päev 85

eile vara-öösel saabusid me 2 puhkajat. saangi nüüd pärida, kuidas kadalip koju sujus.

uinumisega vaevlesin taas. läksin küll aegsasti voodisse ning vaatasin suht pika ja rahuliku filmi, mis oleks pidanud hea une looma, aga sittagi. seekord kõigest umbes tunnike küll.

kojuminekuni jäänud üksikud päevad, kuid enam ei oota üldse. pigem on siuke võõrastav ja kergelt põlglik tunne...umbes, nagu läheksin uude ja võõrasse keskkonda, millega harjunud pole. olen ka varem elus säärast emotsiooni kogenud. selline närvikõdi esineb mul tavaliselt siis, kui liigun uude töökohta, oma/uus kodu, tulin missile coy-6'ga ning ka seekord nse'ga. kõikidel nendel kordadel on siuke kerge võõrastav närvikõdi olnud. jääb mulje, et hetkel olen siinse afgaaniga niivõrd harjunud ja sisse elanud, et oleksin nagu rohkem omas elemendis, kui kodus...ei tahagi koju minna.

ladusin uusi salvesid täis. pooled on tehtud ja pooled veel ees. krdi tüütu...sitt olla kah, kuna tervis persses.

arst kuulas mu kopse taas. talle ei meeldinud see ragin, mis hingamisega kaasnes, nii siis saatis mind haiglasse röntgenile. baktereid mul ei avastatud ning antibiotse ei määratud. tegemist on tavalise viirusega, mis minul ägeda röga kaasa toonud. anti mingi inhalaator, et see mul kanalid avardaks ja röga kergemini väljutada laseks. no ma ei tea...testlaskmise järel küll muutust ei tuvastanud. eks mõned päevad katsetan, kuid kodus lähen kindlasti kuuma tee ja mee režiimi peale üle.

ilm on kiskunud tormiseks. hommikust saadik taevas hall. nüüd ka tuul ning üksikud piisad. lubaski vihma, ei tea miks viibib.


proosit