Tulin eile õhtul koju (hilja, pärast pikka tööpäeva) ja andsin musi mehele, kes oli juba ammu kodus (pärast väga lühikest tööpäeva). Märkasin, et mees oli nõud ära pesnud. "Oi, sa pesid nõud ära! Nii tubli sinust!" rõõmustasin pisukese häbitundega, et minust jäid need nõud eelmisel õhtul rahulikult kraanikaussi.
Kui situatsioon olnuks vastupidine ja hilja koju tulnud mees oleks näinud, et ma olen nõud ära pesnud, siis kas ma oleks kiita saanud? Küllap mitte, sest noh, see, et naine peseb kodus olles nõud ära on ju elementaarne. Mis seal ikka kiita.
Minu herr abikaas peseb nõusid alatasa ja ilma nähtava vastumeelsuseta (Leides pealegi, et ta teeb seda minust paremini ja see on tõsi ka, sest mu eelmistes elukohtades olen olnud varustatud nõudepesumasinaga ning olen pea unustanud käsitsipesu.) Aga siiski on isegi minu kahtlemata emantsipeerunud ja töönarkomaanilises naisekehas alles veel mingi ammune idee, et kuigi ma töötan kauem kui mees, teenin sama head palka kui tema, siis siiski on mustad nõud kuidagi minu vastutusala. Wtf?!
Igatahes, all hail mu abikaasale, kes oskab nõusid pesta ja on nõus seda tegema!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
miisu, minu käest sad ju alati pika pai ja pehme patsutuse tagumikule tänuavaldusena nõudepesu eest...ning sad ka tulevikus ;)
ReplyDeleteTuttavad tendentsid. Peale sõjaväeskäimist st. Olles külmas soojakus jääkülma veega ülemuste nõusid pesnud, on kodus sooja veega enda omasid pesta köki-möki... :D
ReplyDelete