päev 146

kuna eile sai mul raali venitamistest siiber, vahetasin õhtul vana tiba uuema vastu. sama mudel, kuid vähem vatti saanud. täna hommikul avastasin aga, et mul teatud ligipääsud piiratud. lasin IT-mehel üle käia ning siis kontrollisin ise radasid, mis avatud olema peaksid. kaldusin ka rajalt eemale korra ning komistasin mingi hiigel koguse e-raamatute otsa...199tk. andsin miisule ka teada. juhuslikult oli ta laupäeva hommiku kohta varakult ärkvel ning ergastus infost veelgi. kuni ta endale kohvi tegi, koostasin talle nimekirja raamatutest. vaatamata, et raamatud PDF vormis on, konverteerib need kenasti Kindle e-vidina jaoks ümber. miisul oli tunne, nagu oleks jack-pot'i võtnud, kuna nimekirjas oli raamatuid, mida ammu ihanud on. testi mõttes saatsin talle ühe ära, et näha, kas konvertimine toimib...toimis. nüüd saadan talle vastavalt soovidele need, mis esialgu eelistab saada, kuid kindluse mõttes kopeerisin kõik raamatud ka mälupulgale...tasuta kirjandus ju.

tegin enne lõunat kahe kolleegiga väikse treening võistluse. nad ise on mitmed nädalad sellist teinud. alustuseks tehakse sellili rinnalt surumist. kõik teevad ringi läbi ning tõstetakse raskust. ring kordub. sedasi, kuni vaikselt ükshaaval liikmed välja langevad. kes esimesena langeb, alustab järgmise alaga. teine ala oli kätekõverdused. tehakse 1, siis 2, 3 jne. iga ringiga lisandub üks kätekõverdus. korraga teeb üks mees, ülejäänud on ootel, mis tähendab seda, et kogu aeg ollakse toeng-lamang asendis. vot selles asendis oma korra ootamine ongi tegelikult sellise harjutuse juures üks raskemaid kohti. peale kaheksandat ringi jaksas ainult üks mees veel üheksanda teha ja taas oli läbi. mina jäin mõlemil alal teiseks. kummalisel kombel jäi esimese ala võitja teisel alal viimaseks ja vastupidi. ma olen sis nagu täiesti keskmine.

peale lõunat avastasin, et doktori härra on oma jalga vigastanud. väidetavalt juba ligi nädala eest. oli ise selle eest hoolitsenud ja kahe õmblusega kinni tõmmanud. siiski põletik sees ja mädaneb. küll oli joodi pannud ja v-o miskit veel, kuid ikkagi. pärisin, miks kamprit ei pane...pole. muidugi saarlased ja amid sellist "rahvameditsiini" ei usu, kuid eestlased siiski. mulle soovitas kunagi lausa mu oma kirurg. paraku pole eestlastel seda varustuses. kuna mul aga veel mingi kogus kaasas, siis pakkusin doktorile lahkelt. võtan homme pudeli kaasa ning loovutan talle väikse koguse.

peale õhtusööki tekkis päevakorda lühikeste pükste valmistamine. kuna laos on purunenud ja maha kantud pükse, siis kerge lappimise ja kärpimisega saaks neist ju normaalsed lühikesed püksid, millel korralikud taskud küljes. oma ala peal oleks nendega täitsa pro ringi käia. eks alalt lahkudes vaja taas korralikult riietuda, kuid kohal oleks võimalus olemas. nisis valisingi paari parajaid, lõikasin sääred maha ning õmblesin ääred ära. homme tõmban uhkelt jalga ja naudin.

tibutab vaikselt ja lõunas lööb äikest. äike nii kaugel, et siia ei kostu...vähemalt läbi selle taustamüra mitte. siiski on nii hele, et suure osa taevast võtab enda alla. pigem on siuke vaade, nagu kaugel lastakse viitelaengutega õhutõrjekahurit. muidugi mitte nii tihedalt, kuid just heleduse poolest.


proosit

päev 124

magasin sitasti. toanaaber lõrises taas nii, et lagi ähvardas alla tulla. ta raibe on nii laisk oma nina-põsekoobaste puhastusega. kui puhkuselt naasin, siis ka lõrises. mõistan, olin ju pikalt eemal ning üksi olles ta kedagi ei häirinud. need mõned ööd kannatasin ära ja peale seda läks tema puhkusele. juhul, kui ta naine sellega harjunud on, siis ei sooritanud protseduure ka kodus. nüüd võiks mees ennast kätte võtta ja rahu huvides sellega siiski tegeleda. püüdsin talle hommikul viisakalt mõista anda...eks paistab, kas täna öö tuleb rahulikum.

öö jooksul saabus Eestist nodi, mida minu vahendusel coy tellis. miski pärast pole aga saatelehte kaasas. ülemus juba ruttas minust ette päringuga. enne ei saa ma miskit edasi anda, kui mul vajalikud dokumendid puudu.

sain täna kassi peale kurjaks. krt ta pidevalt turtsub ning tõbine ja tal halb komme ennast korralikult mitte terveks ravida. nii pea, kui kuidagi enam-vähem kannatab, tormab tööle või mujale kolama. sellega ei arvesta, et sedasi kas nakatab tööl teisi või jääb veel haigemaks. hetke seisuga on ta oma masohhismis haigust vähemalt 2 nädalat venitanud. varsti saab tüüpilise kassi tõve ning kaotab haistmis meele. selle tulemusel ei leia oma liivakasti enam ülesse ning siristab kodus kõik nurgad täis. igatahes esitasin talle ultimaatumi, kas hakkab nüüd ja edaspidi ennast korralikult ravima, et immuunsus tugevneks, või ma jalutan minema...mul koll ees.


proosit

jala op

nagu eelmises postis sai mainitud, kirjeldan pikemalt lahti, mis jalaga toimub.

mõned teavad, mõned mitte, aga mu jalal on juba aastaid olnud 1 piiisike haavand, vistel, mis ei parane ega parane. 2010 aasta lõpu poole saime kirurgiga selgust, et luu mul omade jõududega ei jõua piisavalt kiiresti kinni kasvada. ärge nüd valesti mõistke - luu on koos. lissalt tänu puuduolevatele luukildudele mittetäielikult kinni. see tähendab, et luuüdi (ja krt teab, mis bläust veel) immitseb kergelt luust välja ning ühtlasi ka haavandist, mille tulemusel pole suutnud viimane korralikult sulguda. nojah...suurema osa nädalast kül, kuid korra nädalas (pingutuste korral 2 korda) avaneb haavand (koorik tuleb maha) ning ajab kogunenud jama välja. muidugi ma olen aegade algusest saadik seda puhastanud, kuid olukord ei idane ega mädane...on lissalt tüütu.

nisis oli viimane otsus kirurgiga ava luus sulgeda. 2011 jaanuaris olid kirurgil vahendid juba olemas, kuid mina olin pidevalt hõivatud - töö, lähetus, töö, lähetus, puhkus, töö, puhkus, lähetus jne. kuni novembri lähetuse ajal konsulteerisi oma kirurgiga britis (tal oli sinna muidu asja). otsustasime, et nui neljaks vaja kuidagi asjaga ühele poole saada. olin enda peale pahane, et pole ennast suutnud kokku võtta ja lõpetada se jama, nisis panin vihaga paika, et tulgu mis tuleb, mina lähen jaanuari jooksul lõikusele.

25.jan käisin andsin vastavad analüüsid ning röntgenid, 26 omekul astusin näljasena haiglasse. juba kella 1000 paiku löödi nuga sisse.

muuseas jõudsin peale narkoosi andmist vähemalt 15-ni lugeda ;D

kuskil 1200 ajal ajasin luugid lahti. lobisesin anestesioloogiga veidi ja sis tuli ka maixi ema lobisema ning kuskil pooliku pärast viidi mind palatisse.

järgmisel päeval tuli kirurg sidumisse tulemust vaatama. sain teada huvitava fakti, et esialgse plaani asemel (katta avaused luul luu-pahtliga [mingi kunstluu teema]) oli ta täitnud luusisese avause nano-tech luu-graanulitega (umbes 2 kuup.cm). mai tea, kas sain mina varasematest konsultatsioonidest valesti aru või oli tema vahepeal soetanud mingid kaasaegsemad vahendid lõikuseks, aga lõpptulemus oli mulle üllatuseks. kui ma enne teadsin, et tehakse sisselõige, tõmmatakse luu "siledaks" selle pahtliga ning õmmeldakse kinni, siis nüüd oli lõige, puuriti-freesiti ava laius ja sügavus sobivamaks, täideti graanulitega ning õmmeldi kinni.

faaak - loogika ütleb mulle, et paranemisaeg 2-3 nädalat venis just 1-2 kuu peale :S
selle üle ma eriti häppi pole...ja seda mitmel põhjusel:
- tahaks värskeltostetud lumelauaga veel sel talvel sõita
- peatselt lukustatakse missiooniavalduste kandidatuur ning algavad vestlused kandidaatidega (kardan, et se võib olla põhjuseks välja praakida)
- kui see talv rohkem sõita ei saa, aga saan missioonile, sis viimasest tingitult saan järgmine kord lauaga sõita alles 2a. pärast...faaak.
- seekord oli plaanis märtsi alguses minna kontaktisikuks hoopis Birminghami, mitte Headley Court'i. taastusravikeskusest on väike siiber ees...tahan vaheldust. pealegi pole Alan'it ammu näinud, nisis oleks tore.

muret-tekitavaid faktoreid jagub. heh...just meenus, et järgmine reserohvitseride kursus, millest osa võtta saaksin (juhul, kui kõik plaanipäraselt läheb), oleks 2014 ;P

igatahes praegu valdavalt passin kodus ja "taastun"

proosit

aa, see siis mu isiklik laua komplekt

orjusest vabaks

sain suitsetamisest lahti. varasemad lugejad juba teavad, et olen ka varem üritanud (kül nisama motiveerida, kül nätsu, nõelravi kõrvas jne.), kuid seekord sain siiski adekvaatset abi. nimelt avastasin enda jaoks sellise ravimi, nagu Champix. pikk jutt on vastava lingi all, aga lühidalt on see nikotiinivaba ravim, mis blokeerib ajus mõnuretseptorid, mis omakorda tänu nikotiinile endorfiine valmistavad. ravimit tarvitades muutub suits 2 nädala jooksul niivõrd vastikuks, et enam lissalt ei taha. paraku on aga tungivalt soovitav peale suitsetamisest loobumist teha ka järelravikuur, mis kestab 8-12 nädalat ning annab lisa-matsu rahakotile.

nimelt on 2-nädalane "stardipaket" 40€ ning ülejäänud 2-nädalased portsud 45€ (kuna järelravi on kangemate kogustega).
mul õnneks joppas ravimiga viimasel britis viibimisel taastusravis...sain tasuta. ning olen suitsuvaba kuskil 2 nädalat...WIN.

proosit ;D