kultuurišokk

lõpuks suutis miisu mulle augu pähe rääkida, et film "valge pael" kinos ära vaadata.
käisime sis eile kinos Artis. esimene blokk oli selles, et popcorni ei müüdud. vähe sellest, ei lubatud ka kaasa tuua/osta kuskilt (üldse söömine-joomine kinos keelatud). teine ämber oli film ise. vaatamata üksikutele huvitavatele kohtadele, oli film minu jaoks jube igav ja tüütu..mahavisatud aeg taaskord. arvestades, et film kestis veidi üle 2h, jäi lõpuks ka kann kangeks. vaatamata, et istumine tegelikult mugav ja pehme oli (kõrge seljatoega isegi), oli viimane tunnike juba kannatamatu.

iseenesest, tuginedes treilerile, valmistusin juba varem 1,5h-x uinakuks, aga päris nii igav siiski polnud..tuli piisavalt totraid olukordi, mil tarvis filmi tobedust või süngust kommenteerida.

igatahes elasin kuidagi selle kultuuripommi silmi sulgemata üle. aa..enne filmi tuli vaid 1 treiler. mingi humoorikas itaalia film kaalulangetajatest nimega "paksud". arvan, et seda võib vel harimise mõttes vaatama minna, aga edaspidiselt sinna kinno sattumist püüan vältida.

sinna- ja tagasiminek oli omamoodi lahe. kuna olin miisuga märkamatult ühe maitse järgi riidesse pannud (mõlemid üleni mustas), saatsid meid pidevalt pingsad silmapaarid..eriti, kui õhtul tagasi jalutasime. möödusime mitmetest kohvikutest-baaridest-kõrtsudest-miniklubidest, kus inimesed väli-terrassil/-platvormil chillisid ning meie möödumisel taas paljude pilgud pikemaks ajaks meile peatusid. huvitav, kas maailmas sis vähe inimesi, kes aint mustas käivad..või lausa paaris, et ni ülendav nähtus olime, aga kummaline veidi oli.
muidu tagasi jalutada oli hea, kuna õhk oli meeldivalt jahe ja linn pool 1 öösel rahulik, aga piisavalt ergas. tekkis tahtmine isegi linna tulesid veidi vähesemaks keerata, et tähistaevast näha oleks.

igatahes oli tiba üle keskmise üritus. artisesse eriti enam ei kipu, kuid pimedas jalutama kül.


proosit