 |
| http://www.tattoocult.hu/profiles/blogs/a-nap-kepe-augusztushusz |
Monday, August 22, 2011
Friday, August 19, 2011
Ohh!
Ilusad asjad teevad õnnelikuks... Vähemalt ajutitiselt.
Mind teeks kahtlemata õnnelikuks see steampunk kell.
Tõeliselt peen töö ja kaunistuste osas on autor suutnud hoiduda labasusse langemast.
Oh, dear... Kuidas seda tahaks :D
Ei tea, kas kusagilt mõnd preemiat või asja ei paista?
Või ehk peaks panka röövima?
Ja üldse, arvestades seda, et minu artiklite peale sai mitu tuhat pensionäri tagasi üle 20 miljoni krooni, siis noh, võiks ju mullegi midagi pudeneda. Mh? Ah?
Thursday, August 18, 2011
Kustmaalt inimene lõppeb?
Millal ei ole inimene enam inimene ja tema eest tuleb langetada tema eksistentsi muutvad otsused? Kusjuures, sel inimesel on säilinud võime ikkagi veel aru saada ja kurvastada.
Memm on järjest viletsam, aga elab veel endiselt üksi. Tõsi, selle hinnaga, et kui tal on mingi mure, siis ta helistab ja nõuab kellegi kohale. Minu, tavaliselt. Täna ta jälle helistas. Oli hirmus pabinas ja kurtis, et tal on laua peal mingi imelik ravimikarp ja ta ei tea, kas ja mida sealt võtta. Palus, et kas ma sõidaks sinna. Pakkusin, et ehk helistagu mu emale, kes elab oluliselt lähemal. Memm vastas, et ei saa, kuna nad just olid täna tülli läinud ja mu ema olevat teda sõimanud.
Selge see, et ma sõidan maale ja ajan selle asja korda.
Aga - mis edasi? Kas see, et memme ajab paanikasse laua peale pandud võõras ravimikarp, mis nõuab 35 kilomeetri kauguselt appitulekut, on piisav, et võtta temalt õigus elada oma kodus?
Aga see, et ta püüdis veekeetjas kohvi soojendada?
Aga see, et ta kallas kohvi ka lihakastmesse, põhjendusel, et kohvikann oli pliidi peal soojas, samas kui veekannu polnud käepärast? (Samas, kaste tuli ju sellest hoolimata hästi välja. Ja pealegi - kes ütleb, et kastme vedeldamiseks tuleb sinna just ilmltingimata vett panna. Miks ei võiks panna kena, kanget musta kohvi? Veini ju pannakse kastme sisse. Miks siis kohv tundub vale? Kust jookseb piir kulinaarse leidlikkuse ja jaburuse vahel? Ah?)
Mõned päevad on ta hämarolekus, kus justkui loogikat enam pole. Teistel päevadel on ta kraps ja keedab näiteks õunasuppi ise (ja ei vala sinna kohvi ega muud, mida ontlikud inimesed õunasupi sisse ei pane).
Millal siis öelda, et nüüd aitab - nüüd sa ei saa enam kodus üksi elada?
Veel enam - kellel on õigus seda öelda?
Ühest küljest peaks see justkui mina olema, sest aastate jooksul on kuidagi kujunenud, et mina kannan memme eest enamasti hoolt. Teisalt, seekord on küsimus ka selles, kuhu memm edasi läheb: kas ta saab näiteks linna üürikorteris hakkama, või vajaks pidevat järelvalvet?
Kui aga kisub sinna (ja ta kisub), et memm vajab pidevat järelevalvet, siis peaks ta mu pensionärist ema juurde või vanadekodusse kolima.
Emaga nad üksteist ei seedi, vanadekodu ei tahaks ju vaenlaselegi.
Kuidas oleks parem?
Mu ema isegi ei aruta seda teemat minuga, veel vähem, et ta väljendaks mingit otsust. Aga mina ei saa ju tema eest otsustada?
Lisaks veel süütunne, et ma ei koliks memme enda juurde. Mul on hirm (ja ma arvan, et mitte põhjendamatu), et surija meie juurde kolimine võiks hävitavalt mõjuda mu abielule. See, et tõotatud on olla koos nii heas kui halvas, oli Õnnepalees alatu mäng. Registreerija pidanuks otse küsima: "Kas tõotad olla selle naisega koos, kui ta koliks sinu kolmetoalisse korterisse oma surijast vanaema, kellest pole teada, kaua ta surra kavatseb ja kauaks on sinu kodu muudetud vanadekoduks?".
Piibel ütleb, et naine peab jätma oma vanemad ja hoidma oma mehe poole, aga seal ei selgitata, kelle kaela need vanemad siis õigupoolest jääma peaks.
Mul on ka üks vahepealne plaan.
See võib toimida. Kui veab.
Aga ma tahaks oma emalt näha mingitki initsiatiivi. Kas või soovi arutada minuga oma ema elu lõpu teemat. Kas või küsimust, kas ja kuidas ma hakkama saan.
Ta ei küsi.
Ja ma praegu tunnen, et ma tõesti ei taha üksi vastutada.
Ma lihtsalt ei taha võtta ühe inimese elu koormat täielikult enda peale.
Ma pole kaua tundnud end ühtaegu nii vana ja väsinu ning nii noore ja abituna.
PS. Kas see ongi ühiskondlik traditsioon, et poeg võib eralduda perest niimoodi, nagu meil? Et nad ei võtagi osa oma vanemate eest hooldamisest?
Memm on järjest viletsam, aga elab veel endiselt üksi. Tõsi, selle hinnaga, et kui tal on mingi mure, siis ta helistab ja nõuab kellegi kohale. Minu, tavaliselt. Täna ta jälle helistas. Oli hirmus pabinas ja kurtis, et tal on laua peal mingi imelik ravimikarp ja ta ei tea, kas ja mida sealt võtta. Palus, et kas ma sõidaks sinna. Pakkusin, et ehk helistagu mu emale, kes elab oluliselt lähemal. Memm vastas, et ei saa, kuna nad just olid täna tülli läinud ja mu ema olevat teda sõimanud.
Selge see, et ma sõidan maale ja ajan selle asja korda.
Aga - mis edasi? Kas see, et memme ajab paanikasse laua peale pandud võõras ravimikarp, mis nõuab 35 kilomeetri kauguselt appitulekut, on piisav, et võtta temalt õigus elada oma kodus?
Aga see, et ta püüdis veekeetjas kohvi soojendada?
Aga see, et ta kallas kohvi ka lihakastmesse, põhjendusel, et kohvikann oli pliidi peal soojas, samas kui veekannu polnud käepärast? (Samas, kaste tuli ju sellest hoolimata hästi välja. Ja pealegi - kes ütleb, et kastme vedeldamiseks tuleb sinna just ilmltingimata vett panna. Miks ei võiks panna kena, kanget musta kohvi? Veini ju pannakse kastme sisse. Miks siis kohv tundub vale? Kust jookseb piir kulinaarse leidlikkuse ja jaburuse vahel? Ah?)
Mõned päevad on ta hämarolekus, kus justkui loogikat enam pole. Teistel päevadel on ta kraps ja keedab näiteks õunasuppi ise (ja ei vala sinna kohvi ega muud, mida ontlikud inimesed õunasupi sisse ei pane).
Millal siis öelda, et nüüd aitab - nüüd sa ei saa enam kodus üksi elada?
Veel enam - kellel on õigus seda öelda?
Ühest küljest peaks see justkui mina olema, sest aastate jooksul on kuidagi kujunenud, et mina kannan memme eest enamasti hoolt. Teisalt, seekord on küsimus ka selles, kuhu memm edasi läheb: kas ta saab näiteks linna üürikorteris hakkama, või vajaks pidevat järelvalvet?
Kui aga kisub sinna (ja ta kisub), et memm vajab pidevat järelevalvet, siis peaks ta mu pensionärist ema juurde või vanadekodusse kolima.
Emaga nad üksteist ei seedi, vanadekodu ei tahaks ju vaenlaselegi.
Kuidas oleks parem?
Mu ema isegi ei aruta seda teemat minuga, veel vähem, et ta väljendaks mingit otsust. Aga mina ei saa ju tema eest otsustada?
Lisaks veel süütunne, et ma ei koliks memme enda juurde. Mul on hirm (ja ma arvan, et mitte põhjendamatu), et surija meie juurde kolimine võiks hävitavalt mõjuda mu abielule. See, et tõotatud on olla koos nii heas kui halvas, oli Õnnepalees alatu mäng. Registreerija pidanuks otse küsima: "Kas tõotad olla selle naisega koos, kui ta koliks sinu kolmetoalisse korterisse oma surijast vanaema, kellest pole teada, kaua ta surra kavatseb ja kauaks on sinu kodu muudetud vanadekoduks?".
Piibel ütleb, et naine peab jätma oma vanemad ja hoidma oma mehe poole, aga seal ei selgitata, kelle kaela need vanemad siis õigupoolest jääma peaks.
Mul on ka üks vahepealne plaan.
See võib toimida. Kui veab.
Aga ma tahaks oma emalt näha mingitki initsiatiivi. Kas või soovi arutada minuga oma ema elu lõpu teemat. Kas või küsimust, kas ja kuidas ma hakkama saan.
Ta ei küsi.
Ja ma praegu tunnen, et ma tõesti ei taha üksi vastutada.
Ma lihtsalt ei taha võtta ühe inimese elu koormat täielikult enda peale.
Ma pole kaua tundnud end ühtaegu nii vana ja väsinu ning nii noore ja abituna.
PS. Kas see ongi ühiskondlik traditsioon, et poeg võib eralduda perest niimoodi, nagu meil? Et nad ei võtagi osa oma vanemate eest hooldamisest?
Wednesday, August 17, 2011
Ei ole unustatud
Kui ma viimati memmele pesupäeva korraldasin, siis palusin, kas mu ema saaks selleks ajaks ka veel memme majja jääda: et mul nagu kindlam tunne v nii, sest ma pole ju ka harjunud teist inimest pesema ja hooldama.
Ema ütles, et ta ei saa sugugi jääda, sest tal algab sel-ja-sel kellaajal kodus telesaade.
Nojah. Viisin ta siis koju.
Homme on vaja jälle memmele pesupäev korraldada. Ema ütles telefonis, et ma peaks selleks ajaks sinna appi minema, kuna ta ei saavat ise sauna kütta.
Mul on kohutav kiusatus öelda, et ma ei saa. Sest mul on just sel ajal telekast midagi väga tähtsat vaadata.
Ma võin kõik andestada.
Ma võin seda kõike mõista.
Aga ma ei unusta midagi.
Ema ütles, et ta ei saa sugugi jääda, sest tal algab sel-ja-sel kellaajal kodus telesaade.
Nojah. Viisin ta siis koju.
Homme on vaja jälle memmele pesupäev korraldada. Ema ütles telefonis, et ma peaks selleks ajaks sinna appi minema, kuna ta ei saavat ise sauna kütta.
Mul on kohutav kiusatus öelda, et ma ei saa. Sest mul on just sel ajal telekast midagi väga tähtsat vaadata.
Ma võin kõik andestada.
Ma võin seda kõike mõista.
Aga ma ei unusta midagi.
Sunday, August 14, 2011
SUSPENSION Tapperis
täna toimus sis siuke väike ürr. mina rippusin ja miisu pildistas.
esialgu, kui kohale jõudsime, oli närv päris suur, kuid peale esimest kahte "esinejat" olin juba rahunenud...vaat, et isegi kärsitu "millal mina juba saan".
konkse kinnitama hakati vasakult. esimesed 2 olid ok (nagu süst), teised 2 juba valusamad (nagu kanüül). oletan, et viimased riivasid närvi või midagi.
rippesse tirimine võttis juba südame puperdama. sitt oli see, et nii aeglaselt, nagu ma ka asja võtsin, läksin ikkagi vist tiba vara üles. oleksin pidanud mõtlema konksukinnitaja sõnade peale - kui ta neid selga lisas, mainis, et mul tugev paks nahk...järeldus - ei anna kergelt venima. igatahes peale minuti rippumist olin sunnitud alla tulema, kuna paremast tiivast kuni parema õlavarreni andis mingi närv kõvasti tunda. alla saades võttis pea kergelt tuikama. istusin, tarbisin vedelikku ning otsustasin uuesti proovida.
teine katse juba parem. esiteks teadsin mida oodata ning mõningane nööride reguleerimine leevendas asjaolu. sedasi ma sis kiikusin seal kuskil 10min või umbes nii (v-o ka kauem...aeg ju relatiivne [pealegi kella keegi ei vaadanud]).
muidu oleks vast isegi kauem kiikunud ja poseerinud igast asenditest, kuid kuidagi igav hakkas. oleks kellegagi palli loopinud vm, sis oleks veel olnud, aga sitta kah...tulin alla.
esimene kontakt maaga oli veider - siuke tunne, nagu oleks 25kg-ne tsemendi kott selga pandud...no siuke raskus oli jalgadel mõneks mõmendiks. aga se möödus kiirelt ning kohe lauale. eemaldati konksud (krt, oleks pidanud mälestuseks küsima), puhastati haavad, plaastrid peale ning oligi kõik.
tänasin läbiviijaid, tegin viimased paar sõna sõprade-tuttavatega ning punnu.
kokkuvõtteks oli üritus tiba nõrk tegelt. osavõtjaid (loe: rippujaid) oli vähe (u.6tk v-o veel mõni), ajaplaneering puudus (polnud kindlaid rippumisaegu) ning muss tuli kah läpaka ühendusest.
mõistan muidugi, et masu ajal ei saanud kõik soovijad kohale tulla, aga järgmine kord üritaks siukest asja teha üritusel, kus esitletakse erinevaid tätokaid (inimesed + fotod), mõndasid v-o isegi tehakse kuskil nurkades (hea huvitav vaadata), seina ääres oleks mingi piercing'u boutique, kus saaks osta ja teha lasta, sis bänd mängib laval ning siis kõige selle tsentris toimub lae alla riputamine.
nagu ma mõistan, sis tegelikult on ka eestis midagi siukest varem olnud (2 aastat tagasi ja ka varasemalt), kuid sooviks ka praegu...või on sis tõepoolest masu ajal kõike seda kooskõla erinevate osade vahele raske saavutada.
proosit
Monday, August 8, 2011
Confusion
I keep my sadness down
not to seem weak
until I come around
through life now I peek.
never know, when I'm allone
It is safe to cry
yet I can't, It's not right
sadness don't feel mine.
feels like I'm torn apart
just can not deside
my so much loved heart
feels lonely deep inside.
not to seem weak
until I come around
through life now I peek.
never know, when I'm allone
It is safe to cry
yet I can't, It's not right
sadness don't feel mine.
feels like I'm torn apart
just can not deside
my so much loved heart
feels lonely deep inside.
Subscribe to:
Posts (Atom)
