Hõff!

Ajee - saabus pressiteade, et aprilli lõppu kaunistab taas Hõff ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Üsna mitut filmi tahaks näha.

Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüpnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan's Run”. Hmm, sellest ei teagi, mida arvata. Ainus arvustus, mis netis leida, ei anna ka õiget tunnet kätte. THX oli küll hea, aga ma pole kindel, kas viitsiks midagi sarnast vaadata?

Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance'i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks. Seda tahaks küll näha. Kriitikute hinnanguid veel pole, aga IMDB vaatajaarvustus on üsna paljulubav.

Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse'i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer. No kui see oli Tarantino/Rodrigueze tandemi idee, siis väärib see kaemist. Isegi arvestades seda, et "Machete" ei täitnud talle pandud ootusi. Twitch.comi kriitika on siiski postiivne. Võiks vaadata küll.

Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest. Arvustaja sellele filmile just armu ei anna, niiet ilmselt ei ole mõtet vaadata ja selle filmi asemel pigem kodus uuesti mängima panna mõni selle inspiratsiooniallikatest. "I am legend", kasvõi.

Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele - Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon. Need kaks filmi jätan juba kirjelduse põhjal välja - saatanlikud rituaalid on mistahes esituses tüütud ja film, mille nimi on "Kirves" viitab puhtale slasherile ja neid ma ei salli.

2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Seda tahaks kindlasti näha. "A sleepy eyed thriller prone to bursts of sudden, explosive violence, A Horrible Way To Die both embraces and subverts what you think you know about serial killer stories," kiidab Twitch.comi arvustus.

Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust. New York Timesi arvustus on kiitev, aga ma pole kindel, kas ma ikka olen selle nägemisest huvitatud? Peab selle üle mõtlema.

Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele. Noh, oma raseda õe kallal seksuaalset vägivalda harrastav pervert ei ole teps mitte see, mida ma vaadata tahaks, niiet selle filmi jätan kindlasti vahele.