Aastakokkuvõte

Aasta 2010. kujunes mulle imeliselt heaks - lausa pelutav, kuidas nii palju head kuhjus... Tekitab hirmu, et varsti on tulekul kõik see kumuleerunud halb, mis 2010. juhtumata jäi.
Ehk siiski mitte, sest tegelikult mahtus 2010-sse ka halba, mida siis hea lihtsalt pehmendas.

Talv

Ott - temaga kohtusin küll juba 2009. aasta lõpus, aga oma suhte alguseks loeme uusaastaööd vastu 2010-ndat. See läheb mõistagi imetoredate asjade kilda, aga vastukaaluks: jaanuari alguse raevukas kokkupõrge Otile eelnenud härraga.

Halb: veendusin, et olin sellele inimesele rumalalt ja mõtlematult kohutavalt haiget teinud. Siiani on häbi ja piinlik. Seda taaka kannan endaga veel kaua. Aga rõõm Otiga koosolemisest pehmendas kõike.

Kevad

Armunud talvele järgnes sama armunud ja töine kevad. Hea: suutsin tööd, kõrvaltööd ja suhet tasakaalus hoida. Halb: memm jäi tähelepanuta suures jaos... Aga kes sellele mõtleb, kui on kevad ja armastus?

Suvi

Hea: saan autojuhiload ja auto. Ammune soov teoks tehtud ja daam on iseliikuv. :) Samuti hea: kolisime Oti korterisse ja olgugi, et Mustamäe poleks mu elukohavalikus isegi mitte esikümnes, siis tegelikult on kõik super - korter on suur ja lai (sh vann!), kass on rahulikum kui Narva maantee kesklinnakorteris ja pealegi, maja majaks, aga Ott on tähtsam ja talle seal meeldib. Oh, Valgevene reis oli ka võimas. Väga ehe ja hoiatav retk minevikku.

Suvest nagu midagi halba ei olegi?

Sügis

Hea: Ott tegi abieluettepaneku. No mis sa hing veel tahad... :) Suurim kompliment, mida mehelt võib saada: valmisolek seaduse ja maailma ees alluda ühele traditsioonile näitamaks oma pühendumist.

Halb: memm sai infarkti ja oli mitu nädalat väga-väga haige. Samas oli selles ka head: perekond pidi enda jaoks läbi mõtlema, et memm ei olegi igiliikur ja mida teha, kui tema enam ükskord ei jaksa.

Samuti sobis imelise kokkusattumusena see, et olin jõudnud teha load ja osta auto, mis kergendas kõvasti memme ja tema maja eest hoolt kandmist nii sellal, kui ta haiglas oli kui hiljem, kui ta juba koju sai. Tõepoolest õnnelik juhus, et ma otsustasin lubade tegemise eelmisel aastal ikka käsile võtta ja mitte sellega kauem venitada. Ei taha mõeldagi, kui keeruline ja pea võimatu olnuks sügisel iga päev rongiga maale memme juurde sõita. :S

Talv

Hea: uudistejuhid kutsusid mind online'ist paberlehte. Kauaoodatud ja loodetavasti ka ärateenitud tunnustus. Samuti hea: abiellumine. Ai kurivaim, kui õnnelik ma ikka olen. :)

Halb: lumi, kurat, lumi! Jälle! Ja sama palju kui eelmisel aastal. :S Goddamn...

kiire detsember

kerge kuu aega eemal püsitud ning ni mõnigi asi korda läinud:
- lahingukooli viimased harjutused ja metsad on möödas
- kool läbi
- ning abieluranda samuti jõutud.

nüd sis jõulud. kuna pole just suurim jõulufänn, sis suurelt ei tähista(-nud). memme juurest miisuga läbi, hea kõhutäis, kiired kingid ja kõik. oleks ka ööseks jäänud, kui poleks kartnud hommikust lumevangistust, mis olekski juhtunud, kui oleks alles omekul liikuma hakanud.

õhtuks kodus ning tark tegu. teed olid üsna hullud. osad lõigud oleks omekuks kinni olnud ning teistel oli lissalt julm pinnatuisk. nagu näha, pole scarlet endiselt vel lõpetanud.

nüd sab miisuga veidike puhata. uuel aastal san nädalake tööl käia ning juba britti ära...3x nädalaks.

heh, meenus, et miisul feilisid registreerimise fotod. lubatud kuju jäi ilmumata ning ülejäänud on kas viletsa kvaliteediga või lissalt vähe. hetkel jääme lootma AK lindistatud musta materjali peale. ehk kannatab movie makerist screen shot'e võtta ja sedasi pilte teha..paistab. aga suht sürr lahendus äpardusele ;P
muidu oli regamine üldiselt lahe ja korras..isegi spalleer toimis oma plekkmõõkadega. väljajalutades andis viimane spalleerimees (vanem-veebel Poogen) oma mõõgaga mu värskele abikaasale vastu tagumikku..nö. hoiatuseks vist..muig.

väike, ligi 50-pealine šamparing ja sis amide restosse sööma. kõik tellisid omale meelepärase, mina ühe ägeda medium (11 tolline) A.T.W. pizza. no täitsa pees...siga-hea oli.
tagatipuks 1 desert kah, banana split. polnudki kunagi söönud, väga meeldiv kogemus oli. kõht oli lõpuks niii täis, et lausa raske oli olla.

kojujõudes pidi miisu absoluutselt kõik õllekannud ja klaasid välja otsima, et lilled vette saaks. lisaks veel igast muud kannud ja vaasid. isegi memm saatis paar morsikannu, õnneks neid vaja ei läind.

õhta oli ülimalt meeldiv, nagu olema peab ;)


proosit

"Snabba cash"

Rootsi krimikirjanduse uus menuk, Jens Lapiduse „Snabba cash“ ehk “Kiire raha“ toodi Eestis turule piisava aplombiga, et ma hakkasin sealt ootama midagi Stieg Larssoni sarnast ja Hakan Nesseri väärilist. Lugesin läbi ja nentisin, et nii see päris pole.

"Snabba cash" on kahtlemata põnev kriminaalromaan, kuid ei maksa endale illusioone teha, et krimiromaane kirjutab loomepalangus kirjanik. Tegelikult kirjutatakse neid kirjastustega sõlmitud eellepete alusel, hoolikalt vaagides, konstrueerides ja lugejate reaktsioone aimates.

Kui oled elus läbi lugenud kas või mõned krimkad, on traagelniidid ühes selletaolises alati näha. Niisiis pole kriminaalromaanis küsimus mitte selles, kas sa näed loo õmblusi, vaid selles, kas need õmblused teevad kokku nauditava rätsepatöö. (Tegelikult – kogu kirjandus on ju konstruktsioon, mille puhul kogenud lugeja ei suuda niikuinii struktuuri hindamisest hoiduda).

"Snabba cash" on rätsepatöö, kus õmblused pole alati õigetes kohtades

Skandinaavia krimis on tavapärane kasutada paralleelvaatenurki - korraga näidatakse nii kurjategija kui tema jälitaja tegevust. "Kiires rahas" on selle skeemi peitmiseks kasutatud kolme negatiivset kangelast ja ebaisikulise kohtudokumentide loendi kaudu demonstreeritakse jälitaja – ühiskonna - vaadet. Kokku teeb ikka kaks poolust, aga lahendus on üsna ilus. Selle õmbluse kiidan heaks.

Kangelasi on Jens Lapidus loonud kolm– tal endal hea lihtne kirjutada, sest ei pea ühe karakteri mitmeplaanilisusega liiga palju vaeva nägema. Lugejal on aga kenasti keerukam ja põnevam lugeda.

Johan Westlund on tüüpiline näide karakterist "heast perekonnast, aga läks paha peale". Tema mina-peatükid kanavad romaanis seda süütut, värsket vaatepunkti, mida autori lootust mööda jagab ka lugeja. Üsnagi veenev.

Jorge on näide karakterist "olen nii loll, et kahju kohe". Temale on autor kirjutanud romaani kõige rumalamad naljad, kõige tobedamad tegevuskäigud. Jorge lihtsameelse mõttemaailma kirjeldamisel on Lapidus kõige enam hätta jäänud, näha on, et ta on püüdnud, aga tulemus jääb nõrgaks. Toimetajatöö pidanuks tõhusam olema. Samas on Jorge kolmest kangelasest kõige mitmeplaanilisem ja seega ei suuda autorit päris hukka ka mõista.

Mrado - Jens Lapiduse romaani kangelastest kõige skemaatilisem. Tundub, et tema loomisel on autoril fantaasia otsa saanud ja välja tuli tavaline "karm-mafiooso-aga-oma-tütart-armastab". Iiveldamiseni nähtud kuju kõigis krimižanri teostes.

(Pildimäng - tuvasta postituse juures olevalt fotolt, kes on kes kolmest peakangelasest.)

„Kiire raha“ sisuks on Stockholmi allmaailm, kokaiiniäri, kättemaks. Tavaline temaatika ja võtab muidu õlgu kehitama, kuid Lapidus on kirjutanud raamatusse sisse kohaliku mõõtme. See seletab muidu suhteliselt keskpärase romaani jõudmist Rootsi edetabelite tippu: Lapidus pillub nimesid - Stockholmi vähem ja rohkem tuntud pubisid, tänavaid, kuulsaid inimesi... Geograafilise läheduse tunne hoiab Rootsi lugejat kütkes ja tekitab kerge vaevaga tunde, et "see on ju päris". Autoril jälle hulk kirjandusmeisterlikkuse vaeva säästetud.

Lapidus kasutab läbinähtavaid tehnilisi võtteid, et anda oma võib-olla kesistele kirjanduslikele võimetele puhkust. Näiteks tema stiil - romaanis on ülekaalukalt kasutatud hakitud, elliptilisi lauseid, mis kunstlikult tõstavad teksti tempot ja loovad mulje kiirestiarenevast, ülipõnevast sisust. Kirjanik on võtet kasutanud oskuslikult ja pole sellega enamasti liiale läinud.

Kas raha pärast kirjutatud raamat on halb?

Niipalju raamatust, mis Rootsi raamatumüügi edetabelites laiab. Aga mis konteksti „Kiire raha“ asetub? Jens Lapidus pole hoidnud salajas, et see raamat on esimene osa süngest krimitriloogiast. Ja vaid mõned aastad varem lõi pea kogu läänemaailma kirjandusilmas laineid ja teenis miljoneid teise rootslase sünge krimitriloogia, mõistagi Stieg Larssoni „Millenniumi“-sari.

Konjunktuur on ilmne. Advokaat Lapidus haistis kiiret raha. Ja mõningate kirjandustehniliste nõksude, osava turunduse ja õige hetke tabamise abil tal ka õnnestus oma muidu keskpärase „Kiire raha“ pealt kopsakas kopikas teenida. (Kusjuures jättes oma raamatu oluliselt vähem vägivaldseks kui Larsson. Respekt. Tavaliselt on spin-off alati vängem kui eelkäija.)

Iseküsimus – kas rahateenimiseks konstrueeritud raamat on halb? Ei, sest „Kiire raha“ ise ei ole ju halb raamat. Krimikirjanduse kategoorias on ta isegi üsna hea, kuigi ei küüni Skandinaavia tippudeni (ja tipu all ma ei mõtle Stieg Larssonit, kelle triloogia esimene raamat oli väga hea, teine keskpärane ja kolmas lihtsalt ülekuhjatud maitsetuse tipp).

„Kiire raha“ käsitleb Skandinaavia sotskrimile omaselt veidi ka ühiskonda ja selle valupunkte. Ja kui muidu mitte raamatuid armastav inimene loeb seda teost - kuna see on nii põnevaks konstrueeritud ja edeneb libedasti - ja siis muuhulgas mõtleb selle raamatu põhjal kasvõi hetkeks ühiskonnale laiemalt, siis on advokaat Lapidus kirjutanud kahtlemata hea raamatu.

Tusk, töötus, armetus - ja kunstküüned

Üks mitme päeva tagune tähelepanek. Kadri Ibruse loos "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" räägitakse järjekordne kurb lugu.

Et siis ema Ljudmilla, tema neli last ja mees. Mõlemad mehega on loomulikult töötud. Nad jäid ilma oma korterist ja nüüd elavad sotsiaalkorteris. Sissetulek kuue inimese peale – 3600 krooni eri toetustest. Hiljuti, kui laps haigeks jäi, oli Ljudmillal vaja ravimite jaoks 50 krooni. Seda tal polnud ja ta pidi raha tuttavalt paluma.

Armas ja hale lugu, aga kui vaadata artikli juures olevat fotot Ljudmillast, siis võtab kõveralt muigama. Lapse jaoks 50 krooni ei leidnud, aga endale sai kunstküüned panna küll – pildilt on nimelt näha tema kõverad plastist küünised. Kivikesed peal ja puha.

Ma kahtlen sügavalt, et keegi lahke küünetehnik tal neid tasuta hooldab, nii et ju ta oma küünte jaoks ikka igas kuus paarsada krooni leiab.

Õige kah – küünte jaoks ei annetaks keegi talle kroonigi, aga laste jaoks saab ikka kelleltki raha nuiata, kuna inimestel läheb süda haledaks.

Ah, mis nüüd mina...

Pulmad ilma närvivapustuseta ei ole miski õige asi. Mina sain enda vapustuse eile kätte - omaenda pereliikmed otsustasid hakata iseloomu näitama. Suuline kutse, et "kallis pere, palun tulge minu pulma" osutus ebapiisavaks ja üks perekonnaliige teatas, et tema "kuulujuttude" peale autot käima ei panevat. Kas siis tõesti on vaja kriitpaberil ja sametpaelaga meelitavat kutset, et JUST SINU kohalolek teeks mu päeva ilusaks?

Täna kordus sama teema leebemas variatsioonis. Nooremale rahvale meeldetuletuseks riputasin pulmakutse Facebooki. Sõnastuses, et "kallid sõbrad, tuttavad ja muidu asjahuvilised - palun tulge, üritus toimub seal-ja-siis". Hiljem kontrollisin ühe ja teise käest - paar tükki olid jälle omaette arvanud, et "ah, mis nüüd mina, ega mind ikka ei mõeldud."

Hakkasin mõtlema, et nojah - ma olin oma naiivsuses unustanud eestlaste võltstagasihoidlikkuse. Selle "ah, mis nüüd mina suhtumise", mis lähtub hirmust sattuda piinlikku olukorda.

Kui tänaval hõikab keegi "kuulge, Teie!" või "appi, aidake!", siis vaatab eestlane ikka esmalt üle õla - keda siis nüüd hõigati? Ega ometi mind - sest, noh, "mis nüüd mina...".

Eks sama asi meie pulmadega. Ma ei usu, et need kõhklejad ja ah-mis-nüüd-minatajad ei salli meid Otiga, vaid pigem pelgavad mingit abstraktset "äkki ikka vaadatakse imelikult, kui ma lähen" ja "no kuidas ma soovin õnne, kui pole nende parim sõber vms". Nad justkui ootavad sellist personaalset nuiamist, et "palun-palun tule ja soovi meile õnne, just Sina oled meile nii tähtis". Et siis ikka iga kutsutu ego küsimus. Asi on lihtsas rõhuasetuses - need erikutse ootajad ei mõtle sellele, et meil oleks hea meel, kui kõik tuttavad meile kaasa elaks, vaid nad soovivad tunda, et just nende õnnesoov oleks meie poolt eraldi oodatud.

Aga muidu, kui perekondlik närvivapustus välja arvata, pole väga vigagi.

Eesti Päevaleht kinkis pulmadeks kasti šampust, kaitseväe peastaap tahab saata Aktuaalse Kaamera pulma filmima ja kass polegi kleiti katki rebinud veel. Win!

Asjadest

Ott on kuni pulmadeni läinud. Mis mõistagi teeb kurvaks ja mu emotsionaalsed vajakajäämised väljenduvad osaliselt šoppamises. Ma pole viitsinud sellele piiri ka panna: täna naasin kaltsukast mitme esemega ja viimasel ajal olen suure lustiga otsinud uusi Eesti disainereid.

Olengi vaadanud, et emotsionaalselt ebarahuldavatel aegadel (armastatu kaugel, armastatut üldse pole vms) käin alati rohkem šoppamas. Ringinuuskimine, ostusoovi loomine, eseme omandamine, koju toimetamine, neile konteksti punumine (rõivakomplekti kokkupanek) annavad ilmselt piisava heaoluhormooni annuse, et emotsionaalne üksildus taandub mingiks ajaks.

Jälgin enda puhul seda käitumist kerge irooniaga. Teiste puhul muigan kaastundlikult, kui märkan, et ohtralt poes käima hakanud sõbrad-sõbrannad varsti mõnes vestluses möönavad mingeid ebakohti kas töös või eraelus. Tundub, et üsna universaalne mõõdik inimese (hetke)õnnelikkuse tuvastamiseks. Õnnelik inimene ei tuula mööda poode ringi ja ei otsi järjekordset eset, mida tahta.

Aga kui ma juba endale hetkeõnnelikkust ostan, siis võtaks midagi Helen Valgu kollektsioonist. Pildiolev 2009. aasta Gas-o-line on muidugi müüdud, aga ehk midagi sarnast.

Kuidas ma raha kokku hoidsin

Kui lemmikteksadel lukk katki läks, siis otsustasin, et ei viska neid ära, kuna tont teab, kuna uued nii head leiab - parem lasen luku ära parandada. Leidsin netist kaks konkureerivat ettevõtet samal tänaval. Ühel oli hind kodulehel väljas, teisel mitte.

Sel, kel hind väljas, oli töö hinnaks nimetatud 140 krooni, mis on mu arust ikka röövimine küll. Seega vudisin esmalt konkureerivasse ettevõttesse.

- "Tere! Tahaksin teksadel lukku vahetada."
- "Palun. 170 krooni!"
- "170?! Siit mõni maja edasi asuvas ettevõttes lubatakse, et vahetavad 140-ga!"
- "170 jah, kui võtate meie luku."
- "Head aega!"

Otsustasin, et 30-kroonine hinnavahe on enne palgapäeva ikka raha küll ja niimoodi ma ennast nöörida ei lase! Lahkusin väärikalt. Astusin tuisu kätte, sumpasin läbi põlvepaksuse lume korduvalt libisedes järgmise firmani.

- "Tere! Tahaksin teksadel lukku vahetada."
- "Muidugi! Töö 140 krooni ja lukk 50 krooni. 190 krooni, palun!"
- O_o

Otsustasin, et 20 kroonine kaotus ei ole piisav summa, et eelmisse kohta tagasi sumbata.

Aga jah. Epic fail, mis kokkuhoidu puutub...