Ülelöömamäng

Täna siis ilmus minu suurteos - bremiaana. Kui tavaline lugu on 3000 tm pikk, siis Bremi saaga jaoks anti lehes ruumi 18 000. Polegi varem nii pikka artiklit paberisse kirjutanud. Online'i küll, aga siis saad alati hiljem ümber mõelda, parandada, täiendada. Nüüd paberis ajasidki juhet kokku mitu asja korraga - loo pretsedenditu pikkus, teema keerulisus ja ohtlikkus. Toomas Tool on tuntud kohtussekaebaja - Eesti Ekspress käis temaga vist kolm aastat kohut ja kaotas.

Kulutasin loo peale kaks vaba päeva ja hulga närve, aga tulemus on suhteliselt hea. Dannari abi oli teretulnud, üksi ma poleks neid Bremi kliente selle ajaga läbi helistada suutnud. Võib-olla kirjutaks nüüd veel loos midagi ümber, aga no las jääb. Ja Toomas Tool jäi ka asjaga suhteliselt rahule. Või noh, vähemalt viimases kõnes ta ei ähvardanud mind enam kohtusse kaevata.

Ja üldse, veider... Mina, kes ma majandusteemadest midagi ei tea ega pea, maandusin oma lemmiktemaatika asemel lehte topeltkülje autoriks majandusteemal. Ja Toomas Tool, suurärimees ja kinnise iseloomuga toriseja, otsustas millegipärast minuga rääkida. Ta ei räägi kunagi kellegagi, või kui, siis uriseb napilt. Nii et küllap mul lihtsalt vedas, et ta otsustas minuga suhelda. Kolm tunnipikkust telefonikõnet. Tüütuks muutus, kui nii väärtusliku allika kohta tohib nii öelda. Ja Ärilehe peatoimetaja tahab nüüd, et ma nüüd Tooliga intervjuu teeks. :D You wish. Vaevalt, et tal enam sellist jututuju on. Eriti juhul, kui Brem nüüd kolinaga pankrotti läheb, mida ta ilmselt teeb.

Oma pika artikli juures pidanuks ma võib-olla veel rohkem lahti kirjutama moraali ja analüüsi osa. Kes siis ikkagi on süüdi? Toomas Tool ostis võlgades firma. Firma juhtideks sattusid igasugu siilid ja suslikud, kes varastasid ise ning palkasid omakorda tööle haldureid, kes raha kasseerisid, kuid selle eest midagi ei teinud. Kliendid-majaelanikud aga vaatasid pealt nagu lambad ja maksid raha selle mittemillegi eest.

Süüdi on servast kõik. Tool pidanuks ikka vaatama ka, mida ta ostab. Ei ole kõige nutikam plaan erastada 120 miljoni kroonise võlaga firma, mida sul ka müüa ei õnnestu. Tööle pidanuks osanikud palkama veidi puhtama taustaga tüüpe kui kasiinomängurid. Nood palgatud juhid omakorda pidanuks hoidma halduritel silma peal ja mitte laskma neil keldriakna ette vineeri naelutamise eest 5000 krooni küsida. Ja majaelanikud omakorda pidanuks suutma moodustada ühistu ja haldusarvele siginenud numbrite asjus aru pärida. Siiski kaldub sümpaatia muidugi lihtinimeste poole.

Samas, kui vaadelda asja sümbolite keeles. Asendada sõna "ühisus" isikunimega "Jaak" ja "haldusfirma valik" sõnadega "auto ostmine". Niisiis, Jaak soovib osta autot. Otsib ja valib odavaima pakkumise. Ta ei uuri autoaia tausta, ei tee autole ostueelset tehnokontrolli ning ei loe läbi lepingut, mille müüja talle nina alla suskab. Kui auto kaks nädalat hiljem üles ütleb, siis kirub ta vaikselt ja ostab uued jupid, aga autoaaeda tagasi lärmi lööma ei lähe. Kuu aega hiljem peab politsei Jaagu kinni ja teatab, et talle müüdud auto oli varastatud ja autoaed ise pankrotis. Jaak jääb autost ilma ja on õnnega koos, kui varastatud kaubaga seotult ise väärtegu kraesse ei saa.

Sellise asja puhul ei tunne keegi Jaagule kaasa. Kõik turtsataks põlglikult, et "idioot!" ja "loll saab kirikus ka peksa."

Mispoolest erineb haldusfirma valimine autoostust?

Ei millegi poolest, kui välja arvata ühisuse/ühistu sisese konsensuse saavutamise poolest. Lihtsalt inimestel napib juriidilist kirjaoskust. Isegi mitte seda - ka juriidilise kirjaoskuseta on võimalik vastavat abi otsida ja leida.

Napib mõtlemisvõimet ja pealehakkamist. Kuigi - juriidiline pool on ülimalt oluline. Leian siiralt - olles ise humanitaar ja suur kirjandusesõber - et keskkoolis võiks kasvõi kirjanduse mahtu vähendada (ja see on minu poolt suur järeleandmine!), kui selle asemel pakutaks õigusteaduse aluseid.

Sest reaalses elus pole keskmisel inimesel kuigi palju Koidulat või Wilde'i vaja, kuid VÕSi ja töölepinguseadust jms läheb vaja iga päev. Muidu ongi käes praegune olukord, kus haldusfirma käest haledalt tünga saanud kodanik ei oska enda kaitseks muud teha kui tsiteerida Kreutzwaldi: "aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...".

Sellest on võlgade puhul kahjuks vähe abi.

Niisiis - mitte et Toomas Tool oleks süütu, või et haldusfirma peakski süstemaatiliselt proovima oma klientidel mütsi üle silmade venitada, aga siiski - caveat emptor! Nii on, ja saab alati olema. Kuigi see ei pruugi olla õige.

P.S. Kummalised asjad - Delfi tahtis eile mind jälle üle osta. Alles kevadel oli sealt eelmine pakkumine ja toona palgale juurde pakutud paar tuhat krooni polnud mingil määral motiveeriv argument. Eile siis võeti uuesti ühendust. Et koht oleks anda ja "palk vastav". Mõtlesin, kaalusin ja leidsin, et ilmselt ei ole Delfil kevadega võrreldes rohkem juurde panna kui veel paar tuhat. Ei hakanud ennast konkreetsete numbrite küsimisega isegi stressi ajama. Delfi vaevalt nii palju pakkuda suudaks, et ma Päevalehest lahkuks. Olgu siin palk kehvem, aga ma armastan seda lehte. Siiski hea teada, et turgu mulle oleks, kui EPL-is midagi juhtub. :)

Karjed disaini teemal

Alustakski vihase kraaksega: võtaks tont Eesti mööbli-ja valgustipoode! Et kõik need krdima maaletoojad endale karbunkli kintsu peale saaks! Urrr! Sisse soolaku end kõik Poola tootmisdirektorid, kes ennast disaineriks peavad! Urrr!

Milles asi? Selles, et ilusaid ja taskukohaseid asju ei ole saada.

Alustuseks - ma pole iial tahtnud elada majas, mis oleks ehitatud hiljem kui aastal 1950 (mulle, vaadake, meeldib, kui maja on ehitatud kauem püsti püsima kui 20 aastat). Ma ei armasta modernset sisekujundust. Teps mitte. Ja mulle meeldiks, kui mul oleks korraliku köögiga korter, mitte "avatud elutuba". Andke andeks, aga see avatud elutuba on tegelikult kööktuba. Ja see ei ole ei ilus ega mõnus (võib kinnitada Ott, kes on iga kord, kui ma seal köögiosas midagi mikserdan, sunnitud teleka hääle maksimumi peale keerama, et elutoaosas midagi kuulda) aga õnneks elan ma seal koos mehega, keda ma südamest armastan ja kelle nimel ma võin ka kööktuba armastada.

Aga ma tahan sinna ilusat mööblit. Kuid ei saa. Oti ja minu maitsed lähevad kaunis lahku, aga saime kokkuleppele, et elutuppa võiks osta vibulambi. Disaini originaal on pärit 1962. aastast Itaalia disaineri Achille Castiglioni käe alt. Arusaadav, et seda ei osta, disaini vintage on ilmselgelt ülejõukäiv. Ja pealegi, Castiglioni originaaldisain meeldib mulle vähem, kui nii mõnigi selle tuletus. :)

30 000 koopia eest

Seega - tuleb otsida alternatiivi. USA veebipoodidest leiab Arco koopiaid või disaini edasiarendusi küllaga. Leiab ka nii mõnestki Euroopa poest. Aga Eestist?

Eip. V noh - leiab. Inspira müüb Arco koopiat ca 30 000 krooniga. Okei, seal on kasutatud kalleid materjale ja koopia näeb ka väga originaalitruu välja. Sellistele objektidele on oma turg.

Aga mis meil täielikult puudub, on odavam koopiaturg. Ja miks? Sest meid on hinnatud slaavi kultuuriruumi, Eesti mööbli-ja valgustipoodides valitseb Poola porno.

Kuidas kõrvale hiilida loomingu eest maksmisest?

Koopiaäri töötab lihtsalt. Kellelgi on äriidee teha ja müüa odavat disainmööblit. Ta loob äri ja palkab ühe-kaks odavat disainerit, kes viksivad maailma kõrgdisaini maha, täiendavad seda pisut, et poleks otsene plagiaat ja annavad selle tootmisjuhi kätte. See valib tootele originaaldisainist kordades odavamad materjalid ja laseb toote kokku klopsida Hiina lapstööjõul. Toode paisatakse müüki.

Lõpuks on kõik õnnelikud - omanikul on kasum, disaineritel (reeglina algajad) on tööd, Hiina lastel on õhtusöögiks teenitud peotäis riisi, toote ostjatel on hää meel taskukohase hinnaga ja loodetavasti ka töötavast kaubast.

Ainult et, kurat ja põrgu, Eestis see asi ei funka. Soome ja Rootsi koopiaärid on ilmselt Eesti mööblitoodangu sisseostjate jaoks ikkagi liiga kallid. Või siis on Eesti mööblipoodide omanikud venelased ja heast maitsest ilma jäetud? Ka variant.

Ahvist disaineriks!

Igal juhul on odavam sisse osta mõne Poola/Hiina tootja jama, kus vbl on disaineri palkamise osa üldse vahele jäetud ja tootmisjuht-džigitt ise kujundab lampe ja diivaneid. Ja selle kunstivägistamise tulemus on siis Eesti odavamates mööblipoodides näha. Olgu, kui tahad odavat, pead alati tegema mööndusi. Aga no goddamn, mingit disaini võiks ikka olla. Eestis pole.

Loo lõpetuseks - leidsime oma vibulambi Ikeast. Maksab alla 1000 Eesti krooni ja on näha, et disainer on selle kallal töötanud. Elagu Rootsi! Odavkett küll, aga disaineri jaoks on ikka veidi raha leitud.

P.S Üleval vasakul siis Castigliani Arco, paremal aga IKEA Regolit. Hinnavahe - meeletu. Ja õnneks meeldib mulle IKEA oma kordades rohkem. :) Ma olen ikka suht ebamodernse disaini fänn.

Something old and something new, something borrowed and something blue

Jäi küll Pontuga jutt, et teeme registreerimise lihtsalt, aga ma olen siiski naine, nii et vähemasti tahan ma uhket tualetti.

Valisin ühelt Briti saidilt välja seeliku, mis mulle hirmsasti meeldib, kuid ei taha seda netist tellida, sest hea fotograafi korral näeb iga kalts tootepildil ilus välja. Niisiis hakkasin otsima võimalust seda Eestis järgi õmmelda. Esimesed kaks õmblejat saatsid mind mu sooviga kurele. Kolmas võttis jutule ja küsis 2500 krooni tööraha, mis on mu jaoks tiba palju. Nüüd neljandaga sain kokkuleppele - 1300 krooni tööraha, pluss materjal. Sel puhul tuleb ka mõistagi ca 1500-kroonise väljaminekuga arvestada. Aga igal juhul juba mõeldav summa. Neljapäeval saangi õmblejaga kokku ja arutame asja läbi - kuidas teha värvel, mismoodi krookida ja kas alusseelik lahendada krinoliini või tüllikihtidega. :) Ma nii väga loodan, et see õmbleja on asjalik ja ei keera mu seelikut tuksi. Sest pagan võtku, ma loodan väga, et meil Otiga läheb abielu õnneks ja ma ei pea seda projekti uuesti ette võtma, kuigi see annaks võimaluse korrata uhke seeliku õmblemist...

Seelik tuleb niisiis uus. Korsett on see "something old" osa.

Selles suhtes, mida ma laenan, pole aga veel selgust. Laenatav ese peab olema saadud õnnelikult paarilt, kes eeskujuna kaua koos olnud. That's the tricky one. Kui palju on tutvusringkonnas paare, kes aastaid - ja seejuures õnnelikult - koos? Meelde tulevad Oti vanemad. Äkki peakski neilt midagi küsima? Peigmehe pulmaöiseks ehmatamiseks äkki Robilt paluda laenuks paar kalsoonesid pruutseeliku alla... :P

Ja "something blue"... Tahaks siniseid sukki. Soovitatavalt erksaid elektrisiniseid.

Muus osas on veel otsustamata, kus pärast registreerimist süüa. Üks võimalus oleks kodus ja lasta ntks vanematel köögis asjatada, aga kuidagi ei tahaks. Pigem eelistaks ikka restorani, aga mitte liiga peent. Võiks olla armas, väike ja veidi ehk isegi kodune koht. Peast on läbi käinud Nopi, Moon ja isegi Boheem. Eks peab veel mõtlema ja Pontuga ka aru pidama, uusi kohti on Tallinna tekkinud küll.

Omamoodi naljakas lüke oleks registreerimisõhtusöök teha Lostis, sest seal me ju kohtusime...

taastusravi; tuuli roosma

eile algas taastusravi magdaleenas. mul oligi 1...v-o 2 korda vahele jäänud. seekord sis lausa 2 nädalat jutti, aga seeeest aint päevane statsionaar...sab õhtu-ööseks koju. ega muidu poleks läinud kah. ise elan ju sin samas tallinnas.

pandi graafik paika ja nüd sis käin seal "ravimas".
ka väike pande teisi haavatuid kohal, keda taas tore näha, juttu lobiseda. eile arutasime juba igast erinevaid teemasid - sots.toetused, missioonile naasmine jne.
------------------------------------------------------
teemavahetus...

arutasin eile miisuga, kas tuuli roosma on ilus naine. jõudsime mõlemid tulemuseni - kui ta oma rumalat juttu tagasi hoiaks, oleks ilus kül. sinna jõudsin mina sedasi et, oleme ju kõik teda teles pikka aega näinud juba. kogu aeg tegeleb ta mingite totrate saadetega. kui ta suud kinni hoiaks, paistaks ta siuke üle keskmise ilus naine. ta rumal suu-aju väljund matab välimise ilu.

temaga seoses üritasin leida väljendile intelligentne spetsiifilisemat antonüümi. kui sõnale tark antonüüm on loll, sis intelligentne vastant ebaintelligentne on labane. miisu pakkus välja ingliskeelse väljendi "intellectually challenged", mis tähendaks otseses tõlkes "intellektuaalselt vaidlustatud". seda arendasime igasugusteks väljenditeks edasi - vaidlustatult intelligentne, intelligentselt vaidlustatud jne. totrusteks...naersime palju ;D igatahes korralikku antonüümi ei saavutanud, peab uue eestikeelse sõna välja mõtlema :P




proosit

Õnne otsides

Peatse abieluinimesena kiikasin lootusrikkalt Postimehe värske naistelisa artiklit "Kuidas tagada harmoonia magamistoas." Allikaks Ave ja Rein Weberi teos «Õnne feng shui»

Nüüd on kõik selge.

* Magamistuba peaks paiknema korteri või maja välisuksest kõige kaugemal, diagonaalis vasakul või paremal pool. Külalistel pole sinna asja. Minu ja Oti korteri puhul on korteri välisuksest kõige kaugemal kööginurk... Ega midagi, õhtul tassime voodi sinna.

* Ei ole hea, kui voodi päitsepoolse seina taga on WC ja pesuruum ning kõige halvem on, kui see asub maja keskel. WC-potikaas peab alati olema suletud, kuna kanalisatsioon levitab haigusi ja viib energiat ära tsoonist, kus asub WC.

Aa? Mina lugesin Terry Pratchetti raamatust, et kui vetsupoti kaant lahti hoida, võib draakon tagumikku lennata. Ei teagi nüüd, kumba uskuda - kas energia läheb välja, või draakon tuleb sisse?

* Metallkarkassiga voodi tuleks maandada eraldi maandusjuhtmega.

Jah. Kindlasti. Kuidas me küll ise selle peale ei tulnud?

* Päevane voodikate peab olema värviline, mitte valge. Feng shui järgi on valge surmale viitav.

Jah. Nii see on. Niipea, kui valget voodikatet näen, mõtlen surmale. I am normal. I am.

* Kui magamistoas on esiletungivaid seina- või mööblinurki, tuleb neid pehmendada kanga või kunstlilledega, et vähendada nurkadest tulevat negatiivset vormikiirgust.

See on lihtne - pärast tööd padavai poodi kunstroose ja teipi ostma. Üks roos iga kapinurga külge ja voodi kaunistan kunstnelkidega. Kui Ott seda õhtul näeb, vat siis saabub alles harmoonia!

* Kui kaheinimesevoodi on ühe küljega vastu seina lükatud, siis peab alati üks teisest üle ronima ja harilikult jääb ta seal peatuma, soodustades paljulapselise perekonna teket.

Jah. Just. Seina ääres magamine soodustab paljunemist. Indeed.

soovi-kont

kiisu-pruut tegi eile grill kana (avastas, et me ahjuga täitsa sab). täna nokitsesin seda ja leidsin lõpuks selle soovi-kondi üles. miisu polnud sest kuulnudki midagi. no tõin talle tuntumad näited: küünalde puhkumine süntaritordilt, korstnapühkija nägemisel musta näppimine, silla alt läbi, kui rong seda ületab - et sis seda "wishbone'i" kasutatakse sarnaselt. loogish, se 1 paras ebausk, kuid traditsioonides siiski.

tema perekonnas pole nimodi kunagi tehtud. nisis tegime omavahel. mõlemil soovid valmis...ja murdsime. mina sain õiguse. egas tema millestki ilma ei jäänd, kuna soov hõlmas meid mõlemaid ;) hea mõelda, et tal esimene soovi-kondi kogemus just minuga oli :)


proosit

PS: käisime R vaatamas filmi Machete. siuke muinasjutuline verine a'la Sin City äksjon oli. sisus kaasaegset süžeed kui ka tiba absurdi, aga koomilis-lahe oli vaadata ikka.

Kristlased on usuküsimustes võhiklikumad kui ateistid

Paljud ameeriklased on kahtlemata sügavalt usklikud, ent ilmutavad samas rabavat võhiklikkust usuküsimustes, selgus hiljutisest uuringust. Kõige täpsemaid vastuseid religiooniteemalisele ankeedile andsid ateistid, agnostikud, judaistid ja mormoonid.

Tehti küsitlus ja test

artikkel 
RELIGIOOSETE TEADMISTE TEST