Pärast eilset vihast vastasseisu oma emaga pühendusin naiselikule lohutusele ehk šoppamisele. Küllap sellepärast, et millegi uue ja ilusa omandamine tõstab pisut heaoluhormooni taset, mis vihastamise käigus kaotsi läinud. Saagiks sain ilmselt 60-ndatest või 50-ndate lõpust pärit käsitsiõmmeldud maani pitskleidi. Nude-toonis pitskangale sekundeerib tuvihall atlassvooder. Ma ei tea, kas ja kui palju ma seda kannan, aga tänapäevase õhukese polüesterpitsi ajastul on korraliku naturaalsest materjalist pitsi puudutamine selge õnnistus. Rääkimata sellest, et tänapäeval ei raatsi suurt keegi atlassi voodriks kasutada, läheb ikka käiku sünteetiline voodripolüester. Ehedad rasked materjalid ja õmbluste hoolikus on osa selle kleidi võlust, ülejäänud osa aga selge elegants. Lihtsalt siiras rõõm oli seda omandada.
Üldse on möödunud nädal olnud kaltsukaleidude poolest rikas, pühapäeval sain tumerohelisest küütlevast taftist maani printsesslõikelise seeliku. Üsna see, mida olen tükk aega jahtinud... Seljas kahiseb see kenasti ja toob meelde "Tuulest viidud" raamatu, kus Mammy igatses endale nii kanget taftalusseelikut, mis "kahiseks nii, et inglid taevas kuuleksid".
Aa, ja veel nädal varem leidsin Taani märgi NoaNoa tehtud Hiina mõjutustega kuld-musta draakonimustriga sügismantli. Suurus S, aga mulle siiski veidi suur. Kaalun, kas lasta ümber teha või maha müüa.
Aga soovinimekirjas on endiselt Belgia moekunstniku Ann Demeulemeesteri 2008 aasta sügiskollektsiooni kolmiknööritavad saapad... Kuidagi erakordselt badass või morbiidse olemisega saapapaar. Originaalhind - ca 18 000 krooni - teeb nad mõistagi kättesaamatuks ja ka järelturg on üleküllastunud nõudmisest, mitte pakkumisest. Loomulikult on lihtsat, aga nutikat disaini kopeeritud, kuid ka odavaimate koopiate hind jääb Eesti rahas 4-5000 krooni kanti. Küsimus selles, kas on mõtet koopia (ja mitte alati õnnestunud koopia) eest seda raha välja käia.
Demeulemeesterid on üks asi, aga teine hoopis see, et Eestist on igal juhul raske leida ilusaid ja samal ajal praktilisi saapaid. Suurema osa talvekuudest ja enamuses asulaist on meil tänavad libedad ja kaetud mingi plögaga. Fakt. Poed müüvad endiselt talvejalanõude pähe naistele 2/3 osas 9cm kontsaga litsisaapaid ja 1/3 osas ebamäärase vormiga praktilisi ja sportliku joonega saapaid. Esimesed on jää ja plögaga ebamugavad rohkem kui mõnesaja meetri kõndimiseks, aga samas ei sobi ka auto juhtimiseks. Et siis mis laadi liikumiseks ma neid pruukima peaks? Teist tüüpi saapad sobivad nii läbi lumelödi kui ka üle jää kappamiseks, aga neid on suhteliselt võimatu sobitada mistahes muud tüüpi rõivaga kui teksased ja jope.
Aga noh, mida ma virisen. Keskmise Eesti naise univorm talvel tundubki tänavapildi põhjal olema teksad, puusa kõige laiemal kohal peatuv ja vöökohta ignoreeriv jope ning ebamäärase kujuga pehmed saapanässakad. Aga mis sa hing ikka ära teed, kui midagi etemat ei müüda. Mõistagi on ka püüdlikke, kes balansseerivad üle jäälaikude oma platvormiga tikk-kontstel. Enamasti on nende vaprate näol tegu tibide või venelannadega. Aga on ju olemas ka talvejalavarju kesktee! Ausalt! Olen ise mõnes netipoes näinud ilusat, naiselikku, ja samas käidavat saabast.
Samas muidugi ei saa kiva üksnes Eesti jalanõukaupmeeste kapsaaeda pilduda, rõivakauplused on samasugused. Talumatult halva kvaliteediga, üheülbalised ja kaugelt ülehinnatud toodetega rõivaketid prevaleerivad võimsalt. Ma saan aru, et kiir-ja noortemoodi ei tasu toota aastakümnetepikkuseks kandmiseks, aga hind peab ka olema vastav. Hispaaniast ja mujalt Euroopast pärit poeketid toovad meile sisse tooted, mille hind on seal näiteks sajandik keskmisest palgast. Eestisse toodult konverteeritakse näiteks kehvast puuvilla-akrüüli segu kardigani hind meie valuutasse arvestamata elatustaset ja saadakse tulemuseks, et hind on kümnendik palgast. Kuna aga seda teevad kõik ketid üsna üksmeelselt, siis rahvas ei kobise ja paljud ei anna endale aru, KUI kallid meil tegelikult riided on. Eesti enda tootjate puhul on hind mõistagi sama või kõrgem, sest eksole, tööjõud ju siit. Aga sellal kui meie tootjatel on vähemasti minu silmis kohati pakkuda märksa meeldivamat disaini, siis on kvaliteet ikkagi sageli allapoole arvestust. Ma hindan väga kõrgelt Montoni disaini, aga üsna sageli tahavad nende esemed parandamist juba mõni päev pärast ostu. Kas seelikuõmblusele sentimeetri asemel vaid viiemillimeetrise õmblusvaru jätmine ikka annab märkimisväärse kokkuhoiu? Või kui palju muudaks toote hinda, kui kõige odavama tõmblukutüübi asemel kasutataks kallimat - sellist, mis pärast esimest pesu ei lokiks?
Igal juhul on minu arvates - ja minu stiili arvestades - mõistlikum hankida oma riided kaltsukast. Kui ese on juba sinna jõudnud suhteliselt heas korras, siis on loota, et ta näeb ka pärast esimest pesu minu omanduses üsna samasugune välja. Pluss see, et arvestades praeguse moe jõledusi on ilma kaltsukates ja õmbleja manu käimata üsna võimatu naiselik välja näha.
Sest noh, retuusid-skinnyjeansid-pikad trükipiltidega maikad istuvad hästi ainult pulkpeenikeste naiste seljas ja IMHO ei kaunista ka neid. Aga vähe kopsakama tagumendi ja ümaramate reitega naisisendi selga ei tohiks ühtegi neist esemetest küll lubada. Aga naised ei saa sellest aru. Ma ei tea miks. Kas tõesti ei hakka peeglisse vaadates halb, kui nähakse, kuidas retuusid või jegginsid toovad esile lodeva tagumiku, jämedad põlved ja Kalevipoja pruudi väärsed reied? Ei taipa. Aga noh, las olla. Ongi tänaval lõbusam ringi vaadata. :)
