Lugesin tänasest Ekspressist, et vägistajavennaksed Paalbergid on Rummu asulas liikvel. Tõsi, esialgu vabakäiguvangidena, aga 2012. aasta aprillis vabanevad nad lõplikult.
Ja mis siis saab?
Ma usun, et täiskasvanud ja väljakujunenud inimese moraalset suundumist ei ole võimalik muuta. Oletagem, näiteks, et ma jään vahele kanepi suitsetamisega. Ma saan karistada ja tean, et kui kanepit uuesti suitsetan ja uuesti vahele jään, saan uuesti karistada. Selle hirmus on täiesti võimalik, et ma ei tee enam mitte kunagi mitte ühtki kanepisuitsu. Aga see ei muuda ometi minu hinnangut sellele, et kanepi suitsetamine on meeldiv tegevus. Vennaksed Paalbergid said võib-olla vanglas selgeks, et vägistamise tulemusel tuleb mõned aastad kinnimajas istuda ja võib-olla neile isegi on seal istumine piisavalt ebamugav, et nad on teinud otsuse, et vägistamine ja tapmine ei ole kasumlikud tegevused. Aga ma kahtlen, kas see on muutnud nende hinnangut, et vägistamine ja tapmine on meeldivad tegevused. Ja kui siis saabub päev, kui nad tunnevad, et vahelejäämine pole tõenäoline ja pealegi naine ise nurub seda (loe: tuli tänaval vastu ja ei jooksnud vendi nähes kohe karjudes vastassuunas) - siis, piltlikult öeldes, süütavad vennaksed uue pläru...
Ma olen nõus, et õigussüsteem peab eeldama, et inimene suudab vähemasti karistuse hirmus ennast pidurdada. Ja vaevalt, et midagi muudaks ka see, kui vennad Paalbergid kinnimajja panna 15, 20 või 30 aastaks. Kui nad on seest nii mädanenud nagu nad on (ei maksa unustada, et noorem Paalberg hakkas uuesti vägistama vaid mõned kuud pärast eelmise karistuse kandmist), siis ei muuda neid mitte miski ja vanglas istumine tähendaks vaid mehaanilist viisi neid kuriteost eemal hoida. Toimivam lahend oleks keemiline kastreerimine, mis on kasutusel näiteks Taanis, Saksamaal, Austrias ja ka osas USA osariikides. Ka Eesti justiitsministeeriumis on seda arutatud, aga lahendini pole veel jõutud.
Emotsionaalselt tahaksin ma lahendiks muidugi surmanuhtlust, eriti just Paalbergi-sugustele tegelastele, kelle puhul lihtne inimlik mõtlemine ütleb, et nad ei muutu iial ja alates praegusest, mil nad on vabakäiguvangid, tiksub kell ja on vaid aja küsimus, mil Paalbergide väärastunud peades käib üks klõks!, hirm karistuse ees taandub ja üks noor tüdruk sureb.
Sest nende viimane vahistamine näitas vennastele vaid seda, et ohvrite ellujätmine on viga, kuna nad võivad punuma pista ja politseile kaevata. Ilmselt kirjutasid mehed oma päevikutesse: "Note to self: ohver alati tappa."
Korra on nad tapnud, edasi on lihtsam. Iga piiri ületamine on raske vaid ühe korra. Hiljem on tee selge.
Praegu elavad Paalbergid Rummul, hiljem ilmselt pöörduvad tagasi oma Turba asula kodutallu. Kuhu neil mujale minna? Ja osalt - jumal tänatud, vähemasti on teada, kus on ohukolle. Mis mulle muidugi põrmugi ei meeldi, on see, et ohutsoon (sest jaa, need hundid murravad kodu lähedalt) langeb vähemalt osaliselt mu kunagisse kodukanti, kus praegugi mu ema ja vanaema elavad. Nemad mõistagi jäävad vennaste huviorbiidist välja, aga mul läheb südame alt külmaks iga kord, kui mõtlen oma kunagise kooli, Vasalemma kooli peale.
Teel sealt koju jäi kadunuks mu kooliõde Katrin. 2000. aastal kadunud tüdruk ei saanud Paalbergi-poiste saagiks langeda, sest nood istusid vist toona eelmise vägistamise eest kinni, aga kas mitte polnud sel aastal vabaduses Paalbergide kasuisa? Toona juba üsna eakas mees, kes samuti vägistamise eest vangis oli, kui Paalbergide ema poegadel vanglas külas käies temaga kohtus.
Ja kellega kohtusin Vasalemma kooli bussipeatuses mina? See oli vist 97. aastal, kui ma videvikutunnil kooli lageda maantee ääres olevas bussipeatuses issanda üksi bussi ootasin. Üks auto sõitis minust vastassuunas mööda, kuid pidas paarisaja meetri järel kinni, seisis veidi, tegi tagasipöörde ja sõitis minu suunas. Roolis olnud keskealine mees küsis, kas ma küüti tahan. Vastasin, et ei. Mees ronis roolist välja ja hakkas minu poole tulema, et "tule ikka, mis sa siin hilja õhtul seisad...". Minul hakkas hirm ja ma pistsin kooli poole jooksu. Ta vist paar sammu jooksis mulle järgi, aga siis taandus ja sõitis ära. Kas ma ise kohtusin toona Paalbergi-poiste kasuisaga? Või oli see lihtsalt napsivõtust ülisõbralikuks muutunud külamees, kes oleks mind tõesti koju ära visanud?
Ei tea, aga kui ma peaks nüüd ise Vasalemma kooli bussipeatusest mööda sõitma ja seal seisvaid üksikuid lapsi nägema, pakuksin neile kindlasti küüti.
Aga seni.
Mida teha vennaste Paalbergidega, kuniks keemiline kastreerimine ei ole seadustatud ja karistuse kandmise järgse riikliku valve rakendamist pidurdab ressursinappus?
Loota nende mõistlikkusele ja pidurdusvõimele? Sellele, et suhteliselt väikeses kogukonnas nende nime ja nägu teatakse ja iga naine jookseb karjudes vastassuunas, kui vennakseid näeb? Ja et selle väikese kogukonna mehed annaksid vendadele aimu, et mistahes katsele järgneb omakohus?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
paalbergi poiste postrid igale poole yles panna ja internet yleujutada infost nende kohta.
ReplyDeleteomakohus oleks t6en2oline, kui oleks ka vastavas vanuses mehi territooriumil ;P