kah natuke sünnipäevakingist.
Tacticalshooting'us säärane pakett pluss mõned käsitulirelvad miinus automaadid.
enda lemmikuks kujunes Colt 1911 tüüpi püstol Lawman. mulle ned glockid ei meeldi kohe üldse - liiga palju plastikut. mõistan, et käepideme pehmendamiseks/mugavdamiseks võib puitu/plastikut veidike kasutada, aga kindlasti mitte relvakonstruktsiooniks. kui mul tukk käes, tahan, et seda ka tunda oleks. plastik mänguasjad mulle ei sobi, mis tuulega käest lendavad.
ja revolvrid nagu Dirty Harry (magnum) pole lissalt minu teema.
igatahes lahe kingitus oli. sain sellega meeletult hea ja suure ülevaate eri tüüpi käsitulirelvadest.
aitäh Miisu ;)
proosit
Monday, May 9, 2011
Niisama
Oti sünnipäevast... Iseendale meenutuseks ja õppetunniks: üllatuspeod on toredad ainult Ameerika filmides. Või noh, lõpuks läks kõik hästi ja mees oli rõõmus, aga enne seda olin peamine üllatuja mina.
Algul oli Plaan selline: 1) võtan reedel vaba päeva 2) valmistan päeva jooksul ette udupeene sünnipäevalaua 3) lähen Otile tööle järgi ja viin ta kingitust kätte saama 4) naaseme koos külalistega ja istume lauda.
Plaan hakkas lörri minema juba neljapäeval.
1) Kui ütled mehele, et "Ma tulen sulle homme kell 17.15 tööle järgi, vaata, et sa selleks ajaks valmis oled!", siis tuleb arvestada võimalusega, et seesama mees on riigiteenistuja ja teatab süütult vastu: "Järgi? Ei ole vaja. Mul on ju lühendatud tööpäev reedeti, ma tulen varem koju niikuinii."
Kui see riigiametnike neetud luuslangilaskmine on kahe silma vahele jäänud, võib arvestada ajakava esimese metsaminekuga.
2) Kui korraldad mehele üllatuspeo, mille ettevalmistamise ajakava tema riigiteenistujaks olemise tõttu (vt punkt üks) nihkub kolm tundi ettepoole, siis võib arvestada, et midagi läheb niikuinii veel metsa. Minul õnnestus rehv kuidagi puruks sõita.
Ajakava nihkus veel ja peo ettevalmistusaega jäi aina napimaks.
3) Kui oled sunnitud mehele üles tunnistama, et sünnipäeval liiga vara koju saabuja (vt punkt üks) leiab kodust ees poolikult ettevalmistatud sünnipäevapeo (vt punkt kaks), siis võib eeldada, et midagi läheb veel metsa. Minu puhul otsustas üllatatav, et tema keerab magama, kuniks külalised laekuvad. Kui talle teatada, et ei, nüüd tuleb püksid jalga panna ja kohe on väljasõit "romantikat tegema", siis tegi ta ette nii mossis näo, nagu üheski Ameerika üllatuspeo filmis ei näe. "Kuhu? Miks? Aga kellele see söök? Ei taha enam välja."
4) Pahura eestlase üllatusega rõõmustamine õnnestub siis, kui üllatus ja eeltöö on piisavalt head. Mina ähvardasin (vt punkt 3) meest romantika tegemisega. Ja kuna ta kahtlustas kurjasti, et nüüd tuleb minna mere äärde töllerdama minna, siis mõjus päris üllatus talle üsna rõõmustavalt.
Lõpp hea, kõik hea. :)
Aga muust... Taas osutus tõeks see, et ükskõik, mida sa tahad, kaltsukas satub see varem või hiljem su teele. Lihtsalt vahel niipalju hiljem, et kannatus on katkenud enne seda.
Mu vanad Adidas Superstarid andsid möödunud aastal otsad ja ma hakkasin otsima uut paari tenniseid. Kõne alla tuli kaks mudelit: kas Superstarid või Stan Smithid. Otsisin ja otsisin ja selgus, et Eesti pisituru diktatuuri juures ei müüda neid 1) naistele musta värvi ega 2) suuruses 36,5. Ptüi, kõik laste ja naiste Superstarid olid heledat värvi või miski lolli sädeluse vms jamaga. Ja Stan Smithi polnud üldse. Lõpuks ostsin kevadel mingist netipoest mustad Superstarid õiges suuruses ära ja maksin nende eest 70 eurot.
Eile aga koperdasin uuskasutuskeskuses tuliuute Stan Smithide otsa. Suurus 36,5, üleni mustad. Ilmselt ainult korra karbist välja võetud. 65-dollari hinnasildikegi oli alles. Uuskasutuskeskuse hind: 6 eurot.
Jah, ma pidanuks ootama. Varem või hiljem leiab asi, mida sa otsid, sind üles.
Peale selle sain nelja euro eest asise raamatusaagi:
Alice Seboldi "Mu armsad luud" (mida olin ammu tahtnud, aga ei raatsinud uuena raamatupoest osta, sest ma tõesti ei pea vajalikuks krimkade kõvakaanelisena soetamist raske raha eest). Teiseks sain Klaus Hagerupi "Kõige kallimaks maailmas" - Norra kirjanduse üks veider esindaja. Kolmandas ostsin Daniel Woodrelli "Häda ellujäänuile" - USA kodusõda on väga köitev teema, kuigi selle raamatu puhul on mul halb eelaimus. Ja lõppeks perekonnaromaan "Õhtusöök "Koduigatsuse" restoranis"... Tont teab, kas on hea. Aga ühe euro eest oli tutvustuses intrigeerivust küll.
Algul oli Plaan selline: 1) võtan reedel vaba päeva 2) valmistan päeva jooksul ette udupeene sünnipäevalaua 3) lähen Otile tööle järgi ja viin ta kingitust kätte saama 4) naaseme koos külalistega ja istume lauda.
Plaan hakkas lörri minema juba neljapäeval.
1) Kui ütled mehele, et "Ma tulen sulle homme kell 17.15 tööle järgi, vaata, et sa selleks ajaks valmis oled!", siis tuleb arvestada võimalusega, et seesama mees on riigiteenistuja ja teatab süütult vastu: "Järgi? Ei ole vaja. Mul on ju lühendatud tööpäev reedeti, ma tulen varem koju niikuinii."
Kui see riigiametnike neetud luuslangilaskmine on kahe silma vahele jäänud, võib arvestada ajakava esimese metsaminekuga.
2) Kui korraldad mehele üllatuspeo, mille ettevalmistamise ajakava tema riigiteenistujaks olemise tõttu (vt punkt üks) nihkub kolm tundi ettepoole, siis võib arvestada, et midagi läheb niikuinii veel metsa. Minul õnnestus rehv kuidagi puruks sõita.
Ajakava nihkus veel ja peo ettevalmistusaega jäi aina napimaks.
3) Kui oled sunnitud mehele üles tunnistama, et sünnipäeval liiga vara koju saabuja (vt punkt üks) leiab kodust ees poolikult ettevalmistatud sünnipäevapeo (vt punkt kaks), siis võib eeldada, et midagi läheb veel metsa. Minu puhul otsustas üllatatav, et tema keerab magama, kuniks külalised laekuvad. Kui talle teatada, et ei, nüüd tuleb püksid jalga panna ja kohe on väljasõit "romantikat tegema", siis tegi ta ette nii mossis näo, nagu üheski Ameerika üllatuspeo filmis ei näe. "Kuhu? Miks? Aga kellele see söök? Ei taha enam välja."
4) Pahura eestlase üllatusega rõõmustamine õnnestub siis, kui üllatus ja eeltöö on piisavalt head. Mina ähvardasin (vt punkt 3) meest romantika tegemisega. Ja kuna ta kahtlustas kurjasti, et nüüd tuleb minna mere äärde töllerdama minna, siis mõjus päris üllatus talle üsna rõõmustavalt.
Lõpp hea, kõik hea. :)
Aga muust... Taas osutus tõeks see, et ükskõik, mida sa tahad, kaltsukas satub see varem või hiljem su teele. Lihtsalt vahel niipalju hiljem, et kannatus on katkenud enne seda.
Mu vanad Adidas Superstarid andsid möödunud aastal otsad ja ma hakkasin otsima uut paari tenniseid. Kõne alla tuli kaks mudelit: kas Superstarid või Stan Smithid. Otsisin ja otsisin ja selgus, et Eesti pisituru diktatuuri juures ei müüda neid 1) naistele musta värvi ega 2) suuruses 36,5. Ptüi, kõik laste ja naiste Superstarid olid heledat värvi või miski lolli sädeluse vms jamaga. Ja Stan Smithi polnud üldse. Lõpuks ostsin kevadel mingist netipoest mustad Superstarid õiges suuruses ära ja maksin nende eest 70 eurot.
Eile aga koperdasin uuskasutuskeskuses tuliuute Stan Smithide otsa. Suurus 36,5, üleni mustad. Ilmselt ainult korra karbist välja võetud. 65-dollari hinnasildikegi oli alles. Uuskasutuskeskuse hind: 6 eurot.
Jah, ma pidanuks ootama. Varem või hiljem leiab asi, mida sa otsid, sind üles.
Peale selle sain nelja euro eest asise raamatusaagi:
Alice Seboldi "Mu armsad luud" (mida olin ammu tahtnud, aga ei raatsinud uuena raamatupoest osta, sest ma tõesti ei pea vajalikuks krimkade kõvakaanelisena soetamist raske raha eest). Teiseks sain Klaus Hagerupi "Kõige kallimaks maailmas" - Norra kirjanduse üks veider esindaja. Kolmandas ostsin Daniel Woodrelli "Häda ellujäänuile" - USA kodusõda on väga köitev teema, kuigi selle raamatu puhul on mul halb eelaimus. Ja lõppeks perekonnaromaan "Õhtusöök "Koduigatsuse" restoranis"... Tont teab, kas on hea. Aga ühe euro eest oli tutvustuses intrigeerivust küll.
Tuesday, May 3, 2011
13 minutit moeajakirja lehitsemist alandab enesehinnangut
Fantaasiatasemel ilu eksponeerimine tarbimisajakirjades on äärmiselt mõjus viis alandada naiste enesekindlust, et sundida nad uusi ilukaupu ja -teenuseid tarbima. Seda tõestas oma uuringus Turner (Turner et al., 1997). Ta leidis, et piisas vaid 13minutilisest moeajakirja lehitsemisest, et kutsuda lugejates esile frustratsiooni oma kehakaalu suhtes.
Uuringus eraldati naisüliõpilased kahte gruppi, ühele grupile anti lehitseda moe-, teisele uudisajakirju. Kuigi naised üksteisest kehakaalu ja pikkuse suhtes eriti ei erinenud, oli moeajakirju vaadanud naistel suhtumine oma kehasse märkimisväärselt negatiivsem kui teisel grupil – moeajakirjade lugemine tekitas naistes negatiivseid emotsioone oma kehakaalu suhtes, soovi olla kõhnem ja hirmu kalduda kõrvale kõhna naise standardist (ibid.: 614). See on ilmekas näide, et fotod naisteajakirjades mitte ei peegelda, vaid loovad ühiskondlikku taju ihaldusväärse naisekeha kohta.
Ja:
Edukate naistena on naisteajakirjades sageli portreteeritud naist, kes ei näi sale, on vanem ja vähem seksikam. Kui tuua välja kaasaegses lääne kultuuris sügavalt juurdunud uskumust, et sale= edukas, siis kas võib ülalnimetatust välja lugeda, et äriga tegelemine või karjäärialane edu ei ole naise puhul teguriteks, mille kaudu hinnatakse tema edukust lääne ühiskonnas.
Allikas: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15671/Baktoo_Raadik.pdf?sequence=1
Uuringus eraldati naisüliõpilased kahte gruppi, ühele grupile anti lehitseda moe-, teisele uudisajakirju. Kuigi naised üksteisest kehakaalu ja pikkuse suhtes eriti ei erinenud, oli moeajakirju vaadanud naistel suhtumine oma kehasse märkimisväärselt negatiivsem kui teisel grupil – moeajakirjade lugemine tekitas naistes negatiivseid emotsioone oma kehakaalu suhtes, soovi olla kõhnem ja hirmu kalduda kõrvale kõhna naise standardist (ibid.: 614). See on ilmekas näide, et fotod naisteajakirjades mitte ei peegelda, vaid loovad ühiskondlikku taju ihaldusväärse naisekeha kohta.
Ja:
Edukate naistena on naisteajakirjades sageli portreteeritud naist, kes ei näi sale, on vanem ja vähem seksikam. Kui tuua välja kaasaegses lääne kultuuris sügavalt juurdunud uskumust, et sale= edukas, siis kas võib ülalnimetatust välja lugeda, et äriga tegelemine või karjäärialane edu ei ole naise puhul teguriteks, mille kaudu hinnatakse tema edukust lääne ühiskonnas.
Allikas: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15671/Baktoo_Raadik.pdf?sequence=1
Wednesday, April 27, 2011
Et on ka selliseid peresid & jalgpall
Loen vastuseid oodates taas blogisid ja koperdasin sedakorda ühe mittetibiblogi otsa. Kirjutajaks on keegi keskealine eestlanna, kes juba aastaid Soomes elab. Meeldiva, aruka jutuga naine. Sel esmaspäeval sõitis ta mõneks päevaks Eestisse külla, kuid teda tabas äpardus:
Sain teada, et mul oli enne ärasoitu sattunud hirmus apsakas - viina kapi uks olla jäänud lahti. Ei jäksa endast sellist uskuda, aga et võtmed leitavad olid on täiesti voimalik. Seega ootab ees nuker pilt, ;( Noo jah, oli vähemalt kellelgi äärmiselt lõbus olla, ja raha ka ei kulunud. Kõnni vaid keldrisse ja vali mida hing soovib. Kallis kaasa lubas küll pühalikult kolmapäevaks kaineks saada, eks näeme.
On ka selliseid elusid viksi fassaadi taga. Blogi piltidelt pealtnäha ontlik naisterahvas, suudab sellise rahuga ülaloleva lõigu kirjutada, kus see, et mees lukustamata viinakapi juurde saades pidurdamatult jooma kukub, ei ole eraldi arutelu väärt. Naine märgib lihtsalt enesekriitiliselt, et näh, jäi viinakapp lukustamata, selge see, et mees mitu päeva järjest joob. Võigas.
Veel võikusest: eile vaatasime Otiga lõbusat vanglafilmi "Mean Machine", mis räägib sellest, kuidas vangid lustlikus jalgpallimängus valvuritele pähe teevad. Seda, mida need kaagid vangi sattumiseks toime panid, üldiselt ei puudutata (välja arvatud kahel juhul). Nojah, film igatahes oli tõesti lõbus ja minugi kaasaelamine suur, nii et olin südamest vangide poolt.
Samal ajal on Eestis jälle jooksus kaks potentsiaalset jalgpallurit: "palju toredaid inimesi" Viktor Kabanov ja Andrei Karanets. Viljandi noormehed, mõlemad kenasti kriminaalse minevikuga ja seda suhtlusportaalides ka uhkusega kuulutavad inimesed. Kes siis nüüd ükspäev otsustasid ühe takso röövida, taksojuhi kasti lüüa ja siis taksoga putku panna. Mõeldud, tehtud. Ja üks natuke kulunud moega, aga ka sellisena neist kriminaalidest ilmselt kümneid kordi parem inimene, küllap pereisa ja üsna korralik inimene, pidi surema "tömbi eseme" hoopide tõttu, sest kahel noorel kriminaalsel idioodil oli tuju takso röövida. Ptüi!
Üldiselt ma usun, et Eesti politsei saab need kaks mitte eriti nutikat tüüpi kätte ja kohus pistab nad pokri. Ja siis oleks teoreetiline võimalus lavastada Eesti film "Õel Masin", kus vangide õilsas mansas mängivad valvurite vastu taksojuhitapjad Andrei ja Viktor, politseinikutapja Romeo Kalda, sarimõrvar Juri Ustimenko, naistetapja Üllar Toper ja teised toredad poisid. Vaevalt, et Briti vanglas lahjemad kaagid istuvad, niiet sobib neist mansa kokku panna küll. Ja siis teha neist ka jalgpallifilm. Aga noh, koos kuritegude tutvustusega. Näis, kas tekib poolehoid vangide mansa vastu?
(Pop?)kultuur õilistab kurjategijaid. Huvitav, kas see toimiks ka sellise pooldokumentaalse filmi puhul?
Sain teada, et mul oli enne ärasoitu sattunud hirmus apsakas - viina kapi uks olla jäänud lahti. Ei jäksa endast sellist uskuda, aga et võtmed leitavad olid on täiesti voimalik. Seega ootab ees nuker pilt, ;( Noo jah, oli vähemalt kellelgi äärmiselt lõbus olla, ja raha ka ei kulunud. Kõnni vaid keldrisse ja vali mida hing soovib. Kallis kaasa lubas küll pühalikult kolmapäevaks kaineks saada, eks näeme.
On ka selliseid elusid viksi fassaadi taga. Blogi piltidelt pealtnäha ontlik naisterahvas, suudab sellise rahuga ülaloleva lõigu kirjutada, kus see, et mees lukustamata viinakapi juurde saades pidurdamatult jooma kukub, ei ole eraldi arutelu väärt. Naine märgib lihtsalt enesekriitiliselt, et näh, jäi viinakapp lukustamata, selge see, et mees mitu päeva järjest joob. Võigas.
Veel võikusest: eile vaatasime Otiga lõbusat vanglafilmi "Mean Machine", mis räägib sellest, kuidas vangid lustlikus jalgpallimängus valvuritele pähe teevad. Seda, mida need kaagid vangi sattumiseks toime panid, üldiselt ei puudutata (välja arvatud kahel juhul). Nojah, film igatahes oli tõesti lõbus ja minugi kaasaelamine suur, nii et olin südamest vangide poolt.
Samal ajal on Eestis jälle jooksus kaks potentsiaalset jalgpallurit: "palju toredaid inimesi" Viktor Kabanov ja Andrei Karanets. Viljandi noormehed, mõlemad kenasti kriminaalse minevikuga ja seda suhtlusportaalides ka uhkusega kuulutavad inimesed. Kes siis nüüd ükspäev otsustasid ühe takso röövida, taksojuhi kasti lüüa ja siis taksoga putku panna. Mõeldud, tehtud. Ja üks natuke kulunud moega, aga ka sellisena neist kriminaalidest ilmselt kümneid kordi parem inimene, küllap pereisa ja üsna korralik inimene, pidi surema "tömbi eseme" hoopide tõttu, sest kahel noorel kriminaalsel idioodil oli tuju takso röövida. Ptüi!
Üldiselt ma usun, et Eesti politsei saab need kaks mitte eriti nutikat tüüpi kätte ja kohus pistab nad pokri. Ja siis oleks teoreetiline võimalus lavastada Eesti film "Õel Masin", kus vangide õilsas mansas mängivad valvurite vastu taksojuhitapjad Andrei ja Viktor, politseinikutapja Romeo Kalda, sarimõrvar Juri Ustimenko, naistetapja Üllar Toper ja teised toredad poisid. Vaevalt, et Briti vanglas lahjemad kaagid istuvad, niiet sobib neist mansa kokku panna küll. Ja siis teha neist ka jalgpallifilm. Aga noh, koos kuritegude tutvustusega. Näis, kas tekib poolehoid vangide mansa vastu?
(Pop?)kultuur õilistab kurjategijaid. Huvitav, kas see toimiks ka sellise pooldokumentaalse filmi puhul?
Thursday, April 21, 2011
roll film....aaand action.
järjekordne Ringvaade taas tehtud. seekordne sisu - up-date vahepealsest ning rattasõidu oskused/võimekused (ja piilume tulevikku).
eetrisse läeb vast E või nii...ei usu, et varem jõuab.
meeldivaid filmielamusi ;D
proosit
eetrisse läeb vast E või nii...ei usu, et varem jõuab.
meeldivaid filmielamusi ;D
proosit
Tuesday, April 19, 2011
tavalisest puutetundlikuks
paar nädalat tagasi mõtisklesin, et jube ebamugav on tavalise hiirega tattoo eskiise teha. otsustasin uurida puutetundlike läpakate hindasid. odavamad olid alla 10kilo EEK. neid uurides komistasin juhuslikult siukse toote otsa nagu DUO Pen. siuke lahe vidin, mis teb sinu tavalisest läpakast vastava pliiatsiga puutetundliku.
igati lahe vidin tundus. peale mõneminutilist kaalumist otsustasin toote ära tellida. kogumaksumuseks (toode + kohaletoimetamine + tollimaks) kujunes $136.84 (veidi üle 1500 EEK), mis siukse ägeda vidina kohta pole minu arust sugugi palju.
täna sain toote kätte ning kohe katsetama - jube lahe. homme alustan sellega "tööd"...vaatan, kuidas proovikivile vastu peab ;)
proosit
igati lahe vidin tundus. peale mõneminutilist kaalumist otsustasin toote ära tellida. kogumaksumuseks (toode + kohaletoimetamine + tollimaks) kujunes $136.84 (veidi üle 1500 EEK), mis siukse ägeda vidina kohta pole minu arust sugugi palju.
täna sain toote kätte ning kohe katsetama - jube lahe. homme alustan sellega "tööd"...vaatan, kuidas proovikivile vastu peab ;)
proosit
Monday, April 18, 2011
ultraheliravi
täna pidin tegelt taastusravis kohal olema juba 0815, aga läksin kohale ajaks 1000. põhjus selline, et kl1000 algav protseduur kestis 25min, aga se varasem kõigest 5min. persse...tegemist on taastusraviga. mis moodi ma kül reaalselt taastun, kui pean ennast ni varakuks kohale vedama. kui nad peavad silmas taastumise all ka õhtul kl2100 magamaminekut, sis v-o jah, aga keegi ei lähe ni varakult magama...mitte keegi!!
teisalt teadsin, et se 5min-line protseduur võib reaalselt aset leida ka tiba hiljem, kui ruum just hõivatud pole (üldiselt se nii on), ning sellega mängisin täna ka välja.
taastusravi mai ääs.
isiklik arst on kah siuke ego-oinas, et ei taha üldse taga suhelda. siuke ülbus purskab aint välja ning asjast üldse huvitatud pole...ei tea, mille eest tema kül palka sab..?
proosit
teisalt teadsin, et se 5min-line protseduur võib reaalselt aset leida ka tiba hiljem, kui ruum just hõivatud pole (üldiselt se nii on), ning sellega mängisin täna ka välja.
taastusravi mai ääs.
isiklik arst on kah siuke ego-oinas, et ei taha üldse taga suhelda. siuke ülbus purskab aint välja ning asjast üldse huvitatud pole...ei tea, mille eest tema kül palka sab..?
proosit
Subscribe to:
Posts (Atom)
