Noorem All-ohvitseride Kursus V

nii, nak läbi raisk. aega võttis, aga asja sai. nüd tõusen oma kahe pulgaga taevasse ja hakkan ajateenijaid sõimama :P ..nali. ei hakka ma midagi. püüan ikka hummaansust säilitada ja normaalseks jääda.

eile toimus meil ka sis kerge lõpupidu, et nüd vist kõigil pead haiged, aga õnneks nüd aega puhata kah.

ise ma pikka pidu pidada ei saa, kuna juba P lendan taas britti 3. nädalaks ja alles siis san kuu aega puhata. et edasised teavitused juba britanniast.


proosit

kultuurne laupäeva õhtu

toimus eile muhe koosviibimine. enamus seltskonnast olid ajakirjanduslikud tegelased ja lisaks mõni tavakodanik. sai joodud ja toredat juttu aetud ning üles täheldatud parimad õhtu naelad, mis toon järgnevalt välja:

vanasõna -- ära näpi kolumnisti, kolumnist sab haiget!

iseloomustav lause -- "3 tüdrukut istusid sellise diivani peal, kuhu mahub istuma 3 tüdrukut.."

mõtteterad:

• fotoarmastus on savi...
• 6-pack 6. minutiga (kas kõht või õlu, mõlemid on head)
• kass, kes sittus kahvleid...

väljendid:

• kommunaal-hoor
• munitsipaal prostitutsioon/prostituut (MuPro)
• munitsipaal hoor (MuHo/Munni-Hoor)

vot sellised huvitavad killud sis eile vestlustest läbi käisid ;D


proosit

snaiper linnalahingus

taaskord lahe unenägu - ei mäleta kuidas ja kellega ma endisesse N-liidu riigi linnakusse operatsioonile läksin ja mis oli opi sisu, aga leidsin ennast mingi ulme välimusega lühidistants snaipriga majast punaseid (või vastavalt meelestatuid) maha nottimas. mind avastati ja otsisin majast alternatiive põgenemiseks, kuna 1 ja 2 planeeritud alternatiivid olid ootamatult juba ümberpiiratud.

põrkasin maja pööningul kokku cc 10 aastase poisiga, kel oli täpselt sama asi käes, mis mul afgaanis oli...ainult, et puudus aim-point (lisana sis ainult optika peal). ise imestasin, et "wow, 10-ne poiss ja juba sellise asjaga visalt vaenlast nottimas...respect".

igatahes otsustasin, et pean poisi kuhugi ohutusse toimetama, kuna sin läeb peatselt veresaunaks kätte. nisis jooksis poiss mu sabas ja jälgis seljatagust ning mina peilisin silmadega uut alternatiivi välja. leidsin mingi tupiku (jube suur pööning oli), kus oli ime pisike ava katusele ja suurem ava põrandas. poiss rääkis, et nüd aeg teda kuulata. ütles, et auk põrandas juhib kiire liuna välja lumehunnikusse (oli varakevad muuseas) ning ülevalt auku läbides sab põgeneda mööda erinevaid katuseid metsani välja. kuna üless mai mahtunud ning poisil eriti palju moona mööda katuseid ei kulu, otsustasin anda talle oma relva viimase salvega ning võtsin tema oma kahe salvega ja liuglesin alla.

peale lumehunnikut märkasin, et olen suht tupikus. tupikust välja eluga ei saa, aga tupiku lõppu mõneks ajaks kül. nisis kasutasin osaliselt sulanud maalappe edasiliikumiseks (lumele ju jäävad jäljed). kuna paistis päike, sis maa veidike auras. äkiste märkasin punast laserkiirt aurus ning hakkasin varjuma ja kohest tuld kiire suunas andma (aajah...galilil oli summuti samuti otsas), aga olin kuidagi kindast hargneva niidiga kaitseriivi peale tõmmanud. lühikese pusimisega kirudes-vandudes avastasin, et seal oli kohelähedal talve kamos lahingpaar ning millegipärast nad mind ei lasknud. järeldasin, et magavad...ja tõmbasin nad siiski esimesel võimalusel valanguga üle ;D ja jätkasin liikumist tupiku lõpu suunas, kus tundus olevad 4. inimese telgi suurune karp. sinna jõudes avastasin, et se on nagu kino, kuid erinev. kaetud nagu mingi võrk-linaga, õhutõrjekahuriga soomuk-transportööri pilt ees ning rammsteini muusika sees. igatahes võtsin selle kõrvale esialgu varjesse ning jäin oma lõppu ootama. aeg-ajalt võtsin maha ringisibavaid troppe, kuni mul alles 5 padrunit kuskil. otsustasin ned esialgu viimaseks hädaks jätta, kuni märkasin uhkemas riietuses kõrgemat kukke liikumas (kas mingi tähtsam ohvitser või kindral vm) ja otsustasin, et võtan selle maha ning sis tulgu või veeuputus.

olles kuskil 200m kaugusel lasin sellele jooksvale tüübile ligi paari meetrise ennakuga oma viimase valangu ette ära ja jäin edasist optikast jälgima. lahe oli vaadata, et tüüp jookseb-jokseb ja äkiste pikali...mina olin rahul.

selle viimasega avastati ka minu umbkaudne asukoht. ronisin selle karbi sisse. nägin, et pilt karbi ette jõudis üldse karbi tagaseinal olevast graffoprojektorist (kummaline), aga ülimalt positiivne oli seest leida ming ägedam automaat-snaiper 2 salvega (samuti summutiga). nisis nottisin vel vastast ni palju, kui suutsin, kuni se laibameri minuni juba jõudis ja mulle koer peale saadeti. mul oli vel kuskil pool salve, kui koer (oleks kül kahju maha lasta) pea lina alt sisse pistis. enne, kui lasta jõudsin, suutis koer relva ni osavalt kiiresti hambusse võtta, et salv kukku alt ära ja viimase patiga rauas polnud ka midagi teha. vintrauast ja kabast kinnihoides püüdsin koera tõrjuda kuis suutsin, kuni jõudsid ülejäänd affid kohale ja oligi jokk.
AAMEN

..et lahe unenägu ;))


proosit

A-TEAM

eks kõik poisid-mehed ole elus selle etapi läbi elanud, et korra-kaks sarja A-rühm vaadata, k.a. mina. mõtlesin sis, et filmi vaatamine oleks lahedalt nostalgiline ettevõtmine kunagiste iidol-kangelaste pihta. nisis tegi miisu mulle kingituse ja ostis 2 piletit esilinastusele.

käisime sis eile ilusti kohal ja mulje jäi ülimalt positiivne. ni head filmi pole ammu näinud, kus on kõvasti märulit ja huumorit korraga. oli ka paar üürikest romantika stseeni, mis sellesse filmi kuidagi ei sobinud, kuid õnneks nad filmi ei rikkunud. kui üldjuhul mingi romantika või seksi-stseenid märulitesse sobivad, sis sellisesse humoorikasse märulisse kindlalt kohe mitte...isegi miisu nõustus minuga.


mis vel filmi puhul meeldis - 30+ aastat vana seriaal oli väga sobivasti täispika filmi jaoks kaasajastatud tänapäevaga. filmi algus kujunes lõppsisust 8 aastat varasemaks, tänu millele relvastus alguses tiba iganenud oli, kuid üldjuhul sobis ja mulle meeldis.

igatahes soovitan kõigil, kellele sari meeldis kui ka neile, kes sarjast ei hooli, vaatama minna..!


proosit

naiselik ülemõtlemine

krdi naised raisk -

• teed nalja - neil lõbus
• sad mingi totrusega hakkama naeruvääristades ennast - neil lõbus
• naeruvääristad meelega ennast enesekriitika läbi - neil lõbus
• ted kerge kriitilis-sarkastilise nalja naise kulul - kohene tujumuutus absoluutse nullini (-273)

miks on ni, et naistel meeldib teiste üle naerda, kuid, kui kasvõi natuke nende üle naerdakse, sis kohe solvunud. ok, kui nali avalikuks teha, sis on vast rohkem isikus kinni - kas paksu nahaga või mitte - , aga, kui individuaalselt näost näkku naljatada, sis võiks oma kalli mehe kriitikat ja sarkasmi ikka paremini taluda...minu hoolivus sellest ju ei vähene.

mõistan, et naistel rohkemal-vähemal määral mingi enesekriitika kenasti olemas on. aga, kui oma mees midagi taolist otse näkku ütleb, on kohe paanika

"kuidas sa julged, miks sa nimodi ütled"

..jne. krt, oleks sis midagi, mis oleks väär. puhas tõde. kui muidu on terav kellegi teise suust karmi kriitikat enda kohta kuulda, sis oma mehe suust peaks se olema vastuvõtlikum, kui kreemikook maasikatega. oma mees on aus ja sugugi mitte pahatahtlik. peaks rohkem nagu hindama seda ausat otsekohesust. peale kõike seda karmi reaalsust on inimene mulle täpselt sama kallis ja armas edasi.

ei tea...ei mõista seda naiselikku emotsionaalset ülemõtlemist. edaspidiselt köhatan aint võõraste naiste pihta, kuna neist kotin ni vähe kui võimalik...oma naise ees lissalt hoian suu mulgu kinni ja sis olgu rahul selle vaikiva nukuga...ise seda tahab (-vad) (vähemalt ennast väljendavad kül sääraselt)!!


proosit, raisk

sõida ettevaatlikult

">


vaatasin orkutis sõbra konto alt ühte uut videot ning pani mõtlema - maailmas on ikka hulle juhte sitaks, kelle tõttu liikluses pidevalt oma elu pärast riskima pead. vahet pole, kas oled ise idioot ja kihutad arulagedalt ringi või kimab sulle mingi teine idikas külje pealt sisse...ohtu kujutab liiklus sulle pidevalt sellegipoolest.

kui nüd meenutan, sis isiklikult ühtegi sõpra liikluses mul surma pole saanud (kergemaid vigastusi kül), kuid seda videot vaadates meenub, kui vähe sinu püüdlikkus siiski rolli mängib...ja igaüks meist suvalisel momendil paugu sisse võib saada. tahaks loota, et selliseid turakaid vähemaks jäb ning minu sõpruskonda vastav teema kunagi ei puudutaks.


proosit

Saurusest hülgeks & tiibadega vägistajaks

Käisime Pontuga eile vaatamas Frankesteni-müüdi taaselustust ehk filmi „Hübriid".

Kaks teadlast loovad enda ja mitmete erinevate loomade DNA-kokteili põhjal eluka, kes oma arengufaasides meenutab esmalt saurust, siis hüljest, siis inimest ja lõpuks mardust. (Kirjapanduna kõlab see totternaljakalt, eksole.) Elukas on oma arengufaasides algul lapselikult kiinduv ja lõpuks seksuaalselt agressiivne – võrgutades esmalt oma isafiguuri ja lõpuks vägistades ema. Ja ta muudab vahepeal sugu ka. Emasest isaseks. Miks, seda ei seletata. Ega ka seda, miks peaks üks täie aruga biokeemik panema kokku kõiki mõeldavaid DNA-sid ja siis lootma, et sealt midagi head välja tuleb.

Igatahes saavad nad selle DNA-kokteili tulemuseks mürgise saba ja kahepaiksekopsudega tiivulise olendi, kes korraldab filmi lõpus tapatalgud ja saab seejärel kõigi filmireeglite järgi ka ise tapetud, olles eelnevalt viljastanud oma ema.

Niipalju lühidalt sisust.
Aga
uitmõtteid filmiga seoses.

- Miks see etteaimatavate süžeepööretega kompott mulle meeldis? Ilmselt sellepärast, et filmi visuaalia, eeskätt elukas ise (keda 3D efektide kaasabil mängis veetlev Prantsuse näitlejatar) oli esteetiliselt niivõrd nauditav. Pean tunnistama, et olen nõus ka väga halbu filme vaatama, kui nende visuaalia mind rahuldab. Toon mõistuse ohvriks ilule, st. Halb.

- „Hübriidi“ lavastaja pakub filmis pikki kaadreid imetlemaks geneetilise värdja tegemisi, sh ka tema seksi inimesega. Pakub seepärast, et teadis, et see vaatepilt kõditab vaatajaid. Miks? On sellel seos kaasaja inimese pideva rahulolematusega oma kehaga? Keha muundamine ja parandamine, soorollide ähmastamine ja seksuaalse lubatavuse piiride laiendamine on hetke kultuuris üliolulisel kohal. Kinotoolil istuja, kes endiselt on kinni oma keha ja soo vormis, saab „Hübriidi“ vaadates laiendada kõiki piire, mida ta endale ette kujutada suudab.

- „Hübriid“ räägib omal kombel ümber Frankensteini loo ja puudutab servapidi Oidipuse lugu, kuid ennekõike – minu meelest – räägib vastutusest üldisemalt. Vastutus – olgu siis oma töö, lapse, lemmiklooma vms ees – on midagi, mille tähtsus on järjest kahanenud. Kui midagi ei meeldi või läks valesti, saab alati kõigest loobuda, edasi delegeerida või eest ära minna. Tagajärjed ei ole tavaliselt katastroofilised ja töökohast, kooselust või isegi lapse kasvatamisest taandumist vaadeldakse inimese põhiõiguste sekka kuuluva vabaduse märgina, mitte põgenemisena. Filmis jälgides teadlasi painavat küsimust – kas olend tappa või mitte – ei näe mina mitte armastuse, vaid tüdimuse küsimusena. Kas nad viitsivad veel tülika ja potentsiaalselt ohtliku loomaga tegeleda, või taanduvad vastutusest. Nende siseheitlusi jälgides meenuvad endalegi korrad, kui on olnud tahtmine millegi tegemisest loobuda, kuna vastutus kipub ebamugavalt suureks muutuma.