Tõbine tibipostitus

Esiteks - niru on poolhaigena tööl olla. Nohu ei anna otsest põhjust kojujäämiseks, aga tööl pole ka tore. Ja asjad, mis on muidu ärritavad, on veelgi ärritavamad.

Mind häirivad näiteks kohutavalt kontorisosistajad. Need on naised, keda sa kohtad toimetuse kööki astudes, kui nad ehmunud kanadena pudenevad laiali teelaua äärest, kus nad sosiskledes oma teesid-kohvisid segasid. Siis tunned ennast kurja sissetungijana kanala õdusasse sahinasse. Teine, isegi hullem variant on, kui nad ei pudene laiali, vaid kallutavad pead rohkem ligistikku ja jätkavad oma poolhäälset vestlust sind kurjalt altkulmu piieldes. Ja kui neist möödudes mõni jutukild kõrva jääb, siis kas see on sosistamist väärt materjal, mis räägib kolleegi võikast haigusest või perverssetest armusuhetest paljundusmasina najal? Ei! Tavaliselt on teemaks kellegi lapse püksid, mis pesuvahend X abil puhtaks ei läinud või kinoarvustus või isegi ausalt tööalane jutt. Mõni minut tagasi maandus mu lauanaabri juurde üks selline sosistaja. Kõhiseval poolhäälel aetud jutt oli piisavalt vali, et ma sain aru, et teema käib suusareisi ümber. Tule taevas appi. Kui seal on midagi tõeliselt sosistamisväärset, siis võiks ju tõmbuda mõnda toimetuse ohtratest vaiksetest, mugavate tugitoolidega varustatud nurkadest? Ja kui ei ole sosistamisväärne, siis võiks ju rääkida inimese moodi, sest see jutt kaoks niikuinii ära pidevas ümbritsevas lärmis, kus helisevad telefonid ja peetakse vestlusi, visatakse nalja, mängib televiisor ja kolisevad kohvikruusid. Aga seda nad ei mõika. Ja nii kohtad pea iga päev mõnd sosistajat, kusjuures - nad on alati naised. Kui meestel on jutt, mida igaühe kõrvad kuulda ei tohi, siis need vestlused peetakse kusagil varjus. Mis on naistel nii palju salata?

Nii. Sain selle süsteemist välja.

Näokreemi geograafiline mõju inimpsühholoogiale

Otsustasin selle kuu rahalisest kriisist mõjutatuna (kriisi põhjusest kirjutan hiljem) olla kokkuhoidlik. Mõeldud-tehtud. Kuna mu tavaline jänkidemaal väljamõeldud ja nime saanud ning ilmselt Poolas kokkusegatud Garnier' näokreem (veidi üle 100 krooni purk) sai otsa, otsustasin kasutada odavamaid alternatiive. Ma olen kümnetest oköblogidest lugenud, kuidas ladina tähtedega kirjutatud silt ja Euroopa emafirma ei garanteeri mingit kvaliteeti ja nagunii on kõik kreemid ühe koostisega ja valmistushinnalt üsna samad, maksad ju peamiselt vaid märgi eest. Niisiis sammusin vapralt vene kosmeetika leti manu ja valisin endale välja murakaõliga näokreemi Mirielle. Hind ca 50 krooni. Katsusin koostist näpuga ja nuusutasin ka - täitsa hea. Ostsin purgi ära ja vudisin rahulolevalt koju, kus karpi lähemalt uurides avastasin, et Vene kosmeetikaga tegu pole ja kreem on kokku segatud hoopis Valgevenes. Kõhus hakkas keerama ning silme ette tulid suvel Valgevene aasade veerel nähtud sildid, mis hoiatasid Tšernobõli saastest jäänud radiatsiooni eest. Ei tea, kust nad neid kreemi koostises olevaid murakaid korjasid?

Veel erksamalt meenus üldine Valgevene asjaajamine. Ilmselt oli kreemi keetes niikuinii see murakaõli kõrvale tõstetud ja minu kätenahka paitas pesuehtne naftaprodukt, mis kusagil 30-aasta vanuse sisseseadega ja rasva järgi lehkavas laboris kokku segatud. Igatahes proovisin kaupa kõigepealt kätel. Esimesed minut-kaks oli tore, siis tundsin, kuidas kreem margariinina käte külge kleepus ja mingeid imendumismärke ei ilmutanud. Lõhn, mis poes tundus tagasihoidlik, võttis üsna enam Vene polkovnikulese õilsa parfüümi "Krasnaja Moskva" tuure ja muutus aina vängemaks.

Panin selle Mirielle kõrvale, pesin käed seebiga puhtaks ja otsustasin jääda Garnier juurde.

Loo moraal? Ära osta asju, millesse sa ei suuda uskuda.

Mina ei suuda uskuda Slaavi nimega kosmeetikasse. Kuigi ma saan tegelikult aru, et mu Garnier' kreemi (Poola?) laborid ei pruugi olla teps mitte paremad kui Mirielle'i Minski või Vitebski laborid.

Rahahäda põhjused kevadise ostuhulluse raames

Mul oli vaja SpinDoctori sametmantlit (Vt ülalolev pilt. PS - miks pagana pärast see modell selline peletis peab olema? Lamba näoga krõõp ei ole päris see, mida gooti modellina ootaks.). Noh, ja kui on vaja, siis on vaja. Esmalt nägin seda Eesti Pinup.ee poe veebisaidil. Juures oli kiri, et ettetellimine kevadhooajaks, misjuures ei olnud kirjas, millal see ettetellimine lõpeb. Pidasin rahakotiga nõu ja leidsin, et saan mantlit endale lubada, kui muidu viks ja kokkuhoidlik olla. Kui siis poe saidi paar päeva hiljem uuesti lahti tegin, oli mantel valikust kadunud ilma ainsagi selgituseta. Kirjutasin poele ja sain neli päeva hiljem vastuse, et mantli ettetellimine on tõepoolest lõppenud ja et nad seda ühekaupa juurde ei telli. Ja et kui ma tahan, võivad nad mu nimekirja panna, mille alusel nad "mõne kuu pärast" mantleid juurde tellivad. Nojah.

Vihastasin kapitaalselt ja läksin e-baysse. Mantel oli seal mitmel saidil olemas ja maksis Eesti poes müüdavaga umbes sama palju. Tõsi, tellimiskulu Inglismaalt Eestisse oli ca 125 krooni võrreldes sellega, et Eesti poest tellituna olnuks saatekulu ilmselt ca 50 krooni. Igatahes sai mantel tellitud ja minu rõõmuks oli hilp nelja tööpäevaga ka kohal. Samast kõnealusest Eesti netipoest ükskord tellitud eset ootasin kolm nädalat.

Kahtlemata tore, et üks Eesti e-pood kah pinupi ja steampunki jms kraami müüb, aga no tont võtaks, müüge siis kah! Ärge niisama narrige. Selle poega on mul muid põnevaid kogemusi veel, aga neist mingis järgmises postis. Ja note to self - üldse peaks Eesti e-poendust pikemalt analüüsima mingis artiklis.