Cyrano de Bergerac

käisin miisuga N õhtul estonias ooperit vaatamas/kuulamas.
käisin seda ka kuskil 10 aastat tagasi vaatamas (muusikaajaloo retsensiooni tarbeks) ning kõige hullem polnudki. ka polnud ta ajahamba järel hullemaks läinud. esimene vaatus tundus aint kuidagi tüütu, aga teine ja kolmas olid juba ok ja möödusid päris kärmelt.

lava oli väheke nõrk siiski. keset lava seisis aint 1 kõver tänavalatern (ilma laternata), mille kohta miisu ütles, et "poolik gooti akna/värava kaar". no mille pärast peaks aknakaar olema poolik :PP...või värava kaar. kui lõhki, sis kukuvad täiega kokku...poolikuid pole ja kõik!
ja sis oli lavaservas 1 tool kah, kus cirano terve 2h jooksul umbes 3 korda istuda jõudis. krt, korjaku oma taburetid kokku peale lahkumist. sisustagu lava mingi hekiga, aiaga, müüriga, millel ronivtaim peal...majasein või miski oleks võinud kasvõi olla, aga ei..nad risustavad lava mingi kõvera toika ja taburetiga :P

subtiitrid eesti ja inglise keeles olid kah istmete kohal. vot seda nüd ei tea, kas subbakad panid tihti puusse või hoopis näitlejad laususid/laulsid ni nagu tahtsid...kord osade sõnade järjekord vale, kord osad sõnad puudu.

tagasiteel kodo hakkasime mõtisklema opereti ja ooperi vahe üle. taaskord sõber wiki aitas - operetis valdavalt tantsivad kah kogu lobisemise ja laulmise kõrvale, ooperis valdavalt laulavad...või sis räägivad meloodiliselt. nisama möla oli v-o 10 sõna eest.

aga kokkuvõttes oli tore meenutus (kuigi seda rohkem meenutada vast tarvis pole - näitlejad imesid üldjuhul...välja arvatud pea-emane).
loodan niipea uut kultuuri-litakat mitte saada :P


proosit

NOMBID

meenus, et L vastu P öösel nägin lahedat und - oli zombie-ajastu vastavalt "Daybreakers" filmi vampiiri süsteemile. enamus maa elanikud zombid, kuid mitte muteerunud..täiesti mõistuse juures töötavad organiseeritud tegelased. lissalt vajasid värsket liha. sis väiksem kogus juba muteerunud zombisid (muteerunud, kuna pole regulaarselt või üldse toitunud) ja vel väiksem kogus inimesi, keda jahiti ning mõistlike zombide poolt ka farmi koguti.

eelmängu täpselt ei mäleta, aga tean, et põgenesin muteerunud zombide eest trammiga mööda mustamäge (tean, tean...mustamäel ei käi tramm). lõpppeatuses 9-kordsete juures olin sunnitud mingi imeväega tänavalaterna otsa ronima (peitu vm). jälgisin eemale, kus u. 10-pealist muteerunud zombide hordi (kes mind jälitasid) hakkas hävitama suurem grupeering normaalseid zombisid (edaspidi Nombid).

peale taplust märkasid neist 2 tükki ka mind. tulid tänavalaterna juurde ja kukusid seda raputama lootuses, et ma alla sajan (nagu nad järgi poleks suutnud ronida). alla nad mind sealt ei saanud ja otsustasid laterna eesolevasse majja (20m) chillima minna.

ma seal mõlgutasin oma tuleviku mõtteid ning jõudsin järeldusele, et kuidas tahes ma oma kaarte ka ei jaga, jäb mulle kätte siiski sitt partii. nisis otsustasin ennast vabatahtlikult kätte anda. ronisin laterna otsast alla ja marssisin majja. kuidagi moodi ilma probleemideta sain 3-le korrusele. seal teavitasin mingile väiksele pundile, et mul kopp ees põgenemisest ja sööge mind ära...tehke aint surm kiire, võtke pea maha või midagi.

tuli mingi uus nombi tuppa ja se suure nälja tõttu kohe ninaga haistes minu suunas liikuma. mina kohe "pea hoogu, pea hoogu. ma olen juba selle emase nombi oma", vaadates üle õla paremale. nombi vaatas küsivalt emasele otsa ning minagi paluvalt talle ja se sis noogutas jah, et "se inimene on minu jagu".

selle peale jalutas Jay Lo tuppa, kandikul värsked lihatükid - "kinnitage keha".
mul keeras katuse segi ja ärkasin üles ;P


proosit

Noorem All-ohvitseride Kursus IV

ni, kursus kestnud nüüdseks 8 nädalat (4 vel). lõpp juba paistab. tuleval nädalal on pedagoogika, järgneval mets, sis ei teagi täpselt ja sis viimane eksami nädal.

ei ütleks, et seni midagi magnituudset õppinud oleks. enamjaolt lissalt meenutus üksikute uuendustega. egas se lausa mööda külgi maha ei jookse ja ega ma enamat tegelt ei oodanudki. kujutan ette, et alles EVAK'is san rohkem andmin-logistilisi teadmisi, mis oleksid tõsiseltvõetavad uudised mu jaoks.

kui ausalt tunnistan, sis jätaksin EVAK'i vahele ja põrutaksin kohe kaugõppesse sõjakooli, kuid kaugõppe kõrvalt ka tööd teha vaja ning ainult seeruna ma seda täisväärtuslikult ei saaks (kaasa arvatud palk oleks veeblina tüki suurem). kuna sõjakool kestab aegu pikemalt, kui lahingkool, sis veeblina jällegi hea tegutseda..lissalt tahaks asjade arengut kiiremini näha (olen kärsitu :P). aga pole hullu, mul plaanid paigas. hiljemalt 35-x eluaastaks mul tegevust peaks jaguma (heal juhul isegi 40-ni). alles siis on vaja edasi mõtlema hakata, mis peale hakkan.


proosit

kultuurišokk

lõpuks suutis miisu mulle augu pähe rääkida, et film "valge pael" kinos ära vaadata.
käisime sis eile kinos Artis. esimene blokk oli selles, et popcorni ei müüdud. vähe sellest, ei lubatud ka kaasa tuua/osta kuskilt (üldse söömine-joomine kinos keelatud). teine ämber oli film ise. vaatamata üksikutele huvitavatele kohtadele, oli film minu jaoks jube igav ja tüütu..mahavisatud aeg taaskord. arvestades, et film kestis veidi üle 2h, jäi lõpuks ka kann kangeks. vaatamata, et istumine tegelikult mugav ja pehme oli (kõrge seljatoega isegi), oli viimane tunnike juba kannatamatu.

iseenesest, tuginedes treilerile, valmistusin juba varem 1,5h-x uinakuks, aga päris nii igav siiski polnud..tuli piisavalt totraid olukordi, mil tarvis filmi tobedust või süngust kommenteerida.

igatahes elasin kuidagi selle kultuuripommi silmi sulgemata üle. aa..enne filmi tuli vaid 1 treiler. mingi humoorikas itaalia film kaalulangetajatest nimega "paksud". arvan, et seda võib vel harimise mõttes vaatama minna, aga edaspidiselt sinna kinno sattumist püüan vältida.

sinna- ja tagasiminek oli omamoodi lahe. kuna olin miisuga märkamatult ühe maitse järgi riidesse pannud (mõlemid üleni mustas), saatsid meid pidevalt pingsad silmapaarid..eriti, kui õhtul tagasi jalutasime. möödusime mitmetest kohvikutest-baaridest-kõrtsudest-miniklubidest, kus inimesed väli-terrassil/-platvormil chillisid ning meie möödumisel taas paljude pilgud pikemaks ajaks meile peatusid. huvitav, kas maailmas sis vähe inimesi, kes aint mustas käivad..või lausa paaris, et ni ülendav nähtus olime, aga kummaline veidi oli.
muidu tagasi jalutada oli hea, kuna õhk oli meeldivalt jahe ja linn pool 1 öösel rahulik, aga piisavalt ergas. tekkis tahtmine isegi linna tulesid veidi vähesemaks keerata, et tähistaevast näha oleks.

igatahes oli tiba üle keskmise üritus. artisesse eriti enam ei kipu, kuid pimedas jalutama kül.


proosit

okupatsioonide muuseum

täna lõunal käisin NAK'i koosseisus okupatsiooni muuseumis, mida kohalik ajaloolane nimetas tegelikult okupatsiooniDE muuseumiks, kuna seal rohkem kui ühest okupeerimisest. vidinaid-kodinaid seal omajagu leidus, aga põhiline oli ligi tunnine seminar, mille professor isiklikult läbi viis. no enam igavamat üritust pole ma vist elus kogenud..vähemalt ei mäleta kül. seal pingil istudes võitlesin ma tõsiselt oma sulgevate silmadega, et peaksin mingi vapruse medali vist saama. asi polnudki väsimuses ega palavuses enam, vaid puhtas monotoonses, puises jutus. liiga palju fakte ja detaile tavainimese jaoks. ajalooraamatut studeerides oleks ka asjalikum olnud. päris lõpus rääkis veidi rootsi osalusest okupatsioonide ajal, mis oli juba huvitavam (seda ka, kuna keegi lissalt päris vastavat, mis suunas).

üldiselt suht mahavisatud aeg - püsieksponaatidega olin ammu tuttav, hilisemad uuendused mögad ning jutt unine.
elusees enam ei lähe!!!


proosit

sushi õhtu

miisu tegi õhtusöögiks sushi makit. ta selle tegemise lõpuks endale selgeks teinud. nojah, oskusi alles lihvib perfektseks, aga seniste tulemustega olen rahul.

igatahes oli se minu neljas sushi sööma ning seekord mugisin kõhu ikka korralikult täis. miisu valmistas 3 suurt rulli, millest isiklikult 2,5 nahka panin. pole eriti kuulnud sellist asja, et keegi kuskil sushist konkreetselt kõhtu täis sööks, aga mina seda tegin..krdi hea oli ;D
teinekordki


proosit

TALLINNA PÄEV

käisime ka sis miisu ja intsuga eile peale kella kuute linna peal veidi sõitmas/kondamas. plaan oli mõni muuseum läbi vaadata. kõigepealt käisime meremuuseumi lennusadama ekspositsioonil. mõni laevuke oli huvitav, mõni mitte. lembitu peal käisin, kuid ise sisse ronima ei hakanud, kuna aint 1 sisse-väljapääs (rahvast palju) ning rain ütles (juhuslikult kohtasin seal), et seal jube umbne..ju sis teisi lüüse lahti ei tehtud. igatahes ajal, mil ints ja miisu sees käisid, ronisin mina hoopis torni ning kujutasin merepealset (vastupidiselt allvee sukeldumisele) sõitu, sihtimist ja juhtimist ette. kuidagi iidne tunne tuli, mis oli lahe.

peale lembitut ronisime TORM'i pardale. sel oli ikka ka haubitsa laadne kahur ees ja kahene õhutõrje kahur taga. ronisime ka sisse, kust saime suveniiriks mingi paadimehe ABC kaasa. seal ni mõningat õpetlikku sees, eriti meremehe sõlmed.

sis vaatasime üle vanad ankrud ja kahurid. kahurid panid mõtlema, mis vahe on tavalisel kahuril ja suurtükil. otsustasime uuringu õhtusse jätta ja wikist uurida (suurtükid jagunevad: kahur ja haubits [pikemalt ei peatu]).

istusime autosse, kuid koju vel ei tahtnud. mõtlesime Kiek in de Kök'i peale. parkisime auto alla, ronisime mäest üles ja uksel avastasime sildi, mil vabandati tallinna päevast mitte osavõtmise pärast...krt. ni palju siiberdamist ja nende uksed kinni raisk. persse nendega. ronisime alla tagasi ja valisime alternatiiviks KUMU.

ints polegi kunagi käinud (mul 1 korra siiski). autot üles parkides märkasin sissekäigul sildikest väikest ratastool. mõtlesin, et ei peagi treppe vallutama. jõudsin ukseni ja sildi all märkasin kirbusitast kirja "invasissepääs teisel pool teed"..no krt. aga eriti hullu polnud ja jalutasime sinna. lasime ennast liftiga alla ning automaatsel suundusime paremale. üllatuseks ees trepid. mõnitavad invaliide raisk. kui nüd tulekski keegi ratastooliga liftis alla, sis avastab enda jaoks mingid lameda astmega trepi eest...on debiilid ikka. sitta kah, sammusime üles. protsessi jooksul mõtlesime, kas ikka oleme õigel teel, kuna olukord kiskus kahtlaseks. üleval mõistsimegi, et oleme maa alt jõudnud omakorda teisele poole teed, kus oli kiri, et invasissepääs teisel pool ;P no epik fail. esimese hooga ei taibanud peale lifti vasakule ka vaadata, kus oli uks kirjaga sissepääs, vaid automaatselt keerasid kõigi pead paremale. mõtlesin, et oleks päriselt tulnud ratastooliga ning üksi ja üles roninud (perse maas, aste astme järel ratastooli kaasa vedades), oleks se blond moment ikka valusalt kinni mätsinud ;D

jõudsime sis lõpuks õigesse suunda. sisenemisel hakati mingit lillat ümmargust kleepekat külge pressima, millest ma sujuvalt mööda hiilisin. ronisime esimesele tasandile ja üritasime üles, modernse kunsti juurde pääseda, kui öeldi, et praegusest momendist pääsebki aint vana kunsti püsi-ekspole. persse kül. se oli igav ja ronisime alla tagasi.

enne lahkumist tuli kül pähe korraks suveniiri poest läbi vaadata, kust isegi 1 asja ossin.

lühidalt muuseumid midagi muletavaldavad polnud, aga ilusal õhtupoolikul sai vähemalt miisuga jalutamas käia ning se oli hea.


proosit