad materjalid ja laseb toote kokku klopsida Hiina lapstööjõul. Toode paisatakse müüki.
Lõpuks on kõik õnnelikud - omanikul on kasum, disaineritel (reeglina algajad) on tööd, Hiina lastel on õhtusöögiks teenitud peotäis riisi, toote ostjatel on hää meel taskukohase hinnaga ja loodetavasti ka töötavast kaubast.
Ainult et, kurat ja põrgu, Eestis see asi ei funka. Soome ja Rootsi koopiaärid on ilmselt Eesti mööblitoodangu sisseostjate jaoks ikkagi liiga kallid. Või siis on Eesti mööblipoodide omanikud venelased ja heast maitsest ilma jäetud? Ka variant.
Ahvist disaineriks!
Igal juhul on odavam sisse osta mõne Poola/Hiina tootja jama, kus vbl on disaineri palkamise osa üldse vahele jäetud ja tootmisjuht-džigitt ise kujundab lampe ja diivaneid. Ja selle kunstivägistamise tulemus on siis Eesti odavamates mööblipoodides näha. Olgu, kui tahad odavat, pead alati tegema mööndusi. Aga no goddamn, mingit disaini võiks ikka olla. Eestis pole.
Loo lõpetuseks - leidsime oma vibulambi Ikeast. Maksab alla 1000 Eesti krooni ja on näha, et disainer on selle kallal töötanud. Elagu Rootsi! Odavkett küll, aga disaineri jaoks on ikka veidi raha leitud.
P.S Üleval vasakul siis Castigliani Arco, paremal aga IKEA Regolit. Hinnavahe - meeletu. Ja õnneks meeldib mulle IKEA oma kordades rohkem. :) Ma olen ikka suht ebamodernse disaini fänn.
Subscribe to:
Posts (Atom)
