Now, who's the puss in boots?

Avastasin oma suureks rõõmuks ja samaaegseks meelehärmiks, et üks Eesti veebipood on hakanud müüma mu lemmik-kingabrändi Irregular Choice jalavarje. Ühest küljest - tore, et see kingavalik siin väheke laieneb ja midagi muud ka müüb kui keskpärast. Teisalt - kui nad kurivaimud nüüd NII kättesaadavad on et ehk tulevad seitsme päevaga kohale mõnekümnekroonise postitasuga, siis kiusatus on nii palju suurem. Need kingad, mis siin kõrval pildil on, ma kardan, et tuleb ära osta. Ei ole lihtsalt teist võimalust. :P

Sama veebipood, mis siin IC-d müüb, on teinud ka vapra sammu ja müüb pisut pin-up stiilis asju. Vahva neist. Hinnaklass on ka suhtkoht okei, nii et kevadeks paar kleiti kindlasti tellin. Jälgin saiti hingevärinaga, sest kardan, et kaua nad oma üritusega pinnal ei püsi, sest pin-up ja 50-ndad ei ole Eestis teema kahjuks ja tänavapildis seda üldiselt ei näe. Teisalt muidugi tore ka, jääb mulle rohkem tähelepanu, kui ma oma igapäevariietuses ehk siis kahara seeliku, võrksukkade ja lakk-kingadega mööda lippan. :)

Eile käisime Otiga vanakraamilaadal Vintage Tallinn. Väga vahva oli - küllaltki pisike ruum oli müügilette ja rahvast paksult täis. Müüdava kraami valik oli Eesti kohta esinduslik ja eriti positiivselt torkasid silma põhjanaabrite müüjad. Arusaadav ka - sellal, kui Soome daamid said hilbud rahulikult kappi panna ja tolmu koguma jätta, oli meil õnnis nõukogude aeg ja kui sul oli näiteks korralikust kalevist mantel, siis seda ei saanud mitte kappi jätta, vaid pärast mantli läbikulumist sai sellest veel õmmeldud lapsele jakk, isale vest ja pajalapid. Nii et kõike seda arvestades oli Eesti väljapanekud isegi veel head, aga Soome omad muidugi särasid.

Silma jäid imearmsad 30-ndate kontsadega nöörsaapad, kusjuures veel tuliuued ja kordagi kandmata. Aga väiksed isegi mulle - saapa suurus oli 35. Olid ikka naistel toona jalakesed. :) Praegu on minu 36-37 juba nii väike, et endale kingi ostes olen hädas, kuna nr 36 sageli enam ei müüdagi naisteosakonnas. Samuti oli Soome väljapanekutes näha üsna palju brokaati ja sametit, mitte küll minu stiilile, aga ikkagi silmapaitavalt hea vaadata. Samuti oli üks väga veetlev ja hästi säilinud ilmselt 20-ndatest pärit must puuvillane teenijatüdrkukukleit koos broderiikraega. Väga nunnu, aga mitte päris minu stiil. Teenijatüdrukut minust ei saa. :)

Küll aga ostsin endale imekena kaelakee. Üks Eesti ehtekunstnik ostab üle maailma kokku vanu ehtematerjale - klaaspärleid, kristalli ja muud ning siis teeb neist erinevas vanamoodsas stiilis ehteid. Minu ehe on tehtud 40-ndatel valmistatud kreemjatest klaaspärlitest ja kujutab endast mitmerealist tihdalt kaela ümber hoidvad keed, millel keskel lillega centerpiece, kust omakorda ripub alla ripatsi otsas suur pärl. Kee maksis minu praeguse rahalise seisu juures selgelt liiga palju, aga ma lihtsalt ei suutnud. :) Argumendid - keed märkas ka Ott, kes leidis, et see mulle sobib, ehe on unikaalne, koosneb minu jaoks piisavalt vanadest juppidest ja last but not least - näeb oma pehmelt säravas elegantsis välja lihtsalt kuninglik. Ja noh, kes ütleb, et nädal enne palgapäeva peab olema rohkem raha kui hädapärast makaronideks ja kassitoiduks vaja, ah?!

Järgmine rahraiskamiskoht on ka hirmuäratava kiirusega lähenemas - Estonias tuleb peatselt kostüümi-ja rekvisiidilaat... Jälle koht, kus põlevate silmadega ringi vaadata. :P Loodaks saada ühe korraliku krinoliini, aga ei ütleks ära ka kenast kipsist luukerest.

Gusti test; KSP-58 laskmine

toimus sis tagasilöögita tankitõrje raske granaadiheitja Carl Gustaf'i test. minul loomulikult polnud muretseda miskit...oleks ka imelik olnud, kui poleks max atškood saanud. aga minu paariline (mina olin abi ja tema oli heitur) paraku põrus. tegi nii suure ohutustehnilise vea, et keskmine punktiskoor enam ei lugenud. saime 30min hiljem võimaluse eksamit korrata, kuid sellegi põrus ta läbi. aega läks kõigest 2min, aga viga oli vähemalt teine.
eks nüd paistab, millal aega sab, et uuesti teha.


-----------------------------------------------------------------------------------------


sis enne lõunat algasid meil kuulipildur KSP-58 laskmised. puupea, kes varem gustiga põrus, oli ka ksp-ga põrunud. tema õnneks võimaldati talle vahetult enne laskmist ka tiirus vel eksamit teha. me kõigi üllatuseks sooritas ära.

lasta sai 100 laksu per kärss...et sis 2x50 padrunit, mis kõik üheks pikaks lindiks aeti.
pean tunnistama, et jube mõnus ja mugav oli lasta. ksp harkjala jaoks on olemas ka siuke lapik abivahend lumepeal laskmiseks. sellel olid pärisuunas sooned sees ning kuidagi nagu aitasid relva tagasilöögile kaasa. muidugi pole selle laskekiirus ni suur kah, kui MG-3'l...650-800 l/min vastavalt gaasiregulaatorile. me lasime madalama kiirusega, eks ka sellep väiksem tagasilöök. aga jah, kuidagi jube muhe ja pehme oli. mulle meeldis. aga mg meeldib rohkem...nagu mehisem kipitamine on.


proosit

Nukufiiliast

Ei jõudnud JMo postitust iDollatorite kohta ära oodata ja kirjutan enne ise. Aga JMo posti ootan ikka. :). Tema küsimusepüstitus, kas nukuarmastajad on ärritavamad kui robotiarmastajad minu jaoks ei toimi. Mõlemad on ühtviisi ärritavad. Jäingi mõtlema, miks.

Ärritavad on nad sellest hoolimata, et objektiivselt võttes on Real Dollid väga head asjad, sest esmalt - võib-olla hoiab võimalus sellist nukku omada-alandada-vigastada-vägistada mõne perverdi päris naiste juurest eemale. Aga maniakkide osakaal Real Dolli meeste seas on kindlasti tilluke. Teiseks on Real Dollid head ka sellepärast, et aitavad genofondi hoida. Sest noh, need mehed, kes jõuavad silikoonnaise püsikasutuseni, on ilmselgelt sellised vussid, et parem ongi, kui ta oma geene edasi ei kanna. Las ta purskab need geenid akvaariumisoojendaja abil meelepärase temperatuurini viidud silikoontuppe, genofond vähemalt ei kannata.

Aga miks siis iDollatorid mind ärritavad?

Mitte sellepärast, et see on kõrvalekalle füsioloogilisest normist, et mees peaks paarituma naisega, eesmärgiga saada järglasi. Ma olen südamest poolt, et kui geenid on veidi teistpidi läinud ja mees tahab meest või naine naist, on kõik väga kena ja armastus on ilus asi igal juhul.

Miks siis ei ole mehe armastus nuku vastu ilus asi? Sest ma näen seal seda, mida inimestes vihkan – argust ja samaaegset domineerimishimu.

Et sa jumala eest ei mõtleks...

Homo-või heterosuhtes astub inimene vastu võrdsele partnerile, vähemalt suhte/matši alguses on seisud nii. Proovitakse jõudu ja leitakse, kumb on kangem. Kui saavutatud jõuvahekorrad sobivad, on hea. Kui ühele ei meeldi, saab ära minna. Kui üks on nii nõrk, et jääb teisele jalamatiks – noh, siis on muidugi halb. Aga ka sellel alandatud kaltsul oli oma šanss, vähemalt alguses, ja see, kes teda alistama hakkas, teadis seda.

Seega ongi jäledaimad need nuku-ja zoofiilid, sest nemad ei söanda partnerile vastu astuda. (Nuku-ja zoofiilide osakaal ühiskonnas pole ilmselt küll võrreldav. Hmm, servapidi käib nekrofiilia kah siia, kuna ka nende põhimotiiv on vastupanuta partner, aga noh, praegu pole see teema. )

Igatahes, nii nuku-kui zoofiilid võivad küll oma objekti südamest armastada, ehtida ja – looma puhul – iga hinna eest püüda vältida talle haiget tegemist, aga sisimas on nad ikkagi läbikukkunud inimesed.

Arad nartsud, sest kohe alguses valisid nad partneri, kellelt pole vastupanu karta. Olgu, koer võib zoofiili siiski hammustada ja teada on ka paar juhtu, kus piinatud koerad on oma „armastajat“ tõsiselt vigastanud, aga nii üldisemalt ma ei usu, et zoofiil ootab oma Pitsult aktiivset suhet.

Nukufiil läheb aga eriti kindla peale välja. Tema partner ei suuda teda mingil kombel ohustada ega temalt midagi nõuda. Veel enam – peale selle, et nukul pole partnerikohaseid soove, ei ole tal ka endakohaseid soove. Täiuslik alistumine. Nukku saab kõigist enam modelleerida oma suva järgi: veel täiuslikum alistamine. Kõik muu on ebakindlam – nekrofiil ei saa olla kindel üleskaevatava laiba, ee... spetsiifilistes omadustes, zoofiilile võib-olla ei meeldi lemmiklamba silmavaade, aga näe, pole parata.

Nukufiilil pole mingit muret

Pisike kindel maailm, kuhu pageda pärast seda, kui oled veendunud, et ei suuda inimolendiga suhteid luua. Oma võimetuse tunnistamise palk on pealegi magus – tõsi, nukufiiliani jõudmiseks peab ilmselt läbima mitmeid tavasuhte loomise katseid, neis haledalt lüüa saama ja siis nina norgu lastes liigisisestest suhetest loobuma, kuid kui sellise ülima enesealanduseni on jõutud (paljud küll ilmselt suudavad seda teha endale teadvustamatult), siis võib vähemasti lohutuseks valida midagi väliselt täiuslikku. Nii suured/väiksed rinnad kui meeldib, nii kaunis näolapp, kui aga meeldib ja tahtmise korral võib silikoonnaise mõelda ka heaks kokaks, targaks või muidu kuidagi imeliseks. Ehk siis – vusside vuss saab end premeerida sellega, mida ta iial muidu ei saaks.

Suhetest väljalülitumisest veel – mind kui pea valgustusliku mõistusekultuse järgijat ärritab ka see, et inimene ei tule toime ilma kunstlike välisstiimuliteta. Ma mõistan, et inimesel on äärmiselt raske pärast mingit armualast ebaõnnestumist uuesti end kokku võtta ja inimestega rääkida. Aga mida ma ei suuda aktsepteerida on see, et inimeste juurest nukkude juurde pöördunu püüab teeselda elutu olendiga suhet. Ja seda paljud realdolli mehed näikse tegevat.

Ehk siis – idollatorid pole mitte seksuaalse, vaid sotsiaalse hälbega. Ja paraku minu jaoks eriti vastuvõetamatuga, sest nad esindavad argust, domineerimishimu ja enesepettust.

Med.seminar KVÜÕA Sõjakoolis

eile käisin sis sellel med.seminaril ära. planeeritud aeg oli 45min, aga kulus 1:15min. oleks vähemalt tunnike veel kulunud, kui oleks saanud. ega ise ma ni pikalt ei leierdanudki. mina rääkisin oma jutu kuskil 10min-ga ära...küsimustevoor venis jube pikaks.

sai räägitud isiklikust positiivsest elutõusust kui ka nõrgematest-viletsamatest seisudest. arutati, kuidas ja mida haavatu tunneb peale vigastamist ning step-by-step paranemist ni füüsiliselt kui vaimselt. juhendasin ka tibake, kuidas käituda ni värskelt haavatuga (just-just tuli esimeselt opilt) kui ka raviprotsessi keskel oleva sõduriga. nimelt meenutasin neile, et "lasteaiakasvatajaid" pole mõtet tugiisikuteks saata, kuna ned ajavad konkreetselt oma HELLUSEGA inimese närvi. sõdur on karm ka siis, kui ta veritseb maas...mingit nunnutamist ei tohi olla. väike laps kriimustab põlve, sis võib hellitades lohutada. sõdurile tuleb öelda, et läheb paremaks ja nii ongi.

muidugi on indiviide, kellega kindla juhendi järgi suhelda ei saa, nisis meedik peaks olema kohanemisvõimeline iga patsiendiga individuaalselt.

mis veel...aa, avastasin, et meedikud pole just kõige tähelepanelikum mob, kellele seminari pidada. esialgses tutvustuses jõudsin rääkida, et afgaanis olin tibake üle kuu ning sis kuskil 15min hiljem 1 pärib, kaua sa seal olid :P
sis oma juttu ma lausa alustasin ajateenistusega. mainisin ära, et ajateenistust alustasin 2000 ning bla-bla-blaa ja praegu olen siin ja sis üks teine pärib kõigest 10min hiljem, kui vana ma olen üldse. loogilist mõtlemist üldse pole. üldjuhul poisid, kes ajateenistusse astuvad on 18a. vanad. aasta 2000 ja 2010 vahele mahub 10 aastat.

18
+
10
___
28


no annaks mõnel ka 29 või isegi 30 olla, aga alla 28 nagu eriti üldsegi mitte. no krt, kas tõesti rääkisin sis nii kiiresti, et kõrvast ajuni ei kodeerinud enam lahti...või olid osad meedikut lissalt liiga hallipäised selleks, et reaalaineid läbi hammustada. ma igatahes ahhuitasin tükk aega peale seminari, et on ikka mõistus mõnel.


oeh...proosit

metsalaager + NV

viimane post 1,5 nädalat tagasi minu poolt. mis ma oskan öelda - tegemist jagub. on kül puhkemomente, kuid ned kuluvad lõõgastumiseks ja naudinguteks. tunnen, et hakkan blogist vaikselt võõranduma, aga hetkel usun, et minu puhul se vabandatav. lissalt tegemist ni palju, et lisaks muudele küberkohustustele ei viitsi enam blogi kribada.

praegu siiski tekkis siuke huvitav ennelõunane auk, nisis kasutan objektiivselt ära.
mis sis juhtunud - peale viimast kribamist jõudsin möödunud nädalal T-R metsas veeta. ilm oli universaalne (pluss/miinus 5-10 kraadi C; udu, vihm, lõrts, lumi; tuul 0-10km/s; täispilvine, öösel vahelduva selginemisega), sai nisama uimerdatud kui ka pidevalt ringi sibatud...suht siuke tavaline admin-metsalaager loengute ja praktikaga.

süüa sai metsas ikka sitaks. ma pole ühelgi metsalaagril muidu nii hästi toidetud olnud, kui nüüd. lõunad olid kõik kuumad, hommik-õhtu kuiv, aga selle eest oli oma pakeering. siukest head asja, et oeh. ja ei suut kogu aeg kõike ära süüagi. lõkke ääres tegin grillvorste, millest suutsin vaid 3/5 ära süüa. ülejäänutel samuti maod punnis ja olin sunnitud jäägid ära põletama.
isegi koju vedasin portsu kama, enamjaolt kül magusat, aga siiski. igatahes toidu koha pealt oli 5+.

R sain kodo seekord üsna hilja...alles enne kaheksat. väeosas oli vaja suur varustus kuivama panna, ära hooldada ning ka enda varustus. lõpuks oli ni räpane tunne, et enam koduni ei kannatanud ja vajadus koheselt dušši all käia. kõik se nihutas kojusaabumist edasi.
kodus ootas mind aga kass, kes kohe kiirelt minu manu tõttas ja sülle puges (väga meeldiv ja soe tunne oli) ning ei läinud kaua, kui ka väike pede esikuse ronis ja endast valjuhäälselt märku andis. temast ei saa paraku alati hästi aru, kas ta väljendab pahameelt, et alfa saabus; ülistab taas keskerakonda; või oli tal siiski siiralt hea meel mu taas-saabumise üle...krt seda teab.

kutsuti ka välja, aga otsustasime miisuga koju jääda...oli ka teineteise seltsis nisama hea kaisutada ja paar klaasi viskit nautida. öine uni omas voodis, miisu kaisus on ikka tõsine luksus viimasel ajal, sestap püüan võtta sellest maksimumi.

L toimus vennase süntar. pidime ka tordi tooma, kuid kulutasime teineteisele liiga palju aega, nisis see jäi...nojah, ka maal oli tarvis ju asjatada...ja nimodi se päev kulubki.
süntaril sai kõht mõnusalt täis söödud ja papsiga viinuskit kah veidi, et õhtune uni oli taas mõnusalt magus.

P katsetasime sis seda miisu valitud alternatiivi toitlustuseks. 185kr. eest sai toitu ni palju, et ma oleks 2x söönuks saanud...et sis väga hästi. mulle sobib.

edasiselt pakkisin ennast kokku, viimane kallistus and off I go.

nüd sis taas võrus seda mõnusat lögast talveilma nautimas.


proosit

Loogikaviga

Ekskolleeg on Delfis kirjutanud toreda loo. Ei saa ka mina aru autojuhtide rabelemisest mõttetute sentide nimel. Minu kuise bensiinitarbimise juures teeks liitri kroonine hinnaerinevus (ja sellist erinevust reaalselt tanklate vahel ei ole!) kuiseks võiduks 120 krooni ja ma tõesti ei näe mõtet selle nimel naba paigast nihutada ning odavamaid tanklaid otsida. See koidula ei päästa minu majanduslikku seisu ja arvestades seda, et küllap enamike autoomanike kogukulud oma neljarattalisele sõbrale ületavad kuus 3000-4000 krooni ( liising, kindlustus, bensiin) on selle kuni paarisaja krooni tagaajamine veider koonerdamine.

Iseküsimus on muidugi selles, kas bensiin peaks Eestis nii palju maksma ja kas oleks võimalik bensiinihindade kahtlasele ühtlusele mingi piir panna. Veider ju, et kõik firmad Eestis müüvad bensiini enda jaoks siis ilmselt nii viimse piiri peal, et dumpinguidee kedagi ei meelita. :P Tegelikult tunduks ju loogiline, et vähemalt üks firma sikutaks kaheks nädalaks püksirihma pingule, laseks bensiinihinda kaheks nädalaks kahe krooni võrra alla, korraldaks mehise reklaamikampaania ja teeniks käibe pealt nagu vana kröösus. Pärast kahte dumpingunädalat saaks muidugi tasapisi 10-20 sendi kaupa hinna vanale tasemel tagasi tõsta. Aga kindlasti oleks selle ajaga saanud endale kokku krabada mitukümmend tuhat uut klienti, kellele oleks saanud osavalt pähe määrida kõikmõeldavaid siduvaid lojaalsusprogramme. Tulemus - reklaamile küll kuluks raha ja alla omahinna müümine on ajutiselt valus, aga pikas perspektiivis tasub klientide korjamine ära ju. Konkurendid limpsiks haavu ja paneks hambaid kiristades kokku oma dumpinguprogrammi.

Aga seda ei tehta. Sest noh, nii tillukesel ja hästi kontrollitaval turul nagu Eesti pole mõtet rabeleda. Sest klient ostab selle rahaga, nagu sa müüd, kuna tal ei jää muud üle. Praegune paarikümnesendine hinnaerinevus on firmadele mugav ja eriti kuluvaene meetod klientide huvi hoidmiseks. Ja ilmselt see asi nii ka jääb meil.

Ometi on tillukese kokkuhoiu idee eriti nakkav ja ei tehta ka midagi selle nimel, et seda ideed tuhmistada. Sellest on palju nii meedias kui kasvõi seltskondades räägitud, et mistahes kaupluse sooduspakkumiste peale kohale minnes on VÄGA suur tõenäosus, et ostad igasugu muud mudru ka, sest noh, sa oled ju ometi nii palju kokku hoidnud ja selle ära teeninud ja need küpsised on nii odavad, mis siis, et sa tegelikult selliseid ei söö ja paksuks teevad need ka. Noh, ja küllap see jutt on inimesi ka igasugu Hulludelt Päevadelt eemale peletanud või vähemasti teinud neid teadlikumaks, et nad raiskavad oma raha.

Aga kütusehindade puhul on ka mulle külge jäänud usk, et oi, ma jään ju vaeseks, kui Statoilis tangin. Heh, jee rait. Sest ükskõik kui palju ma ntks Olerexis tankides säästan, kulub see raha ikka vaikselt kusagile nähtamatusse ära. Kui ma suudaks iga kuu see 120 krooni kõrvale panna, siis oleks muidugi äge. Nelja aastaga oleks odava Egiptuse-reisi raha kokku hoitud. Win! :)

Kui loll peab olema enne, kui oled päris loll?

Ei sobi mina sotsiaalajakirjanikuks. Vaesed kannatajad ajavad mul närvi mustaks.

Täna selline lugu: naine kirjutab ja kurdab, et tema tõstetakse korterist välja, aga linn korterit ei anna. Uurin asja ja selgus, et tegu on psüühikahäirega tädiga, kes oli 90-ndate algul saanud tööandjalt üürile korteri Vana-Kalamaja tänavas. Erastamisaeg läks daamist mööda, korter müüdi tal rajudel 90-ndatel jalge alt maha ja tema jäi üürnikuks. 2003. aastal tahtis korteri uus omanik naisest lahti saada ja soovis üürilepingu lõpetada. Üürnik keeldus minemast ja andis asja kohtusse. Nüüd on riigikohus otsustanud, et tõepoolest on korteriomanikul õigus üürileping üles öelda ja naine peab välja kolima. Üürnik nõuab nüüd linnalt senisega võrdväärset korterit. Rääkisin temaga ja seletasin, et kuulge, kui te elate tavalise, mitte sundüürnikuna erapinnal, siis te ei saa nõuda samaväärset eluruumi kui varem, peate leppima sotsiaalpinnaga. Tädi ägestus: "Ma pole selline kontingent!" Seletan uuesti: "Te ju saate aru, et elate erapinnal, eksole? Kui see pole linna korter, siis te ei saa linnalt võrdväärset korterit, vaid sotsiaalpinna, mis võib olla kehvem." "Aga miks linn neid kortereid siis endale ei võtnud?!", käratas mutt vastu. Arutasime asja edasi, aga igatahes ta ei saanudki aru, miks tema kui võlgadesse sattunud üürnik ei saa linnalt sama head korterit minimaalse raha eest, või õigemini, miks linn ei üüri talle sellist korterit, nagu tema endale mingi sõbranna kaudu leidnud on.

Asja uba selles, et kuigi minu meelest oli daam selgelt ebaadekvaatne ja seda kinnitas ka linnaosavalitsus, mis on temaga sunnitud asju ajama, siis kohus on kahel korral leidnud pärast psühhiaatrilist ekspertiisi, et naine ei vaja eestkostjat.

Wtf? Kui segi peab olema, et saada endale keegi, kes su eest õiguslikus mõttes seisab? See naine ei saanud ju päriselt aru et 4. detsembril tõstetakse ta korterist välja ja et parem oleks kiiremas korras mõni sotsiaalelupind vastu võtta. Kuidas sai kohus ta teovõimeliseks tunnistada?

Teisalt - tal on õnnestunud seitse aastat elada (tõsi, riikliku kaitsja abiga) rahulikult korteris, mis ei kuulu talle ja kust omanik üritab teda välja tõsta. Teiseks on tal õnnestunud panna terve linnaosavalitsus ahastuses ringi jooksma, et riiakale mutile mingi võimalikult sobiv pind leida.

Kesse nüüd loll on, ah?

P.S Loodan, et ta ei hakka mulle nüüd samamoodi helistama, nagu üks teine vanadaam Kuressaarest, kes väidab, et pööningul jooksvad Starmani kaablid on rikkunud tema nägemise, telekapildi ja pannud seinakontaktid tuld purskama. Minult ootab daam Starmani salamahhinatsioonide paljastamist. See teda karvavõrdki ei häiri, et Tehnilise järelvalve amet pole tema korteris tuvastanud mingisugustki kõrvalekallet. Lihtsalt juhtmed on vanad ja vigased, vana antenn ei anna digiboksile korralikku signaali ja silmanägemine - noh, vanadus teeb oma töö. Aga see kõik ei pane daami põrmugi paremini Starmani suhtuma. Ja mina, mina peaks tema arust minema ja asjad korda ajama.