Thursday, November 25, 2010

Nukufiiliast


Ei jõudnud JMo postitust iDollatorite kohta ära oodata ja kirjutan enne ise. Aga JMo posti ootan ikka. :). Tema küsimusepüstitus, kas nukuarmastajad on ärritavamad kui robotiarmastajad minu jaoks ei toimi. Mõlemad on ühtviisi ärritavad. Jäingi mõtlema, miks.

Ärritavad on nad sellest hoolimata, et objektiivselt võttes on Real Dollid väga head asjad, sest esmalt - võib-olla hoiab võimalus sellist nukku omada-alandada-vigastada-vägistada mõne perverdi päris naiste juurest eemale. Aga maniakkide osakaal Real Dolli meeste seas on kindlasti tilluke. Teiseks on Real Dollid head ka sellepärast, et aitavad genofondi hoida. Sest noh, need mehed, kes jõuavad silikoonnaise püsikasutuseni, on ilmselgelt sellised vussid, et parem ongi, kui ta oma geene edasi ei kanna. Las ta purskab need geenid akvaariumisoojendaja abil meelepärase temperatuurini viidud silikoontuppe, genofond vähemalt ei kannata.

Aga miks siis iDollatorid mind ärritavad?

Mitte sellepärast, et see on kõrvalekalle füsioloogilisest normist, et mees peaks paarituma naisega, eesmärgiga saada järglasi. Ma olen südamest poolt, et kui geenid on veidi teistpidi läinud ja mees tahab meest või naine naist, on kõik väga kena ja armastus on ilus asi igal juhul.

Miks siis ei ole mehe armastus nuku vastu ilus asi? Sest ma näen seal seda, mida inimestes vihkan – argust ja samaaegset domineerimishimu.

Et sa jumala eest ei mõtleks...

Homo-või heterosuhtes astub inimene vastu võrdsele partnerile, vähemalt suhte/matši alguses on seisud nii. Proovitakse jõudu ja leitakse, kumb on kangem. Kui saavutatud jõuvahekorrad sobivad, on hea. Kui ühele ei meeldi, saab ära minna. Kui üks on nii nõrk, et jääb teisele jalamatiks – noh, siis on muidugi halb. Aga ka sellel alandatud kaltsul oli oma šanss, vähemalt alguses, ja see, kes teda alistama hakkas, teadis seda.

Seega ongi jäledaimad need nuku-ja zoofiilid, sest nemad ei söanda partnerile vastu astuda. (Nuku-ja zoofiilide osakaal ühiskonnas pole ilmselt küll võrreldav. Hmm, servapidi käib nekrofiilia kah siia, kuna ka nende põhimotiiv on vastupanuta partner, aga noh, praegu pole see teema. )

Igatahes, nii nuku-kui zoofiilid võivad küll oma objekti südamest armastada, ehtida ja – looma puhul – iga hinna eest püüda vältida talle haiget tegemist, aga sisimas on nad ikkagi läbikukkunud inimesed.

Arad nartsud, sest kohe alguses valisid nad partneri, kellelt pole vastupanu karta. Olgu, koer võib zoofiili siiski hammustada ja teada on ka paar juhtu, kus piinatud koerad on oma „armastajat“ tõsiselt vigastanud, aga nii üldisemalt ma ei usu, et zoofiil ootab oma Pitsult aktiivset suhet.

Nukufiil läheb aga eriti kindla peale välja. Tema partner ei suuda teda mingil kombel ohustada ega temalt midagi nõuda. Veel enam – peale selle, et nukul pole partnerikohaseid soove, ei ole tal ka endakohaseid soove. Täiuslik alistumine. Nukku saab kõigist enam modelleerida oma suva järgi: veel täiuslikum alistamine. Kõik muu on ebakindlam – nekrofiil ei saa olla kindel üleskaevatava laiba, ee... spetsiifilistes omadustes, zoofiilile võib-olla ei meeldi lemmiklamba silmavaade, aga näe, pole parata.

Nukufiilil pole mingit muret

Pisike kindel maailm, kuhu pageda pärast seda, kui oled veendunud, et ei suuda inimolendiga suhteid luua. Oma võimetuse tunnistamise palk on pealegi magus – tõsi, nukufiiliani jõudmiseks peab ilmselt läbima mitmeid tavasuhte loomise katseid, neis haledalt lüüa saama ja siis nina norgu lastes liigisisestest suhetest loobuma, kuid kui sellise ülima enesealanduseni on jõutud (paljud küll ilmselt suudavad seda teha endale teadvustamatult), siis võib vähemasti lohutuseks valida midagi väliselt täiuslikku. Nii suured/väiksed rinnad kui meeldib, nii kaunis näolapp, kui aga meeldib ja tahtmise korral võib silikoonnaise mõelda ka heaks kokaks, targaks või muidu kuidagi imeliseks. Ehk siis – vusside vuss saab end premeerida sellega, mida ta iial muidu ei saaks.

Suhetest väljalülitumisest veel – mind kui pea valgustusliku mõistusekultuse järgijat ärritab ka see, et inimene ei tule toime ilma kunstlike välisstiimuliteta. Ma mõistan, et inimesel on äärmiselt raske pärast mingit armualast ebaõnnestumist uuesti end kokku võtta ja inimestega rääkida. Aga mida ma ei suuda aktsepteerida on see, et inimeste juurest nukkude juurde pöördunu püüab teeselda elutu olendiga suhet. Ja seda paljud realdolli mehed näikse tegevat.

Ehk siis – idollatorid pole mitte seksuaalse, vaid sotsiaalse hälbega. Ja paraku minu jaoks eriti vastuvõetamatuga, sest nad esindavad argust, domineerimishimu ja enesepettust.

Wednesday, November 24, 2010

Med.seminar KVÜÕA Sõjakoolis

eile käisin sis sellel med.seminaril ära. planeeritud aeg oli 45min, aga kulus 1:15min. oleks vähemalt tunnike veel kulunud, kui oleks saanud. ega ise ma ni pikalt ei leierdanudki. mina rääkisin oma jutu kuskil 10min-ga ära...küsimustevoor venis jube pikaks.

sai räägitud isiklikust positiivsest elutõusust kui ka nõrgematest-viletsamatest seisudest. arutati, kuidas ja mida haavatu tunneb peale vigastamist ning step-by-step paranemist ni füüsiliselt kui vaimselt. juhendasin ka tibake, kuidas käituda ni värskelt haavatuga (just-just tuli esimeselt opilt) kui ka raviprotsessi keskel oleva sõduriga. nimelt meenutasin neile, et "lasteaiakasvatajaid" pole mõtet tugiisikuteks saata, kuna ned ajavad konkreetselt oma HELLUSEGA inimese närvi. sõdur on karm ka siis, kui ta veritseb maas...mingit nunnutamist ei tohi olla. väike laps kriimustab põlve, sis võib hellitades lohutada. sõdurile tuleb öelda, et läheb paremaks ja nii ongi.

muidugi on indiviide, kellega kindla juhendi järgi suhelda ei saa, nisis meedik peaks olema kohanemisvõimeline iga patsiendiga individuaalselt.

mis veel...aa, avastasin, et meedikud pole just kõige tähelepanelikum mob, kellele seminari pidada. esialgses tutvustuses jõudsin rääkida, et afgaanis olin tibake üle kuu ning sis kuskil 15min hiljem 1 pärib, kaua sa seal olid :P
sis oma juttu ma lausa alustasin ajateenistusega. mainisin ära, et ajateenistust alustasin 2000 ning bla-bla-blaa ja praegu olen siin ja sis üks teine pärib kõigest 10min hiljem, kui vana ma olen üldse. loogilist mõtlemist üldse pole. üldjuhul poisid, kes ajateenistusse astuvad on 18a. vanad. aasta 2000 ja 2010 vahele mahub 10 aastat.

18
+
10
___
28


no annaks mõnel ka 29 või isegi 30 olla, aga alla 28 nagu eriti üldsegi mitte. no krt, kas tõesti rääkisin sis nii kiiresti, et kõrvast ajuni ei kodeerinud enam lahti...või olid osad meedikut lissalt liiga hallipäised selleks, et reaalaineid läbi hammustada. ma igatahes ahhuitasin tükk aega peale seminari, et on ikka mõistus mõnel.


oeh...proosit

metsalaager + NV

viimane post 1,5 nädalat tagasi minu poolt. mis ma oskan öelda - tegemist jagub. on kül puhkemomente, kuid ned kuluvad lõõgastumiseks ja naudinguteks. tunnen, et hakkan blogist vaikselt võõranduma, aga hetkel usun, et minu puhul se vabandatav. lissalt tegemist ni palju, et lisaks muudele küberkohustustele ei viitsi enam blogi kribada.

praegu siiski tekkis siuke huvitav ennelõunane auk, nisis kasutan objektiivselt ära.
mis sis juhtunud - peale viimast kribamist jõudsin möödunud nädalal T-R metsas veeta. ilm oli universaalne (pluss/miinus 5-10 kraadi C; udu, vihm, lõrts, lumi; tuul 0-10km/s; täispilvine, öösel vahelduva selginemisega), sai nisama uimerdatud kui ka pidevalt ringi sibatud...suht siuke tavaline admin-metsalaager loengute ja praktikaga.

süüa sai metsas ikka sitaks. ma pole ühelgi metsalaagril muidu nii hästi toidetud olnud, kui nüüd. lõunad olid kõik kuumad, hommik-õhtu kuiv, aga selle eest oli oma pakeering. siukest head asja, et oeh. ja ei suut kogu aeg kõike ära süüagi. lõkke ääres tegin grillvorste, millest suutsin vaid 3/5 ära süüa. ülejäänutel samuti maod punnis ja olin sunnitud jäägid ära põletama.
isegi koju vedasin portsu kama, enamjaolt kül magusat, aga siiski. igatahes toidu koha pealt oli 5+.

R sain kodo seekord üsna hilja...alles enne kaheksat. väeosas oli vaja suur varustus kuivama panna, ära hooldada ning ka enda varustus. lõpuks oli ni räpane tunne, et enam koduni ei kannatanud ja vajadus koheselt dušši all käia. kõik se nihutas kojusaabumist edasi.
kodus ootas mind aga kass, kes kohe kiirelt minu manu tõttas ja sülle puges (väga meeldiv ja soe tunne oli) ning ei läinud kaua, kui ka väike pede esikuse ronis ja endast valjuhäälselt märku andis. temast ei saa paraku alati hästi aru, kas ta väljendab pahameelt, et alfa saabus; ülistab taas keskerakonda; või oli tal siiski siiralt hea meel mu taas-saabumise üle...krt seda teab.

kutsuti ka välja, aga otsustasime miisuga koju jääda...oli ka teineteise seltsis nisama hea kaisutada ja paar klaasi viskit nautida. öine uni omas voodis, miisu kaisus on ikka tõsine luksus viimasel ajal, sestap püüan võtta sellest maksimumi.

L toimus vennase süntar. pidime ka tordi tooma, kuid kulutasime teineteisele liiga palju aega, nisis see jäi...nojah, ka maal oli tarvis ju asjatada...ja nimodi se päev kulubki.
süntaril sai kõht mõnusalt täis söödud ja papsiga viinuskit kah veidi, et õhtune uni oli taas mõnusalt magus.

P katsetasime sis seda miisu valitud alternatiivi toitlustuseks. 185kr. eest sai toitu ni palju, et ma oleks 2x söönuks saanud...et sis väga hästi. mulle sobib.

edasiselt pakkisin ennast kokku, viimane kallistus and off I go.

nüd sis taas võrus seda mõnusat lögast talveilma nautimas.


proosit

Tuesday, November 23, 2010

Loogikaviga

Ekskolleeg on Delfis kirjutanud toreda loo. Ei saa ka mina aru autojuhtide rabelemisest mõttetute sentide nimel. Minu kuise bensiinitarbimise juures teeks liitri kroonine hinnaerinevus (ja sellist erinevust reaalselt tanklate vahel ei ole!) kuiseks võiduks 120 krooni ja ma tõesti ei näe mõtet selle nimel naba paigast nihutada ning odavamaid tanklaid otsida. See koidula ei päästa minu majanduslikku seisu ja arvestades seda, et küllap enamike autoomanike kogukulud oma neljarattalisele sõbrale ületavad kuus 3000-4000 krooni ( liising, kindlustus, bensiin) on selle kuni paarisaja krooni tagaajamine veider koonerdamine.

Iseküsimus on muidugi selles, kas bensiin peaks Eestis nii palju maksma ja kas oleks võimalik bensiinihindade kahtlasele ühtlusele mingi piir panna. Veider ju, et kõik firmad Eestis müüvad bensiini enda jaoks siis ilmselt nii viimse piiri peal, et dumpinguidee kedagi ei meelita. :P Tegelikult tunduks ju loogiline, et vähemalt üks firma sikutaks kaheks nädalaks püksirihma pingule, laseks bensiinihinda kaheks nädalaks kahe krooni võrra alla, korraldaks mehise reklaamikampaania ja teeniks käibe pealt nagu vana kröösus. Pärast kahte dumpingunädalat saaks muidugi tasapisi 10-20 sendi kaupa hinna vanale tasemel tagasi tõsta. Aga kindlasti oleks selle ajaga saanud endale kokku krabada mitukümmend tuhat uut klienti, kellele oleks saanud osavalt pähe määrida kõikmõeldavaid siduvaid lojaalsusprogramme. Tulemus - reklaamile küll kuluks raha ja alla omahinna müümine on ajutiselt valus, aga pikas perspektiivis tasub klientide korjamine ära ju. Konkurendid limpsiks haavu ja paneks hambaid kiristades kokku oma dumpinguprogrammi.

Aga seda ei tehta. Sest noh, nii tillukesel ja hästi kontrollitaval turul nagu Eesti pole mõtet rabeleda. Sest klient ostab selle rahaga, nagu sa müüd, kuna tal ei jää muud üle. Praegune paarikümnesendine hinnaerinevus on firmadele mugav ja eriti kuluvaene meetod klientide huvi hoidmiseks. Ja ilmselt see asi nii ka jääb meil.

Ometi on tillukese kokkuhoiu idee eriti nakkav ja ei tehta ka midagi selle nimel, et seda ideed tuhmistada. Sellest on palju nii meedias kui kasvõi seltskondades räägitud, et mistahes kaupluse sooduspakkumiste peale kohale minnes on VÄGA suur tõenäosus, et ostad igasugu muud mudru ka, sest noh, sa oled ju ometi nii palju kokku hoidnud ja selle ära teeninud ja need küpsised on nii odavad, mis siis, et sa tegelikult selliseid ei söö ja paksuks teevad need ka. Noh, ja küllap see jutt on inimesi ka igasugu Hulludelt Päevadelt eemale peletanud või vähemasti teinud neid teadlikumaks, et nad raiskavad oma raha.

Aga kütusehindade puhul on ka mulle külge jäänud usk, et oi, ma jään ju vaeseks, kui Statoilis tangin. Heh, jee rait. Sest ükskõik kui palju ma ntks Olerexis tankides säästan, kulub see raha ikka vaikselt kusagile nähtamatusse ära. Kui ma suudaks iga kuu see 120 krooni kõrvale panna, siis oleks muidugi äge. Nelja aastaga oleks odava Egiptuse-reisi raha kokku hoitud. Win! :)

Monday, November 22, 2010

Kui loll peab olema enne, kui oled päris loll?

Ei sobi mina sotsiaalajakirjanikuks. Vaesed kannatajad ajavad mul närvi mustaks.

Täna selline lugu: naine kirjutab ja kurdab, et tema tõstetakse korterist välja, aga linn korterit ei anna. Uurin asja ja selgus, et tegu on psüühikahäirega tädiga, kes oli 90-ndate algul saanud tööandjalt üürile korteri Vana-Kalamaja tänavas. Erastamisaeg läks daamist mööda, korter müüdi tal rajudel 90-ndatel jalge alt maha ja tema jäi üürnikuks. 2003. aastal tahtis korteri uus omanik naisest lahti saada ja soovis üürilepingu lõpetada. Üürnik keeldus minemast ja andis asja kohtusse. Nüüd on riigikohus otsustanud, et tõepoolest on korteriomanikul õigus üürileping üles öelda ja naine peab välja kolima. Üürnik nõuab nüüd linnalt senisega võrdväärset korterit. Rääkisin temaga ja seletasin, et kuulge, kui te elate tavalise, mitte sundüürnikuna erapinnal, siis te ei saa nõuda samaväärset eluruumi kui varem, peate leppima sotsiaalpinnaga. Tädi ägestus: "Ma pole selline kontingent!" Seletan uuesti: "Te ju saate aru, et elate erapinnal, eksole? Kui see pole linna korter, siis te ei saa linnalt võrdväärset korterit, vaid sotsiaalpinna, mis võib olla kehvem." "Aga miks linn neid kortereid siis endale ei võtnud?!", käratas mutt vastu. Arutasime asja edasi, aga igatahes ta ei saanudki aru, miks tema kui võlgadesse sattunud üürnik ei saa linnalt sama head korterit minimaalse raha eest, või õigemini, miks linn ei üüri talle sellist korterit, nagu tema endale mingi sõbranna kaudu leidnud on.

Asja uba selles, et kuigi minu meelest oli daam selgelt ebaadekvaatne ja seda kinnitas ka linnaosavalitsus, mis on temaga sunnitud asju ajama, siis kohus on kahel korral leidnud pärast psühhiaatrilist ekspertiisi, et naine ei vaja eestkostjat.

Wtf? Kui segi peab olema, et saada endale keegi, kes su eest õiguslikus mõttes seisab? See naine ei saanud ju päriselt aru et 4. detsembril tõstetakse ta korterist välja ja et parem oleks kiiremas korras mõni sotsiaalelupind vastu võtta. Kuidas sai kohus ta teovõimeliseks tunnistada?

Teisalt - tal on õnnestunud seitse aastat elada (tõsi, riikliku kaitsja abiga) rahulikult korteris, mis ei kuulu talle ja kust omanik üritab teda välja tõsta. Teiseks on tal õnnestunud panna terve linnaosavalitsus ahastuses ringi jooksma, et riiakale mutile mingi võimalikult sobiv pind leida.

Kesse nüüd loll on, ah?

P.S Loodan, et ta ei hakka mulle nüüd samamoodi helistama, nagu üks teine vanadaam Kuressaarest, kes väidab, et pööningul jooksvad Starmani kaablid on rikkunud tema nägemise, telekapildi ja pannud seinakontaktid tuld purskama. Minult ootab daam Starmani salamahhinatsioonide paljastamist. See teda karvavõrdki ei häiri, et Tehnilise järelvalve amet pole tema korteris tuvastanud mingisugustki kõrvalekallet. Lihtsalt juhtmed on vanad ja vigased, vana antenn ei anna digiboksile korralikku signaali ja silmanägemine - noh, vanadus teeb oma töö. Aga see kõik ei pane daami põrmugi paremini Starmani suhtuma. Ja mina, mina peaks tema arust minema ja asjad korda ajama.

Friday, November 19, 2010

Finnabrækur


Peatselt on oodata ühe sünge Islandi krimka eestikeelset väljaannet, mida praegu üks tuttav tõlgib. Ootan huviga: Yrsa Sigurdardottiri romaanis "Viimased rituaalid" on skandinaaviakrimkalikult jõleda mõrva taustaks Islandi verehimuline mütoloogia ja folkloor.

Muu hulgas avastasin sealt midagi, millest oma skandinaaviahuvi kiuste polnud varem kuulnud: nabrok ehk finnabrækur. Esimene sõna siis tõlkes umbes nagu "laibapüks" ja teine kui "peenpüksid"(kui ma tõlkega ei eksi). Noh, jah, laibapüksid on kahtlemata peened....

Igatahes uba siis selles, et Islandi folklooris on usk, et laiba nahast valmistatud püksid tagavad rahalise hääolu, mõistagi pisukese nõiduse abiga. Pildil - laibapükste koopia Islandi nõiakunstimuuseumist.

Asi käivat nii: leia üks meessoost sõber või muidu tuttav ja lepi temaga kokku, et tohid pärast surma tema nahka kasutada. Kui sõber lubab, on korras. Oota tema surma.

Pärast sõbra matust mine öösel surnuaeda. Kaeva sõber välja. Nüli hoolsalt tema keha vööst allapoole, misjuures tuleb olla täpne, et mitte nahka auke teha. Ka suguelundid tuleb nülgida ja tulemuseks peaks olema umbes sukkpükste sarnane asi.

Roni pükstesse. Seejärel pead leidma vaese lesknaise ja varastama temalt ühe mündi, aga seda peab ilmtingimata tegema suurte pühade, kas jõulu, lihavõtte või nelipühi ajal. Pista leselt saadud münt laibapükste munandikotti. Seeläbi saavad finnabrækurid sortsiväe ja munandikotti hakkab pidevalt raha kogunema, muudkui aga võta ning kuluta.

Laibapükste elavdamiseks on ilmsesti vaja ka sümbolit-ruunimärki Nabrokarstafuri.

Hmm, ruune uurides avastasin, et muuhulgas on islandlastel olnud needuseruunina kasutusel ka, ee, khm, kõhutuulemärk Fretrunir. Ohver, kellele see needus peale pandud, ei suuda oma soolestiku tegevust kontrollida ja valmistab pideva gaasitamisega endale piinlikkust ning muuhulgas ka nõrgestab organismi.

Vanade islandlaste fantaasia oli ikka piiritu...

Aga asi naljast kaugel tegelikult: Fretruniri kasutamise eest mõisteti üks Islandi nõid 1565. aasta Kirkjuboli nõiaprotsessil surma.

Wednesday, November 17, 2010

Unistus keskmisest palgast

Soomes nõuab ametiühing koristajatele palgakõrgendust, praegu on täiskoormusega töötavate koristajate keskmine palk 1400 eurot ehk 22 000 krooni, kirjutab Delfi. "Kui koristusala palku tõstetaks saja protsendi võrra, alles siis vastaks nende sissetulek Soome keskmisele tasemele," märkis täna teenindajate ametiühingu PAM uueks juhiks valitud Ann Selin intervjuus Kauppalehtile. Praegu on PAM saavutanud tööandjatega kokkuleppe, et nelja aasta jooksul tõuseb koristajate miinimumpalk 16% võrra.

Aga kui see Ann Selin tõepoolest mõtleb, et koristajad võiks saada keskmist palka, siis on PAM endale küll vale juhi valinud. Ei ole ju võimalik, et lihttööline (ja seda koristaja on) saaks keskmist palka, sest see viiks palgasüsteemi totaalsesse nihkesse. Kui kiiresti omandatavaid ametioskusi ja peaaegu mitte mingeid eeldusi nõudev töö oleks tasustatud keskmise palgaga, siis mis töö eest tuleks maksta keskmisest madalamat palka?

Noh, aga eks see keskmist palka himustav avalduski oli koristaja intelligentsi vääriline.

Heaoluühiskonna soov tagada kõigile võrdsed hüved on imearmas. Aga selge on see, et isegi võrdust esikohale seadnud sotsialism ei saanud hakkama muuga kui viletsuse võrdse jaotamisega. Võrdsus ei ole võimalik. Täielikult mitte, see tähendab.

Nii ehk naa on fakt see, et madalapalgalised ja väheprestiissed ametid ei kao kuhugi. Alati on vaja midagi koristada ja alati on inimesi, kelle vaimsete võimete tipp on kolmel puhastusvahendil vahe tegemine ja uskumatu visadus ühe seina küürimisel. Need ametid ja inimesed tõmbuvad.

Ja vaba turumajanduse tingimustes ma ei näe võimalust, et lihttööliste palgad keskmise palgani tõuseks. Sest noh, kui sul on vaja koristajat ja tuleb keegi, kes teatab, et ta tahab saada keskmist palka, siis võib ta rahuga viisakalt ukseni saata, sest varem või hiljem tuleb keegi, kel on üheksa klassi haridus ja neli last vaja toita, nii et ta on rahul su pakkumisega 50% keskmisest palgast, kuna ta teab, et kusagile mujale niipea nagunii tööle ei saa.