Paljad luud

Nädalavahetus möödus täiesti rahuldavalt. Laupäeva hommikul astusin üle pika aja läbi Paavli kaltsukast, mis oli viimase korraga võrreldes läbinud suure muutuse paremuse poole. Omanikud on nüüd eestlased ja noh, seda oli ka poest näha. Ennekõike oli aga poe sissepääsu juures pilke püüdmas täiesti rabav kleit. Tumesinisest taftist printsesslõikelise sarnast põlvepikkuses kleiti kaunistas kaelusest vööni ulatuv kaetud nööpide rida ja puhvvarrukatega käiste otsi ning kaelust lisaks veel pits. Oleksin selle eest olnud nõus välja käima vägagi arvestatava summa raha, aga selgus, et pood ei müü seda... Käsitsiõmmeldud enam kui poole sajandi vanune kleit olevat poes nii edev tõmbenumber, et seda müüa ei saavat. Aga pilti lubati mul sellest siiski teha.

Moelehe asemel nukk

Paavli poest läksin jalgsi edasi läbi Kopli ja astusin sisse mänguasjamuuseumisse, kus polnud kunagi varem käinud. Minu ebaõnneks filmiti seal parajagu mingit lastesaadet ja seega ei saanud kõike vaadata, aga teisalt jälle vedas - saate tarbeks toodi hoidlast välja muuseumi kõige vanem nukk: 300-aastane moenukk Saksamaalt. Lugesin hiljem kodus juurde ja sain teada, et moenukud pärineva Louis XIV õukonnast, kus monarh tahtis, et viimane mood oleks kõigile nähtav. Inimsuurustele nukkudele õmmeldi selga täpsed inimrõivaste koopiad ja nukud pandi kastides teele Euroopa kuningakodade poole. Seal omakorda valmistati nukkudest pisemad koopiad (koos riietega, mõistagi) ja juba odavamad nukud rändasid edasi pürjeliperede prouasid pimestama. Kombed mõistagi levisid ja hiljem hakkasid ka lihtsalt jõukad daamid oma viimaseid tualette nukkude abil esitlema kaugemal elavatele sugulastele või sõbrannadele. Tallinna mänguasjamuuseumi kogu moenukk ongi pärist 18. sajandist ja oletatavalt ühe jõuka linnakodaniku proua käest, kes siis selle ilmselt läkitas eputamiseks oma Baltisaksa sugulastele. Nukk on õigupoolest paras peletis: kunksmoorilikku nägu ilmestavad ajahamba käes laialivalgunud näomaailingud. Aga tema kostüüm - roosa sametjakk ja samas toonis atlasskleit on endiselt kenad.

Üldse olid mänguasjamuuseumi asukad parajad peletised, eriti mis puudutab nukke. Avatavad-suletavad silmad ehk klaasmunad nuku peades on ajaga võtnud vale asendi ja nii kõõritavad vaatajat igast riiulist kõikmõeldavas suunas viltu või ka hullumeelselt taeva poole kiikavad klaassilmad... Muuseumi teine korrus on vähem õudusfilmilaadne ja pakub mõnusat äratundmist lapsepõlvest: see on minu karu! mul olid ka sellised asjad! jne.

"Paljad luud"

Laupäeva õhtul käisin sõbrannaga kohvil ja kinos. Kook ja kohv said manustatud endise Pegasuse ruumides asetsevas Fish&Wine'is. Paik, mille sisustuse minimalismi osas ma veel seisukohta ei suuda võtta, veetles väga hea iirisekastmega, nii et iseenesest võib sinna minna veel.

Aga filmiks, mida olin ammu näha tahtnud, oli eelmisel aastal Pöffi kavas silma jäänud USA art-house'i film "Winter's Bone" ehk eesti keelde tõlgituna "Paljad luud". USA film küll, aga uskumatut kergendust pakkus juba tõsiasi, et kogu filmis polnud mitte ühtki ilusat inimest ega mitte ühtki armusuhet. Ameerika läikpahnast üleujutatuna mõjub juba see õndsusena.

Edasi läks veel paremaks. Filmi sisu on kokkuvõtvalt selline: jumalast ja saatanast hüljatud Ozarki kolkas elab üks 17-aastane tüdruk Ree, kelle isa on kadunud ja kes peab meeltesegaduses ema asemel hoolt kandma noorema venna ja õe eest. Üsna pea selgub, et kadunud paps, kes teenis oma piskut leiba metamfetamiinikeetmisega, pani viimati vahele jäädes kautsjoni vastu väljasaamiseks panti oma maa ja maja. Ja kuna ta kohtuistungile ei ilmunud, siis võtab nüüd riik maja (mis on väga uhkelt öeldud sellesinase urka kohta) ja maa ära. Ree otsustab, et otsib papsi üles, kuid nõnda lihtne see pole. Kogukond on küll väike, aga "mind your own business" mentaliteet kehtib. Keegi ei taha lapsele öelda, kus isa on, ega ka seda, miks nad ei taha öelda. Järjest hirmunumana mööda vanarauarämpsu täis urkaid kondava Ree sabas liikuv kaamera näitab uskumatut viletsust - see pole teine ega isegi kolmas, vaid lausa kolmekümnes Ameerika. Kellelgi ei näi olevat tööd rohkem, kui metamfi keetmine. Eluasemed on viletsad ja räpased, õuesid katab rämps. Mehed on pidevas vines ja naised tugevalt nende käpa all. Kusagil neis degenereerunud peades elab hämar autunne - kui Ree küsimused muutuvad liiga teravaks, siis püüab kogukonna patriarh ta kinni, kuid ei löö teda. Ain't gonna hit a woman. Kuid naine naist ju võib lüüa? Patriarhi naine annabki Reele peksa. Ja see pole lahtise käega pats vastu põske. Räämas ja vankumatult süngeilmeline naine lööb senikaua, kuni Ree hambad pudenevad. Ree pidevas narkouimas onus ärkab midagi südametunnistuselaadset ja ta aitab oma vennatütrel välja selgitada, et kadunud Jessup on tapetud. Keegi perekonnast lõi ta maha, sest Jessup eksis autunde vastu- ta nõustus politseiga koostööd tegema ja veel mõne narkovalmistaja üles andma. Aga selles perekonnas on naise ja laste nälgajätmine auväärsem kui politseiga rääkimine. Ja nii leidiski Jessup oma märja haua. Filmi pealkiri - "Winters Bone" - saab teatava selguse siis, kui isa laibani juhatatud Ree saeb tädi kaasabil papsi käed maha, et need politseisse tõendiks viia, et Jessup Dolly hoidis kohtu eest kõrvale tõesti mõjuvatel põhjustel... Maa ja maja jäävadki neile alles ning selles üldises halluses mõjub helge noodina seegi, et perekond Dollyd võivad edasi hingitseda oravaid püüdes ja neid süües.

Filmi koloriit on uskumatult tõhusalt jäine, muusika töötab kaasa ja isegi kui mõned sisu lapsused arvesse võtta, on tegu hea filmiga. Vaikne, jahe, kaine sissevaade maailma, kus pole jälgegi Hollywoodi filmide narkoglämmist. Vaade maailma, kus valitseb ääretu viletsus, millest välja rabeleda ei saa.