päev 33

krt kus nüüd voolab tööd uksest ja aknast. ning kõike on kindlasti tarvis valmis saada kohe ja praegu. no andke andeks, kuid päris nii need asjad ka ei käi. igal asjal on oma aeg ja koht ning on ka teatud ajakulu kõigega.

hommiku poole viisin särtsuga mitu alusetäit vanu laskemoona konteinereid ära. britide poolel võttis meid vastu 2 neegrit. kui ühe jutust veel midagi aru sai, siis teine vuristas küll ainult putru ja kapsaid. ta ka ise vist ei saanud inglise keelest aru, kuna pidin talle u.3 korda rahulikult selgitama, mis meil aluste peal on ja mis nende sees on või pole. räägitakse küll, et saarlased on intelligentne rahvas, kuid see kogemus tõestas taas minu arusaamist - intelligentseid on, kuid kõigest väike osa nendest. need kapralid, kes meid vastu võtsid, olid küll vist just kivi alt välja roninud.

peale lõunat maandus mulle 1 bronn, mis iseenesest kuulub amidele. kuigi võiksin selle kohe neile parandada anda, tahaksin siiski enne ise üle vaadata...ehk on viga labaselt kerge, siis teen ise kohe ära.
ka tuli sisse 1 öövaatlus. miski sitt on kuskil läätsedel. väliselt kõik läigib, järelikult on sees (kuigi sisse ei tohiks nagu midagi sattuda). otsin juhendeid taga, kuna viimasest öövaatluse lammutamisest on kohutavalt palju aega möödas.

päevad on taas kuumemaks läinud. hommikul võib ärgates tõesti kõigest 7 kraadi olla, kuid päeval rebib 23-ni välja. hirmus palav. tunne on kuumem ka selle pärast, et vastupidiselt suvele on praegu ka niiskus kõrgem.

päev 32

üsna tempokas päev. peale hommikust tutvumist korrespotentsiga sain kohe asjalik olla. aeg möödus nii kiirelt, et kohe oli lõuna käes. peale lõunat läksin taas särtsuga mägesid liigutama. esialgu tegelt vaid nihutasime, kuid homme viime lausa saarlaste alale välja.
häh...need sildid, mida me kõikjale topime, hakkasid otsa lõppema. tulin juurde valmistama. printisin välja planki, täitsin ära ning tegin 40 koopiat. lõikasin lahti neljaks ja alles siis märkasin, et kurat võtaks...olin unustanud allkirja ja kuupäeva panna. 4 silti 40-l koopial. mul tuli ühte järge nüüd kuupäev ja allkiri panna 160 korda. oeh seda lolli pead küll.

amazonist saabus paar asja - Leatherman MUT ning SUREFIRE Earpro EP4 Sonic Defender Plus kuulmiskaitsed. mõlemid on ägedad.

tegelt olen siin olles jõudnud igast kola eBay'st ja Amazonist juba rohkem kokku ajada. mõnus ju, kui usast mõitliku hinnaga kaup kätte tuleb. hmm...sellest olen tegelikult vist rääkinud juba.


proosit

päev 31

möllasin veel eelneval hilisõhtul ühe öövaatlusega. kummaline deffekt - lülitad sisse kork ees (jah, näitab ka suletud kujul pilti, aga tumedamalt), on pilt selge. võtad korgi ees, tõmbab uduseks. kruttisin fookust, kruttisin zuumi...ei midagi. no täiesti hämming. arvasin, et andur pekkis. panin tööle ja hoidsin kord sõrme ees, kord mitte...ei mingit vahet. võtsin igaks juhuks ära läätsede katikud. puhastasin nii katikud kui läätsed. käisin viimased igaks juhuks ka poleeriga üle...ohhooo. polegi enam udune. kummaline, et koos korgiga vaadates siis udune polnud. kas filtreerib nii kummaliselt. igatahes paistis korras olevat. andsin korralduse edasi kasutada oma optika hooldusvahendeid aeg-ajalt, siis minu juurde nii tühise asjaga pöörduda tarvis pole.

hommikud lähevad külmemaks. ärgates kuskil 7 kraadi. päeva peale kisub õnneks umbes 15 peale küll ära. taas tublisti tegemist. just sain relva kogused kokku, mis reaalselt kasutuses on, kui saadeti mulle üks mees, kellele hädasti püstol tarvis vormistada. minul poogen, kuid laskemoona ülem arvestab hetkel koguseid, mis tingimata alles olema peavad. vanad jäägid lähevad hävitamisele. vot temale valmistab siuke pidev muutus häma.

lobisesin coy poistega veidi. selgus, et miini-rullik, mida nad ühelt masinalt liigutasid polnud lihtsalt nisama...umbes et üks ei tööta, kasutame teist, vaid sain teada, et viimase opi käigus sõitsid nad sellega siiski üle miini. nisis oli vana rullik lihtsalt ribadeks lennanud ja sestap. kummaline, et ma sest varem midagi ei kuulnud.

ostsin miisule e-lugeri Kindle Paperwhite, mul ju hea soodne usast asju tellida. kasutatud oleks saanud vähemalt 25% soodsamalt...isegi poole hinnaga, kui oleks oksjoniga tegelenud. kuid mul pole usku välismaalt kasutatud elektroonika ostu pihta. garantiid ju pole ning hiljem arveid õiendada kehva. kodumaal saad veel kohe müüa juures näppida või hiljem kergelt tagasi saata. igatahes on kindlam osta tutikas pakendis.

vaatasin oma ostu ajalugu eBay's ja Amazonis...pean vist ikka sõduri kohvri ostma. mul on kohapealt ostedud asju palju, tellitud asju käes ja ka tulemas veel kõvasti. kardan et lihtsa seljakotiga ma puhkusele ei tule. torukotti ka panna ei raatsi, kuna saab kergelt muljuda. eks pakendan ka siin asjad kenasti karpidesse, kui kohver hakkab aina mõistlikumana tunduma.


proosit

päev 30

hommikupoolik oli kiire. lausa nii kiire, et ei taibanud õigel ajal isegi sööma minna. peale lõunat käisin särtsuga taas tsinke töötlemas. saime suurtega lõpuks ühele poole. imestasin, miks kurat peame kontrollsildi panema keeratavate korkidega mp konteinerite sisse. kui tsingil paneme veel kaane vahele, et väljast paistab, siis konteineril tuleb eelnevalt kork maha keerata. noh ja kui juba kordi maha keerad, siis juba näed ju, et midagi sees pole...milleks veel silt sisse seda kinnitamaks. saarlaste geniaalsus, kurat.


proosit

päev 29

olen paremini magama hakanud. üksikud öised norsatused kamraadide poolt enam ei häiri, isegi ei märka enam. hommikul ärgates oleks tegelt veel magada tahtnud, kuidagi nii mõnus oli, aga töö kutsub. enne lõunat tegelesin Särtsuga (kolleeg) vanade tsinkide kallal. selleks, et saarlased neid vastu võtaks, tuleb neid eelnevalt töödelda. kontrollida sisu - kas on sisse jäänud mingit prahti või mis hullem laske-/lõhkemoona. tsingi peal olevad kirjed tuleb äratundmatuseni üle värvida ning lisada tuleb silt. sildil on nö. komisjoni heakskiit, et on tühi ja turvaline edasi menetleda. muidu on ok, aga päris täpselt ei mõista, miks me neid küll värvima peame. valdavalt lähevad tsingid saarlaste kaudu nende koju kas taaskasutusse või ümbertöötlusesse. kõigest väike osa müüakse aeg-ajalt kohalikele. jutt, et kohalike käes ei tohiks olla tsinke eelnevalt sees olnud kauba kirjetega on täielik bullshit. no keda kotib, ausalt. pealegi on enamus tsinkidel kirjed kas peale pressitud või nii paksu kirjaga, et teatud nurga alt vastu valgust on ime lihtne ära näha, mis selle tsingi sees eelnevalt olnud on. aga noh, saarlaste mõistus pole enam minu teha. nende protokollide vastu ei aita ükski vägi.

tehtud saime kuskl kolmandiku, kui avastasime, et on viimane võimalus lõunale minna. kuna mina hommikust regulaarselt söömas ei käi, siis lõuna viimastel minutitel (1330) oli mul juba hundi nälg. pugisin kõhu viimse päeva näljaga nii punni, et ägisesin veel tükk aega.

edasise päeva otsustasin tegeleda raamatupidamisega, kuna uuesti tsinkidega tegeleda oleks olnud liiga koormav. möllasin exelis mitme faili vahel, nagu pöörane. kella 1700st oleks saanud õhtusöögile. ma ei tahtnud toidu lõhnagi tunda. selline tunne oli, et kõht oleks nagu alles täis pugitud. ka söögi viimaste minutite eel (1930) kaalusin minekut, kuid endiselt oli norm tunne. hiljem lihtsalt närisin filmi vaadates veidike vinnutatud liha ja hea küll. polnud uuel hommikul nälga ega midagi.

coy tuli samuti oma viimaselt opilt tagasi. tõid ka mõned probleemid kaasa, millest 3 tükki hõlmavad mind. nest 2 on minu jaoks täiesti uudsed, nisis võib täitsa huvitav uudse probleemiga tegeleda.


proosit

päev 28

väga rahulik päev, mitte midagi kasulikku ei teinud. ärkasin hilja, munesin filmi vaadates lõunani, lõunast õhtusöögini abistasin kolleegil kui algajal interneti-shoppajal õigeid valikuid teha, peale õhtusööki tegin sama edasi ja oligi juba une aeg.


proosit

päev 27

terve öö sadas. isegi hommikul veel tibutas. ning täpselt see aeg, mil hommikust hügieeni tegin, tuli mingi hirm-padukas maha. juba tundus, et vihm peksab telgi lõhki.

täheldasin, et viimastel päevadel käin nr.2 tegemas vaid hommikuti. ka perse on vist rutiini sisse elanud. ei oskagi öelda, kas magu harjus saarlaste Cuisine'iga või on hakatud kvaliteetsemalt süüa valmistama, aga igatahes seedimine enam nii tõrges ja hämmingus pole.

toidust rääkides...õhtul sõin taas seda imehead vürtsikat ja kergelt kõbedat liha nuudlitega. ja kujutad ette, taas ühed kinnitasid, et see on lammas. ma ei suuda ära uskuda. minu esimesed 2 kogemust lambaga on olnud ülimalt villased. pastor ütles, et sel juhul on kas vana või väga sitasti tehtud lammas. minu taldriku peal oli aga nii hea, et viib või keele persse. Miisu läheks vist kadedusest lolliks teades, mis hõrgutisi ma siin korra-kaks nädalas tarbin...TASUTA.

vajusin omadega päeval mõtesse, igatsesin oma Miisut. äkiste tekkis hirm, et lahusoleku jooksul kasvame teineteisest nii lahku, et peale missi enam suhtest asja ei saa. ma nii loodan, et me liigselt ei võõrandu kogu selle aja vältel. kõned, sõnumid, kirjad on me vahel tihedad, nisis ehk ei jää võõraks. ka puhkus aitab kindlasti tublisti kaasa. praeguse seisuga peaksin kalli kaasa sünnipäeva ajaks koju saama. olen ju kuulud lugusid küll, et mitmed lähevad peale missi lahku. mitte, et mees märatseks või naine on oodates üle aisa löönud...on ka paare, kes on lihtsalt võõrandunud teineteisest. annan enda parima, et se ära hoida.

käisin taas usa poes. kolleeg tahtis endale osta siukest takja kinnitusega katet käekellale, mis tavaliselt militaristidel on. koha peal said aga minu kahtlused tõeks. nimelt on tal (ja ka minul tegelt) selline käekell, millel lülidega kinnine kellakett-rihm. see takjakinnitusega värk aga eeldab, et originaal rihm tuleb eemaldada ning militaarrihma kinnitusaasad siduda kella külgedel olevate tiftide külge. meie lülidega kellarihma tiftid asetsevad aga hoopis lülide küljes, nisis tuleb näppu imeda...midagi ei saa.


proosit