Esimene hommikusöök

Elu on kuidagi väga kindlalt paika loksunud: herr abikaas, kes peab oma töö tõttu hommikul niikuinii varem tõusma, teeb valmis kohvi ja võileivad ning ajab siis mind üles. Õhtuti teen aga mina enamasti õhtusöögi, kui sel alal pädevam inimene. Ott on üritanud mind veenda oma kokandusalases saamatuses ja viskab end selle ettekäändega, et ta ju nagunii ei oska, õhtuti teleka ette sellal, kui mina pliidi ees toimetan.

Ometi on Ott mõnikord oma maskeeringu unustanud, libastunud ja näidanud, et tuleb köögis väga hästi toime. Näiteks munaroad on tal paremini käpas kui mul ja taignategu tuleb tal ka väga hästi välja. Seega ootan huviga, mis hakkab sel nädalal saama. Kui ta peaks nädala vältel piirduma friikartul-viiner komplektidega, siis pole asi kindlasti oskamatuses, vaid puhtas laiskuses. :P

Tänast õhtusööki ootan siira põnevusega. Seekord näen igatahes mina ära õhtused multikad (Futurama!), sellal kui tema pliidi juures asjatab. :D

Täna hommiku osas kartsin, et ei ärka üles, kuna magamajäämine jäi hilja peale. Aga parata polnud midagi - rollide vahetus nõudis, et kell 7 hommikul peavad võileivad valmis olema. Panin kella 6.40-ks, kuid ärkasin ehmatusega kell 6.34 nähes unes, et olen lootusetult sisse maganud ja näljane Ott määrib Viitsekassile majoneesi saba peale.

Kohvi ja võileibade tegemine sujus unisest koordinatsioonist hoolitama hästi ja võileivad, mis hiljem kriitikat pälvisid, said minu meelest just kenasti tehtud: hoolimata varasest kellaajaast viitsisin määrde ikka servast servani laiali ajada, mitte ei läigataud sulajuustulärakat lihtsalt keset leiba. :P Peale panin veel koguni sinepit ja viilutasin kurki. Eelmisel õhtul tehtud ploomikooki serveerisin ka.

Kuigi tõusin tavapärasest tund aega varem, ei jõudnud ma siiski varem tööle. Aja kadumise müstika hommikuti on aga lausa eraldi postituse teema.

rollimängud

otsustasime miisuga rollivahetust teha...toidutegemist. seni olen teinud mina hommikusöögid ning miisu õhtusöögid, nüüd vastupidi. nüd peab miisu ennast tunduvalt varem omekul üles ajama, aga mina taas ni varakult ei lõpeta.

täna, esimesel päeval - miisu leidis, et tegi pisud lahja kohvi, minu arust polnud viga midagi.
võileiva ja vorsti vahel oleks võinud tiba lahkemalt määret olla (mina ju kaloreid ei jälgi). muidu oli suht ok.

sitt on see, et hommiku kohvi-võileva tarbimine koos miisuga pole kunagi kiire. ma võin lõugasid kiiremini lõksutada ja ahmida toitu, kuid vahepealsed kommunikatsioonipausid ning silmside viivitavad kõike. nisis kestab hommikusöök tavapärasest kauem. sestap jõudsin ka tööle veidi hiljem...siiski ei hilinenud ametlikust ajast.

vaatab, mis on selle juures miisu tagasiside ning, kuidas on tema rahul õhtusöögiga ;D


proosit

viirus

üle pika aja taas toimkonnas.  huh...pea huugab ning hääl tahab vägisi ära kaduda. ei tea, kas peab hakkama salli või buff'i...no mingit kõri kaitset külma eest kandma. alles sain miisu käest mingi pisku, mil nina kinni ja kurk valus, kuid se läks nagu kiirelt üle. tänasega aga annab kurk tugevalt tunda ning ajab pidevalt köhima. eesolev unetu öö samuti tervise paranemisele eriti kaasa ei aita.
nüd sajab kah veel...nõme.

oii blaad, kui kiireks läks korraks - proovige ise korraga moona vastu võtta, sidekeskust mängida ning verbaalselt noksi läbi akna instrueerida.

peatselt rivistus - sab taas hümni "live'is" kuulda.

pealtnägijas tuleb hetkel huvitav automüügipettus. hiljem jälle.


proosit

lahutus..!

mõned kuud tagasi olin ma oma nunnu ühtekuuluvuse üle nii õnnelik ja uhke, kuid nüüd...aitab. enam ei taha. tema ei lepi minu nõrkade jalgadega ning mina ei saa kah tema käsitlemisega korralikult hakkama. nisis tahan lahti saada temast.

teadmiseks - panin oma Trimmerniiduki müüki.
asjahuvilistele Link


proosit

Note to self

Tartusse tuleb Carl Larssoni näitus. :)

Omamoodi naljakas, et ma pole Rootsis sattunud ühelegi tema väljapanekule.

Veider, arvestades seda, kuidas ta mulle meeldib.

Igatahes, jah, Tartu kunstimuuseumis on Larssoni näitus "Unistus harmooniast" ülal 16. septembrist kuni 8. jaanuarini. Peaks jõudma selle aja sees küll Tartusse ju.


Pilt pätsatud aadressilt artrenewal.org.

Aga meil ei saja! ehk Sügisene moepostitus

Sügisene vihmane, porine ja märg aeg läheneb hirmuäratava kiirusega. Võiks arvata, et kaupmehed on selleks valmis ja poed täis kauneid ja praktilisi kummisäärikuid ning otstarbekaid, kuid samas elegantseid vihmamantleid.

Tutkit. Kui praegu poodides ringi vaadata, siis tundub, et ees ootab vihmatu sügis, kus ringi patseerida tikk-kontsaga seemiskingades ja kanda kleidi peal lühikest jakikest. (Spordipoed pakuvad mõistagi ka jopesid, aga no kuidas selline asi kleidiga kokku klapitada, seda ma ei taipa.)

Kummikute osas päästavad hädalise välja supermarketid ja odava otsa kingapoed nagu Walking, kus on pakkumisel valik täiskummist ja põrgulikult raskeid kummisaapaid. Välja tuleb nende eest käia 400 krooni või umbes nii. Erakordselt hinnaline kumm, aga vähemasti on selle raha eest tunda, et ikka midagi on jala otsas kah. Prisma kaal andis ühe sellise daamikummiku kaaluks 1,1 kilo. Sõjaväesaapadki on kergemad. Igatahes annaks selliste kummikutega ringipatseerimine väga hea trennikoormuse, samuti on tegu ilmselt ajaloo väärtustamisega, sest memm meenutas, et ka nõuka-aegsed Põhjala kummikud paistsid silma erakordse massi poolest.

Igatahes, neid ma ei ostnud. Seppäläs põrkusin viimase moe järgi kummisaapaga: all kaloss, peal kummeeritud riidest säär. Idee oli hea, ja saabas üsna kerge kah, aga nende eest küsiti pea 900 krooni. No mille eest?! Seppälä kvaliteet, pealegi, nagu teada, kestab poeukseni ja parimal juhul paar meetrit ka edasi.

Lõpuks sain samasugused jalavarjud Balti jaama turult, kus paistab, et müüjad on paremini kursis nii eesootavate ilmastikuolude kui ka rahva rahakotiga. Paarisaja krooni eest olen Seppälä sõsarkummikute omanik ja kuigi ka kvaliteet paistab olema Seppälä kanti, siis vähemalt pole ma nende eest jõhkralt üle maksnud.

Teine asi - vihmamantel. Vaat see on defitsiit! Ja ma ei mõtle siinkohal keepi, ega jopet ega kalameestele mõeldud paksust rohelisest kummist asja. Kuulge - kumm on ju erakordselt hästi töödeldav materjal. Lisaks on tänapäeval võimalik riidest kanga impregneerimisega imesid teha. Miks, jumal hoidku, ei ole meil müügil vihmakindlaid ja samas ilusaid mantleid?

Kiire otsing näitas, et tavapoodides ei maksa sellisest asjast mitte unistadagi. Sügishooajaks pakutakse ikka tavalist kangast õhukese voodriga. Netipoodides tituleeritakse vihmamantliks ntks tavalist velvetparkat (!). Velvetist kehvemat vihmakangast ma ei tea.

Lõpuks avastasin Eesti netiavarustest esimese ilusa vihmamantli. Tegu on haute couture moekunstniku Diane von Fürstenbergi mantliga, mis kasutatult maksab 128 eurot...

No kurat. Kui kõrgmoes (jaa, ma kontrollisin, koguni YSL on teinud PÄRIS vihmamantleid, st, vihmakindlaid) suudab disainer nii madalale langeda, et tõepoolest arvestab osas loomingus ilmastikuoludega, siis mis pagana pärast on vihm midagi sellist, mida Mango, Zara, Montoni jt kiirbrändide disainerid peavad tabuks? Tõeline kadakasakslus. Meil siin ei saja!

maru kaunis



http://www.tattoocult.hu/profiles/blogs/a-nap-kepe-augusztushusz

 proosit ;D