Kõmusait Elu24 tiražeerib Anne&Stiili pressiteadet, et ajakirjas on käimas loomuliku ilu kampaania, mis õpetab naisi end oma kehas hästi ja enesekindlalt tundma. Näidiseksemplarina koorib end kaanel alasti rase peatoimetaja Merle Liivak. Muigama ja kurvastama paneb see, et loomulikkusest pole seal haisugi ja kuigi Liivak on kahtlemata väga ilus naine, on ta ikkagi jõhkra airbrushiga üle käidud. Nahk on parimas Cosmopolitani ja Playboy vaimus plastmassisarnaseks tuunitud ja käsivarred imeõhukeseks voolitud. Kusagile on kadunud ta naba ja kerged kortsukesed näolt.
Ainus signaal, mida see "loomuliku ilu" kampaania edastab, on see, et midagi hirmsamat kui loomulik naisekeha, ei ole olemas. Me näitame meedias (olgu, mitte Cosmo roosamannamaailmas) tsenseerimata fotodel suremist ja kuulihaavu, avariis moondunud jäsemeid ja näljapaistetuses lapsi, kuid mõistagi ei ole need midagi nii hirmsat kui venitusarmid, kerged rasvavoldid ja kortsud, mis ei tohi pääseda lugeja õrnu silmi solvama.
Võeh.
Thursday, March 31, 2011
Wednesday, March 30, 2011
Hõff!
Ajee - saabus pressiteade, et aprilli lõppu kaunistab taas Hõff ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Üsna mitut filmi tahaks näha.
Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüpnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan's Run”. Hmm, sellest ei teagi, mida arvata. Ainus arvustus, mis netis leida, ei anna ka õiget tunnet kätte. THX oli küll hea, aga ma pole kindel, kas viitsiks midagi sarnast vaadata?
Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance'i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks. Seda tahaks küll näha. Kriitikute hinnanguid veel pole, aga IMDB vaatajaarvustus on üsna paljulubav.
Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse'i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer. No kui see oli Tarantino/Rodrigueze tandemi idee, siis väärib see kaemist. Isegi arvestades seda, et "Machete" ei täitnud talle pandud ootusi. Twitch.comi kriitika on siiski postiivne. Võiks vaadata küll.
Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest. Arvustaja sellele filmile just armu ei anna, niiet ilmselt ei ole mõtet vaadata ja selle filmi asemel pigem kodus uuesti mängima panna mõni selle inspiratsiooniallikatest. "I am legend", kasvõi.
Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele - Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon. Need kaks filmi jätan juba kirjelduse põhjal välja - saatanlikud rituaalid on mistahes esituses tüütud ja film, mille nimi on "Kirves" viitab puhtale slasherile ja neid ma ei salli.
2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Seda tahaks kindlasti näha. "A sleepy eyed thriller prone to bursts of sudden, explosive violence, A Horrible Way To Die both embraces and subverts what you think you know about serial killer stories," kiidab Twitch.comi arvustus.
Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust. New York Timesi arvustus on kiitev, aga ma pole kindel, kas ma ikka olen selle nägemisest huvitatud? Peab selle üle mõtlema.
Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele. Noh, oma raseda õe kallal seksuaalset vägivalda harrastav pervert ei ole teps mitte see, mida ma vaadata tahaks, niiet selle filmi jätan kindlasti vahele.
Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüpnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan's Run”. Hmm, sellest ei teagi, mida arvata. Ainus arvustus, mis netis leida, ei anna ka õiget tunnet kätte. THX oli küll hea, aga ma pole kindel, kas viitsiks midagi sarnast vaadata?
Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance'i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks. Seda tahaks küll näha. Kriitikute hinnanguid veel pole, aga IMDB vaatajaarvustus on üsna paljulubav.
Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse'i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer. No kui see oli Tarantino/Rodrigueze tandemi idee, siis väärib see kaemist. Isegi arvestades seda, et "Machete" ei täitnud talle pandud ootusi. Twitch.comi kriitika on siiski postiivne. Võiks vaadata küll.
Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest. Arvustaja sellele filmile just armu ei anna, niiet ilmselt ei ole mõtet vaadata ja selle filmi asemel pigem kodus uuesti mängima panna mõni selle inspiratsiooniallikatest. "I am legend", kasvõi.
Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele - Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon. Need kaks filmi jätan juba kirjelduse põhjal välja - saatanlikud rituaalid on mistahes esituses tüütud ja film, mille nimi on "Kirves" viitab puhtale slasherile ja neid ma ei salli.
2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Seda tahaks kindlasti näha. "A sleepy eyed thriller prone to bursts of sudden, explosive violence, A Horrible Way To Die both embraces and subverts what you think you know about serial killer stories," kiidab Twitch.comi arvustus.
Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust. New York Timesi arvustus on kiitev, aga ma pole kindel, kas ma ikka olen selle nägemisest huvitatud? Peab selle üle mõtlema.
Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele. Noh, oma raseda õe kallal seksuaalset vägivalda harrastav pervert ei ole teps mitte see, mida ma vaadata tahaks, niiet selle filmi jätan kindlasti vahele.
Tehnikagurud
Jäin möödunud teisipäeva õhtul haigeks. Väga niru oli olla ja kolmapäeval tööle ei läinud. Saatsin hommikul armsa abikaasa tööle, vaatasin telekast ära osa "Sõpru", siis õngitsesin teleri alt raamaturiiulist ühe vana armsa pildiraamatu, mida polnud kaua vaadanud, ja kobisin ära voodisse. Õhtul koju saabunud mees teatas pärast õhtusööki telekat käima pannes, et krt, pilt on vilets - ekraanil laiutas selline lumesadu nagu nõukaaja signaalihäiretest meeles. "Starmani viga ilmselt. Hommikul oli kõik veel korras," ühmasin mina. "Mhmh," arvas ka mees.
Neljapäeva veetsin mina peamiselt magades, aga mees vaatas kestva lumesajuga telekaekraani ja otsustas, et kui asi ei parane, tuleb Starmani helistada ja küsida, mis toimub.
Reedel olin pisut tervem. Õhtupoolikul võtsin end kokku ja helistasingi Starmani, kuid olin kõnejärjekorras kolmeteistkümnes ja ei viitsinud oma korrani oodata. "Nii palju kõnesid, et ilmselt on see lumesadu mingi üldisem probleem," arvasin elutargalt. Mees noogutas: "Küllap vist."
Laupäev ja pühapäev möödusid. Starmani klienditeenindus puhkas. Telekast tuli endiselt lumesadu.
Esmaspäeval võtsin ennast uuesti kokku ja saingi Starmanis liinile. "Ma vaatan, et teil on korteri sees signaaliga probleeme," raporteeris sealne töötaja oma ekraane vaadates. "Kontrollige seda karpi, kus kaabel modemi vahel jaguneb," õpetas ta. "Kui see ei aita, kutsuge tehnik." Mina võtsin köögi kõrge pöördtooli ja vedisin selle esikusse ja kuna ma ise selle otsa ronida ei julge ning juhtmetest ka midagi ei tea, võttis asja ette Ott, kes toolil tsirkuseartisti vilumusega tasakaalu hoiab. Mees kirus ja vandus juhtmepusa, aga ühendas kõik jälle osavalt lahti-kokku. Telekapildis ei muutunud siiski miski.
Istusime kurvalt teleka ette maha, et nüüd siis ei aita muu, kui tuleb tehnik kutsuda. Korraga jäin telekaalust riiulit vaatama. Kas ma mitte just sealt, kust telerikaabel seina sisse jookseb, möödunud kolmapäeval oma suurt piltidega mõisaraamatut välja ei õngitsenud?
Uurisin asja. Nojaa, just seal see kaabel oma pesast kergelt väljas oligi. Üks sõrmeliigutus ja teleripilt sai korda.
Kuus päeva lumesadu, sest perekond Ajakirjanik pluss Ohvitser ei taibanud kaablit kontrollida.
Oleks häbi, kui nii naljakas ei oleks.
Neljapäeva veetsin mina peamiselt magades, aga mees vaatas kestva lumesajuga telekaekraani ja otsustas, et kui asi ei parane, tuleb Starmani helistada ja küsida, mis toimub.
Reedel olin pisut tervem. Õhtupoolikul võtsin end kokku ja helistasingi Starmani, kuid olin kõnejärjekorras kolmeteistkümnes ja ei viitsinud oma korrani oodata. "Nii palju kõnesid, et ilmselt on see lumesadu mingi üldisem probleem," arvasin elutargalt. Mees noogutas: "Küllap vist."
Laupäev ja pühapäev möödusid. Starmani klienditeenindus puhkas. Telekast tuli endiselt lumesadu.
Esmaspäeval võtsin ennast uuesti kokku ja saingi Starmanis liinile. "Ma vaatan, et teil on korteri sees signaaliga probleeme," raporteeris sealne töötaja oma ekraane vaadates. "Kontrollige seda karpi, kus kaabel modemi vahel jaguneb," õpetas ta. "Kui see ei aita, kutsuge tehnik." Mina võtsin köögi kõrge pöördtooli ja vedisin selle esikusse ja kuna ma ise selle otsa ronida ei julge ning juhtmetest ka midagi ei tea, võttis asja ette Ott, kes toolil tsirkuseartisti vilumusega tasakaalu hoiab. Mees kirus ja vandus juhtmepusa, aga ühendas kõik jälle osavalt lahti-kokku. Telekapildis ei muutunud siiski miski.
Istusime kurvalt teleka ette maha, et nüüd siis ei aita muu, kui tuleb tehnik kutsuda. Korraga jäin telekaalust riiulit vaatama. Kas ma mitte just sealt, kust telerikaabel seina sisse jookseb, möödunud kolmapäeval oma suurt piltidega mõisaraamatut välja ei õngitsenud?
Uurisin asja. Nojaa, just seal see kaabel oma pesast kergelt väljas oligi. Üks sõrmeliigutus ja teleripilt sai korda.
Kuus päeva lumesadu, sest perekond Ajakirjanik pluss Ohvitser ei taibanud kaablit kontrollida.
Oleks häbi, kui nii naljakas ei oleks.
Saturday, March 26, 2011
Journey: SEPARATE WAYS (WORLDS APART)
sitaks hea lugu. video on muidugi ajast-ja-arust (1983.a.), koledate poistega, tobe koreograafia jne, aga lugu ise krdi hea minu arust.
Thursday, March 24, 2011
naised pükstes
miks leiavad naised üldiselt, et just püksid on se õige valik riietumiseks. v-o olen vanamoodne-traditsiooniline, aga mina eelistan naist siiski enamjaolt näha kleidis/seelikus + top (mingisugune). naistel kõlbab pükstes olla sama harva, kui meestel dressides. ainult üheks kindlaks otstarbeks.
tõepoolest mõistan, kui naine paneb jalga püksid, et minna seenele, maatöid tegema, väljas on kole külm ja ilma ei saa, vajadust nõudval olukorral ning haru-harva vahel ka siis, kui tõesti on tarvis vaheldust ning püksipaar tõepooleks ka ilus/seksikas/maitsekas välja näeb.
kleit ja seelik on ju elementaarsed naiselikkuse tunnused...miks peaksin mina oma kodus mingit pikkade juustega, mitterippuvate genitaalidega ja valesti asetsevate udaratega poisikest taluma.
läbi aastate enamik kogemusi mul sellised olid. nüüd siiski, mil olen leidnud selle ainsa ja õige, on ka naiselikkuse tunnus üheselt selge. miisul ma valdavalt ainult seelikuid ja kleite näengi. se on ikka haru-harva, kui ta teksad või muud vaba-aja püksid jalga tõmbab. põhjuseks enamasti mingi kindel praktiline vajadus pükste järgi või sis lissalt vaheldus (mis kestab parimal juhul päeva).
näitas mulle täna ühte linki, kus käsitletakse eksperimendi korras meeste eelistusi naiste riietumises. valdvavalt eelistab tüüpiline mees siiski oma naise seljas tõepoolest seelikut või kleiti näha...kui nüd naised ka lõppude-lõpuks seda mõistaksid.
eksperimendist loe pikemalt SIIT.
proosit
tõepoolest mõistan, kui naine paneb jalga püksid, et minna seenele, maatöid tegema, väljas on kole külm ja ilma ei saa, vajadust nõudval olukorral ning haru-harva vahel ka siis, kui tõesti on tarvis vaheldust ning püksipaar tõepooleks ka ilus/seksikas/maitsekas välja näeb.
kleit ja seelik on ju elementaarsed naiselikkuse tunnused...miks peaksin mina oma kodus mingit pikkade juustega, mitterippuvate genitaalidega ja valesti asetsevate udaratega poisikest taluma.
läbi aastate enamik kogemusi mul sellised olid. nüüd siiski, mil olen leidnud selle ainsa ja õige, on ka naiselikkuse tunnus üheselt selge. miisul ma valdavalt ainult seelikuid ja kleite näengi. se on ikka haru-harva, kui ta teksad või muud vaba-aja püksid jalga tõmbab. põhjuseks enamasti mingi kindel praktiline vajadus pükste järgi või sis lissalt vaheldus (mis kestab parimal juhul päeva).
näitas mulle täna ühte linki, kus käsitletakse eksperimendi korras meeste eelistusi naiste riietumises. valdvavalt eelistab tüüpiline mees siiski oma naise seljas tõepoolest seelikut või kleiti näha...kui nüd naised ka lõppude-lõpuks seda mõistaksid.
eksperimendist loe pikemalt SIIT.
proosit
Tuesday, March 22, 2011
Tõbine tibipostitus
Esiteks - niru on poolhaigena tööl olla. Nohu ei anna otsest põhjust kojujäämiseks, aga tööl pole ka tore. Ja asjad, mis on muidu ärritavad, on veelgi ärritavamad.
Mind häirivad näiteks kohutavalt kontorisosistajad. Need on naised, keda sa kohtad toimetuse kööki astudes, kui nad ehmunud kanadena pudenevad laiali teelaua äärest, kus nad sosiskledes oma teesid-kohvisid segasid. Siis tunned ennast kurja sissetungijana kanala õdusasse sahinasse. Teine, isegi hullem variant on, kui nad ei pudene laiali, vaid kallutavad pead rohkem ligistikku ja jätkavad oma poolhäälset vestlust sind kurjalt altkulmu piieldes. Ja kui neist möödudes mõni jutukild kõrva jääb, siis kas see on sosistamist väärt materjal, mis räägib kolleegi võikast haigusest või perverssetest armusuhetest paljundusmasina najal? Ei! Tavaliselt on teemaks kellegi lapse püksid, mis pesuvahend X abil puhtaks ei läinud või kinoarvustus või isegi ausalt tööalane jutt. Mõni minut tagasi maandus mu lauanaabri juurde üks selline sosistaja. Kõhiseval poolhäälel aetud jutt oli piisavalt vali, et ma sain aru, et teema käib suusareisi ümber. Tule taevas appi. Kui seal on midagi tõeliselt sosistamisväärset, siis võiks ju tõmbuda mõnda toimetuse ohtratest vaiksetest, mugavate tugitoolidega varustatud nurkadest? Ja kui ei ole sosistamisväärne, siis võiks ju rääkida inimese moodi, sest see jutt kaoks niikuinii ära pidevas ümbritsevas lärmis, kus helisevad telefonid ja peetakse vestlusi, visatakse nalja, mängib televiisor ja kolisevad kohvikruusid. Aga seda nad ei mõika. Ja nii kohtad pea iga päev mõnd sosistajat, kusjuures - nad on alati naised. Kui meestel on jutt, mida igaühe kõrvad kuulda ei tohi, siis need vestlused peetakse kusagil varjus. Mis on naistel nii palju salata?
Nii. Sain selle süsteemist välja.
Näokreemi geograafiline mõju inimpsühholoogiale
Otsustasin selle kuu rahalisest kriisist mõjutatuna (kriisi põhjusest kirjutan hiljem) olla kokkuhoidlik. Mõeldud-tehtud. Kuna mu tavaline jänkidemaal väljamõeldud ja nime saanud ning ilmselt Poolas kokkusegatud Garnier' näokreem (veidi üle 100 krooni purk) sai otsa, otsustasin kasutada odavamaid alternatiive. Ma olen kümnetest oköblogidest lugenud, kuidas ladina tähtedega kirjutatud silt ja Euroopa emafirma ei garanteeri mingit kvaliteeti ja nagunii on kõik kreemid ühe koostisega ja valmistushinnalt üsna samad, maksad ju peamiselt vaid märgi eest. Niisiis sammusin vapralt vene kosmeetika leti manu ja valisin endale välja murakaõliga näokreemi Mirielle. Hind ca 50 krooni. Katsusin koostist näpuga ja nuusutasin ka - täitsa hea. Ostsin purgi ära ja vudisin rahulolevalt koju, kus karpi lähemalt uurides avastasin, et Vene kosmeetikaga tegu pole ja kreem on kokku segatud hoopis Valgevenes. Kõhus hakkas keerama ning silme ette tulid suvel Valgevene aasade veerel nähtud sildid, mis hoiatasid Tšernobõli saastest jäänud radiatsiooni eest. Ei tea, kust nad neid kreemi koostises olevaid murakaid korjasid?
Veel erksamalt meenus üldine Valgevene asjaajamine. Ilmselt oli kreemi keetes niikuinii see murakaõli kõrvale tõstetud ja minu kätenahka paitas pesuehtne naftaprodukt, mis kusagil 30-aasta vanuse sisseseadega ja rasva järgi lehkavas laboris kokku segatud. Igatahes proovisin kaupa kõigepealt kätel. Esimesed minut-kaks oli tore, siis tundsin, kuidas kreem margariinina käte külge kleepus ja mingeid imendumismärke ei ilmutanud. Lõhn, mis poes tundus tagasihoidlik, võttis üsna enam Vene polkovnikulese õilsa parfüümi "Krasnaja Moskva" tuure ja muutus aina vängemaks.
Panin selle Mirielle kõrvale, pesin käed seebiga puhtaks ja otsustasin jääda Garnier juurde.
Loo moraal? Ära osta asju, millesse sa ei suuda uskuda.
Mina ei suuda uskuda Slaavi nimega kosmeetikasse. Kuigi ma saan tegelikult aru, et mu Garnier' kreemi (Poola?) laborid ei pruugi olla teps mitte paremad kui Mirielle'i Minski või Vitebski laborid.
Rahahäda põhjused kevadise ostuhulluse raames
Mul oli vaja SpinDoctori sametmantlit (Vt ülalolev pilt. PS - miks pagana pärast see modell selline peletis peab olema? Lamba näoga krõõp ei ole päris see, mida gooti modellina ootaks.). Noh, ja kui on vaja, siis on vaja. Esmalt nägin seda Eesti Pinup.ee poe veebisaidil. Juures oli kiri, et ettetellimine kevadhooajaks, misjuures ei olnud kirjas, millal see ettetellimine lõpeb. Pidasin rahakotiga nõu ja leidsin, et saan mantlit endale lubada, kui muidu viks ja kokkuhoidlik olla. Kui siis poe saidi paar päeva hiljem uuesti lahti tegin, oli mantel valikust kadunud ilma ainsagi selgituseta. Kirjutasin poele ja sain neli päeva hiljem vastuse, et mantli ettetellimine on tõepoolest lõppenud ja et nad seda ühekaupa juurde ei telli. Ja et kui ma tahan, võivad nad mu nimekirja panna, mille alusel nad "mõne kuu pärast" mantleid juurde tellivad. Nojah.
Vihastasin kapitaalselt ja läksin e-baysse. Mantel oli seal mitmel saidil olemas ja maksis Eesti poes müüdavaga umbes sama palju. Tõsi, tellimiskulu Inglismaalt Eestisse oli ca 125 krooni võrreldes sellega, et Eesti poest tellituna olnuks saatekulu ilmselt ca 50 krooni. Igatahes sai mantel tellitud ja minu rõõmuks oli hilp nelja tööpäevaga ka kohal. Samast kõnealusest Eesti netipoest ükskord tellitud eset ootasin kolm nädalat.
Kahtlemata tore, et üks Eesti e-pood kah pinupi ja steampunki jms kraami müüb, aga no tont võtaks, müüge siis kah! Ärge niisama narrige. Selle poega on mul muid põnevaid kogemusi veel, aga neist mingis järgmises postis. Ja note to self - üldse peaks Eesti e-poendust pikemalt analüüsima mingis artiklis.
Friday, March 18, 2011
eksperiment suitsust loobumiseks
mõned päevad tagasi, kui koolituselt koju sõitsin (või oli se juba sinna sõites), kuulsin raadio Sky plussist saatejuppi, kus oli telefonivestlus raadio DJ-de ja mingi eksperimendi-plika vahel, kes oli saamas nõelravi suitsetamisest loobumiseks (tema oli teinud 7 aastat). läks asutusse Nikostopp ning lobises telefoni teel samal ajal. väitis, et tõepoolest vähendas suitsuiha ning tobi tehes hakkas lausa paha, mille tulemusel suitsu enam ei tahtnud.
kodukal lugesin, et se toimibki vaid tubakasõltlastele, mitte pühapäevasuitsetajatele, ning lausa 90-95% allub ravile. käis endalgi peast mõte läbi (ma teinud tobi kuskil 10 aastat). kuna hind oli kõigest 25€ otsustasin proovida. isegi, kui kohe ei mõika, on mul 3 kuu möödudes õigus uuele katsele - TASUTA.
igatahes topiti seal mulle 3 nõela plaastritega kõrva külge. öeldi, et ära tulevad siis, kui on nende loomulik aeg äratulemiseks. öeldi vel, et toimima võib hakata ka mõned tunnid hiljem, aga ka alles paari nädala pärast...korralikult.
jõudsin koju, ootasin paar tundi ja testisin suitsuga. tõepoolest isu suitsu järgi polnud, kuid paha kaa ei hakanud. oli lissalt siuke tunne nagu oleks tavapärasest rohkem suitsetanud. mõistan, et mõju on inimestele individuaalne ning samuti ka aeg mõjumiseks. esialgu vel maha ei tee, kuid veel ei kiida takka kah. kui esialgu võtab vähemalt isugi vähemaks, on potensiaali paremaks kül.
proosit
kodukal lugesin, et se toimibki vaid tubakasõltlastele, mitte pühapäevasuitsetajatele, ning lausa 90-95% allub ravile. käis endalgi peast mõte läbi (ma teinud tobi kuskil 10 aastat). kuna hind oli kõigest 25€ otsustasin proovida. isegi, kui kohe ei mõika, on mul 3 kuu möödudes õigus uuele katsele - TASUTA.
igatahes topiti seal mulle 3 nõela plaastritega kõrva külge. öeldi, et ära tulevad siis, kui on nende loomulik aeg äratulemiseks. öeldi vel, et toimima võib hakata ka mõned tunnid hiljem, aga ka alles paari nädala pärast...korralikult.
jõudsin koju, ootasin paar tundi ja testisin suitsuga. tõepoolest isu suitsu järgi polnud, kuid paha kaa ei hakanud. oli lissalt siuke tunne nagu oleks tavapärasest rohkem suitsetanud. mõistan, et mõju on inimestele individuaalne ning samuti ka aeg mõjumiseks. esialgu vel maha ei tee, kuid veel ei kiida takka kah. kui esialgu võtab vähemalt isugi vähemaks, on potensiaali paremaks kül.
proosit
Subscribe to:
Posts (Atom)
