no mine munni kui hea oli t2na prototyypi katsetada :DD mehaanika se selleks, aga uue silikonpadjaga hylss istus nagu valatult k8ndi otsa ja amort-tallaga oli ikka r6ve-m6nusalt pehme jalutada...lausa lust (mul m6tlemisest juba pool-k6va ;P). saaks nyd aint prototyybist l6pp-lihv tehtud, oleks viimase peal.
uus silikon on siuke padja ja soki vahepealset - madalama 22rega ja paksema p6hjaga valge zhelatiinjas asjandus. jalga p2rast k2tte saada oli kyl raskem, kuid seeeest k6ndida oli "orgazm" ;D
kummaline, et nad varem sellist asjandust mulle pakkunud pole. tean, et yldjuhul kasutavad selliseid poolest s22rest amputeeritud, kuid kuskil pole 8eldud, et ka minusugused ei v6iks. igatahes mul 1 selline nyd on. usun, et modifitseerin seda hiljem ise sedasi, et jalga kergem k2tte saada oleks, kuid s2iluksid pehmendavad ja mugavust pakkuvad omadused.
teine teema -
t2na tuleb miisu maalt koju ning san taas temaga "normaalse inimese" kombel suhtlema hakata - msn'i vahendusel sis ;P hea on kaugelolles v2hemalt reaalajas m6tteid ja s6nu vahetada, mitte kogu aeg sms. esiteks kalliks l2heb ja teiseks...ajaline viivitus. tahan n2ha ja kuulda (loe: lugeda) tema kohest reaktsiooni.
6htud suudan kuidagi vel ilma temata m66da saata ohtralt filmide vaatamisega, kuni uinun, aga hommikul 2rgata ning avastada, et polegi kellegist ymbert kinni v6tta, on masendav.
loodan, et praegune rotatsioon kiirelt m88dub ja saan ruttu miisu k2ppade vahele tagasi ;)
proosit
Wednesday, June 23, 2010
Monday, June 21, 2010
proteesi saaga 3
nägin sis täna selle ujumisjala tööpõhimõtet ning otsustasin seda siiski mitte võtta. kui alguses jäeti mulje (jäi mulje), et sellega hea ujuda, sis nüd selgitati ja nägin ise, et ujumisele se konkreetselt just kaasa ei aita. sellega lissalt vee sees parem jalutada, kui tavalise duššijalaga. basseinide äärde on loomulikult siuksega parem jalutada, mis vett ei karda, aga muud eelist tal rohkem pole kah. jätkan endiselt sedasi, et võimalikust lähedusest lissalt keksin veeni ja kõik.
aga amordiga jalatalla kohta ni palju, et alustame homme uue proteesi loomisega (mille vahetan sis varu jala vastu), millel lühemat tüüpi mehhanism ja teistsugune hülss on, et võimaldada amort-talla lisamist. se tegi muidu mu proteesi ni pikaks, et oleksin pidanud parema jala saapale 2cm kõrgendustalda juurde panema. uue proteesiga on võimalik, et se jama jäb ära. kuna asi on alles arengus, sis eks lähitulevik näitab, mis sellest asjast tegelikult sab.
vana proteesi hülsi sai esialgu mõõtu (ei pea enam silikoni hülsis kandma). nisis nisama sellega jalutada praegu hea. arvan kül, et hilisemalt enne lahkumist sinna vel tihendust lisama peab, kuid midagi hullu ei juhtu.
avastasin vel täna, et sin taastusravis ühe osakonna stendi peal oli lendleht tandem hüppele. erutusin sedavõrd, et saatsin kohe taotluse ära...tasuta ju. paistab, kas arstid annavad loa. ned raisad võivad ju igast põhjusi veto andmiseks peale lugeda :P
aga algus tõotab igatahes tulla positiivne...se 3-nädalane taastusravi...kui aint miisu ka siin oleks (oeh...igatsen)..
proosit
aga amordiga jalatalla kohta ni palju, et alustame homme uue proteesi loomisega (mille vahetan sis varu jala vastu), millel lühemat tüüpi mehhanism ja teistsugune hülss on, et võimaldada amort-talla lisamist. se tegi muidu mu proteesi ni pikaks, et oleksin pidanud parema jala saapale 2cm kõrgendustalda juurde panema. uue proteesiga on võimalik, et se jama jäb ära. kuna asi on alles arengus, sis eks lähitulevik näitab, mis sellest asjast tegelikult sab.
vana proteesi hülsi sai esialgu mõõtu (ei pea enam silikoni hülsis kandma). nisis nisama sellega jalutada praegu hea. arvan kül, et hilisemalt enne lahkumist sinna vel tihendust lisama peab, kuid midagi hullu ei juhtu.
avastasin vel täna, et sin taastusravis ühe osakonna stendi peal oli lendleht tandem hüppele. erutusin sedavõrd, et saatsin kohe taotluse ära...tasuta ju. paistab, kas arstid annavad loa. ned raisad võivad ju igast põhjusi veto andmiseks peale lugeda :P
aga algus tõotab igatahes tulla positiivne...se 3-nädalane taastusravi...kui aint miisu ka siin oleks (oeh...igatsen)..
proosit
Üksi
Olen end siiani pidanud üsna iseseisvaks ja üksiolekut nautivaks, aga nagu selgus, võttis ikka hirmus kurvaks jälle, kui pontu eile ära läks. Olin eile õhtul üsna sihitult kodus, vaatasin telekat ja ei osanud justnagu endaga midagi peale hakata.
Täna on juba pisut parem ja hulk sihte-plaane silma ees, aga see-eest nörritab ootamatu tagasilöök - sain küll täna oma autokooli tunnistuse kätte, aga ARKi eksamitaotlust sisse anda ei saanud, kuna paberivaba ARK on terve päeva rivist väljas. Homme püüan avalduse sisse anda, aga ma ei tee endale illusioone: on riigipüha eelne lühendatud tööpäev, mis tähendab seda, et ametnikud alustavad pühitsemist juba hommikul ja minu avaldus ei liigu ilmselt kriipsuvõrragi eksamiaja määramisele lähemale. Ja reede, noh, kesse ikka pärast kahte riigipüha kohe tööd murdma hakkab? Niiet tont teab, mis ajaks ma selle eksami alles saan. :( Vbl saaks asjad rutem liikuma, kui ma ise homme Mustamäele sinna ARKi leti äärde kekslema läheks, aga minul, jumal paraku, on tööpäev.
Ja on nii ka jaanipäeval ja reedel. See ongi teatav lohutus pontu järele igatsemise vahele, et saan pühade ajal tööl olla ja muude asjade tegemise kõrvalt keskenduda reedese intervjuu ettevalmistamisele. Lähen reede õhtupoolikul kohtuma Tallinna värske abilinnapeaga ja kuigi ma tema töövaldkonna valupunktidega olen enam-vähem kursis, ei tahaks sellele lootma jääda ning püüan ikka teha veel taustauuringut, et laupäevases lehes ilmuv intervjuu oleks piisavalt tuumakas, et sealt ka järgmisel aastal, valimislubaduste aegu, oleks võtta võrdlusmaterjali (või vajaduse korral kibedaid etteheiteid). :P
Täna õhtul siis püüan natuke juba sel teemal lugema hakata ja vahelduse mõttes kõrvale korrata liiklusseadust, et teooriaeksam ebameeldivat üllatust ei valmistaks. Aa, ja meeldetuletav-soojendav õppesõit on ka veel täna plaanis. Ikka sellel kõige hilisemal ajal, et ma mugava õpilasena saaksin pärast ise koju sõita.
Ja ikkagi, igatsen pontut. Koledal kombel.
Aa, ja - tänane soundtrack on USA kodusõja teemadel. Avastasin selle loo ja tekkis igatsus taas lugeda Mitchelli "Tuulest viidud". On see siis chicklit või mitte, aga omal ajal andis ta siiski mulle kui kümneaastasele plikale USA kodusõjast sellised teadmised, mida ma muidu toona kusagilt poleks saanud või omandada viitsinud.
Täna on juba pisut parem ja hulk sihte-plaane silma ees, aga see-eest nörritab ootamatu tagasilöök - sain küll täna oma autokooli tunnistuse kätte, aga ARKi eksamitaotlust sisse anda ei saanud, kuna paberivaba ARK on terve päeva rivist väljas. Homme püüan avalduse sisse anda, aga ma ei tee endale illusioone: on riigipüha eelne lühendatud tööpäev, mis tähendab seda, et ametnikud alustavad pühitsemist juba hommikul ja minu avaldus ei liigu ilmselt kriipsuvõrragi eksamiaja määramisele lähemale. Ja reede, noh, kesse ikka pärast kahte riigipüha kohe tööd murdma hakkab? Niiet tont teab, mis ajaks ma selle eksami alles saan. :( Vbl saaks asjad rutem liikuma, kui ma ise homme Mustamäele sinna ARKi leti äärde kekslema läheks, aga minul, jumal paraku, on tööpäev.
Ja on nii ka jaanipäeval ja reedel. See ongi teatav lohutus pontu järele igatsemise vahele, et saan pühade ajal tööl olla ja muude asjade tegemise kõrvalt keskenduda reedese intervjuu ettevalmistamisele. Lähen reede õhtupoolikul kohtuma Tallinna värske abilinnapeaga ja kuigi ma tema töövaldkonna valupunktidega olen enam-vähem kursis, ei tahaks sellele lootma jääda ning püüan ikka teha veel taustauuringut, et laupäevases lehes ilmuv intervjuu oleks piisavalt tuumakas, et sealt ka järgmisel aastal, valimislubaduste aegu, oleks võtta võrdlusmaterjali (või vajaduse korral kibedaid etteheiteid). :P
Täna õhtul siis püüan natuke juba sel teemal lugema hakata ja vahelduse mõttes kõrvale korrata liiklusseadust, et teooriaeksam ebameeldivat üllatust ei valmistaks. Aa, ja meeldetuletav-soojendav õppesõit on ka veel täna plaanis. Ikka sellel kõige hilisemal ajal, et ma mugava õpilasena saaksin pärast ise koju sõita.
Ja ikkagi, igatsen pontut. Koledal kombel.
Aa, ja - tänane soundtrack on USA kodusõja teemadel. Avastasin selle loo ja tekkis igatsus taas lugeda Mitchelli "Tuulest viidud". On see siis chicklit või mitte, aga omal ajal andis ta siiski mulle kui kümneaastasele plikale USA kodusõjast sellised teadmised, mida ma muidu toona kusagilt poleks saanud või omandada viitsinud.
Sunday, June 20, 2010
Headley Court taastusravikeskus II
nunii, taas britannias. lennujaamas l2ks isegi h2sti kiiresti, headly court'i ka kiiresti, nyd vel viimaseid dokumentatsioone ajada ja saangi tuppa. t2na igatahes seeru messi jooma ei viitsi minna, krt teab, millega kohe hommikul alustama peab.
aga eks paistab, mis toimuma hakkab...loodan, et liialt ei igavle.
PS: t2hem2rkide puudumise t6ttu asendused.
PPS: igatsen miisut.
proosit
aga eks paistab, mis toimuma hakkab...loodan, et liialt ei igavle.
PS: t2hem2rkide puudumise t6ttu asendused.
PPS: igatsen miisut.
proosit
Saturday, June 19, 2010
Noorem All-ohvitseride Kursus V
nii, nak läbi raisk. aega võttis, aga asja sai. nüd tõusen oma kahe pulgaga taevasse ja hakkan ajateenijaid sõimama :P ..nali. ei hakka ma midagi. püüan ikka hummaansust säilitada ja normaalseks jääda.
eile toimus meil ka sis kerge lõpupidu, et nüd vist kõigil pead haiged, aga õnneks nüd aega puhata kah.
ise ma pikka pidu pidada ei saa, kuna juba P lendan taas britti 3. nädalaks ja alles siis san kuu aega puhata. et edasised teavitused juba britanniast.
proosit
eile toimus meil ka sis kerge lõpupidu, et nüd vist kõigil pead haiged, aga õnneks nüd aega puhata kah.
ise ma pikka pidu pidada ei saa, kuna juba P lendan taas britti 3. nädalaks ja alles siis san kuu aega puhata. et edasised teavitused juba britanniast.
proosit
Sunday, June 13, 2010
kultuurne laupäeva õhtu
toimus eile muhe koosviibimine. enamus seltskonnast olid ajakirjanduslikud tegelased ja lisaks mõni tavakodanik. sai joodud ja toredat juttu aetud ning üles täheldatud parimad õhtu naelad, mis toon järgnevalt välja:
vanasõna -- ära näpi kolumnisti, kolumnist sab haiget!
iseloomustav lause -- "3 tüdrukut istusid sellise diivani peal, kuhu mahub istuma 3 tüdrukut.."
mõtteterad:
väljendid:
vot sellised huvitavad killud sis eile vestlustest läbi käisid ;D
proosit
vanasõna -- ära näpi kolumnisti, kolumnist sab haiget!
iseloomustav lause -- "3 tüdrukut istusid sellise diivani peal, kuhu mahub istuma 3 tüdrukut.."
mõtteterad:
- fotoarmastus on savi...
- 6-pack 6. minutiga (kas kõht või õlu, mõlemid on head)
- kass, kes sittus kahvleid...
väljendid:
- kommunaal-hoor
- munitsipaal prostitutsioon/prostituut (MuPro)
- munitsipaal hoor (MuHo/Munni-Hoor)
vot sellised huvitavad killud sis eile vestlustest läbi käisid ;D
proosit
Saturday, June 12, 2010
snaiper linnalahingus
taaskord lahe unenägu - ei mäleta kuidas ja kellega ma endisesse N-liidu riigi linnakusse operatsioonile läksin ja mis oli opi sisu, aga leidsin ennast mingi ulme välimusega lühidistants snaipriga majast punaseid (või vastavalt meelestatuid) maha nottimas. mind avastati ja otsisin majast alternatiive põgenemiseks, kuna 1 ja 2 planeeritud alternatiivid olid ootamatult juba ümberpiiratud.
põrkasin maja pööningul kokku cc 10 aastase poisiga, kel oli täpselt sama asi käes, mis mul afgaanis oli...ainult, et puudus aim-point (lisana sis ainult optika peal). ise imestasin, et "wow, 10-ne poiss ja juba sellise asjaga visalt vaenlast nottimas...respect".
igatahes otsustasin, et pean poisi kuhugi ohutusse toimetama, kuna sin läeb peatselt veresaunaks kätte. nisis jooksis poiss mu sabas ja jälgis seljatagust ning mina peilisin silmadega uut alternatiivi välja. leidsin mingi tupiku (jube suur pööning oli), kus oli ime pisike ava katusele ja suurem ava põrandas. poiss rääkis, et nüd aeg teda kuulata. ütles, et auk põrandas juhib kiire liuna välja lumehunnikusse (oli varakevad muuseas) ning ülevalt auku läbides sab põgeneda mööda erinevaid katuseid metsani välja. kuna üless mai mahtunud ning poisil eriti palju moona mööda katuseid ei kulu, otsustasin anda talle oma relva viimase salvega ning võtsin tema oma kahe salvega ja liuglesin alla.
peale lumehunnikut märkasin, et olen suht tupikus. tupikust välja eluga ei saa, aga tupiku lõppu mõneks ajaks kül. nisis kasutasin osaliselt sulanud maalappe edasiliikumiseks (lumele ju jäävad jäljed). kuna paistis päike, sis maa veidike auras. äkiste märkasin punast laserkiirt aurus ning hakkasin varjuma ja kohest tuld kiire suunas andma (aajah...galilil oli summuti samuti otsas), aga olin kuidagi kindast hargneva niidiga kaitseriivi peale tõmmanud. lühikese pusimisega kirudes-vandudes avastasin, et seal oli kohelähedal talve kamos lahingpaar ning millegipärast nad mind ei lasknud. järeldasin, et magavad...ja tõmbasin nad siiski esimesel võimalusel valanguga üle ;D ja jätkasin liikumist tupiku lõpu suunas, kus tundus olevad 4. inimese telgi suurune karp. sinna jõudes avastasin, et se on nagu kino, kuid erinev. kaetud nagu mingi võrk-linaga, õhutõrjekahuriga soomuk-transportööri pilt ees ning rammsteini muusika sees. igatahes võtsin selle kõrvale esialgu varjesse ning jäin oma lõppu ootama. aeg-ajalt võtsin maha ringisibavaid troppe, kuni mul alles 5 padrunit kuskil. otsustasin ned esialgu viimaseks hädaks jätta, kuni märkasin uhkemas riietuses kõrgemat kukke liikumas (kas mingi tähtsam ohvitser või kindral vm) ja otsustasin, et võtan selle maha ning sis tulgu või veeuputus.
olles kuskil 200m kaugusel lasin sellele jooksvale tüübile ligi paari meetrise ennakuga oma viimase valangu ette ära ja jäin edasist optikast jälgima. lahe oli vaadata, et tüüp jookseb-jokseb ja äkiste pikali...mina olin rahul.
selle viimasega avastati ka minu umbkaudne asukoht. ronisin selle karbi sisse. nägin, et pilt karbi ette jõudis üldse karbi tagaseinal olevast graffoprojektorist (kummaline), aga ülimalt positiivne oli seest leida ming ägedam automaat-snaiper 2 salvega (samuti summutiga). nisis nottisin vel vastast ni palju, kui suutsin, kuni se laibameri minuni juba jõudis ja mulle koer peale saadeti. mul oli vel kuskil pool salve, kui koer (oleks kül kahju maha lasta) pea lina alt sisse pistis. enne, kui lasta jõudsin, suutis koer relva ni osavalt kiiresti hambusse võtta, et salv kukku alt ära ja viimase patiga rauas polnud ka midagi teha. vintrauast ja kabast kinnihoides püüdsin koera tõrjuda kuis suutsin, kuni jõudsid ülejäänd affid kohale ja oligi jokk.
AAMEN
..et lahe unenägu ;))
proosit
põrkasin maja pööningul kokku cc 10 aastase poisiga, kel oli täpselt sama asi käes, mis mul afgaanis oli...ainult, et puudus aim-point (lisana sis ainult optika peal). ise imestasin, et "wow, 10-ne poiss ja juba sellise asjaga visalt vaenlast nottimas...respect".
igatahes otsustasin, et pean poisi kuhugi ohutusse toimetama, kuna sin läeb peatselt veresaunaks kätte. nisis jooksis poiss mu sabas ja jälgis seljatagust ning mina peilisin silmadega uut alternatiivi välja. leidsin mingi tupiku (jube suur pööning oli), kus oli ime pisike ava katusele ja suurem ava põrandas. poiss rääkis, et nüd aeg teda kuulata. ütles, et auk põrandas juhib kiire liuna välja lumehunnikusse (oli varakevad muuseas) ning ülevalt auku läbides sab põgeneda mööda erinevaid katuseid metsani välja. kuna üless mai mahtunud ning poisil eriti palju moona mööda katuseid ei kulu, otsustasin anda talle oma relva viimase salvega ning võtsin tema oma kahe salvega ja liuglesin alla.
peale lumehunnikut märkasin, et olen suht tupikus. tupikust välja eluga ei saa, aga tupiku lõppu mõneks ajaks kül. nisis kasutasin osaliselt sulanud maalappe edasiliikumiseks (lumele ju jäävad jäljed). kuna paistis päike, sis maa veidike auras. äkiste märkasin punast laserkiirt aurus ning hakkasin varjuma ja kohest tuld kiire suunas andma (aajah...galilil oli summuti samuti otsas), aga olin kuidagi kindast hargneva niidiga kaitseriivi peale tõmmanud. lühikese pusimisega kirudes-vandudes avastasin, et seal oli kohelähedal talve kamos lahingpaar ning millegipärast nad mind ei lasknud. järeldasin, et magavad...ja tõmbasin nad siiski esimesel võimalusel valanguga üle ;D ja jätkasin liikumist tupiku lõpu suunas, kus tundus olevad 4. inimese telgi suurune karp. sinna jõudes avastasin, et se on nagu kino, kuid erinev. kaetud nagu mingi võrk-linaga, õhutõrjekahuriga soomuk-transportööri pilt ees ning rammsteini muusika sees. igatahes võtsin selle kõrvale esialgu varjesse ning jäin oma lõppu ootama. aeg-ajalt võtsin maha ringisibavaid troppe, kuni mul alles 5 padrunit kuskil. otsustasin ned esialgu viimaseks hädaks jätta, kuni märkasin uhkemas riietuses kõrgemat kukke liikumas (kas mingi tähtsam ohvitser või kindral vm) ja otsustasin, et võtan selle maha ning sis tulgu või veeuputus.
olles kuskil 200m kaugusel lasin sellele jooksvale tüübile ligi paari meetrise ennakuga oma viimase valangu ette ära ja jäin edasist optikast jälgima. lahe oli vaadata, et tüüp jookseb-jokseb ja äkiste pikali...mina olin rahul.
selle viimasega avastati ka minu umbkaudne asukoht. ronisin selle karbi sisse. nägin, et pilt karbi ette jõudis üldse karbi tagaseinal olevast graffoprojektorist (kummaline), aga ülimalt positiivne oli seest leida ming ägedam automaat-snaiper 2 salvega (samuti summutiga). nisis nottisin vel vastast ni palju, kui suutsin, kuni se laibameri minuni juba jõudis ja mulle koer peale saadeti. mul oli vel kuskil pool salve, kui koer (oleks kül kahju maha lasta) pea lina alt sisse pistis. enne, kui lasta jõudsin, suutis koer relva ni osavalt kiiresti hambusse võtta, et salv kukku alt ära ja viimase patiga rauas polnud ka midagi teha. vintrauast ja kabast kinnihoides püüdsin koera tõrjuda kuis suutsin, kuni jõudsid ülejäänd affid kohale ja oligi jokk.
AAMEN
..et lahe unenägu ;))
proosit
Subscribe to:
Posts (Atom)
