Palgalõhe ja teised tibimured

Sellest loost on Fb-s ja mujal palju arutatud. Põhjatud õnnetut Vöörmanni napakate ja veelgi enam diskrimineerimist soodustavate ettepanekute pärast ja jäetud tähelepanuta, et ka sotsioloog ise palub oma ettepanekuid mitte tõsiselt võtta.

Vöörmanni artikkel suuremat mõtet ei kanna, kui et tõesti: soolise palgalõhega tuleb midagi ette võtta ja et sookvoodid ei ole parim lahendus. Tõsi, ta võib olla suhteliselt ainus lahendus enne, kui peale pole kasvanud uus põlvkond.

Ja sealt tuleb minu meelest sisse tõsine probleem, millega peaks tegelema: kasvatus. Olen kirjutanud paar artiklit sooküsimuste teemal ja kõige valusamalt on meeles see lugu: "Tüdrukud peavad olema ilusad ja nõrgad". Ehk siis aastal 2010. toimub lasteaias täiskäigul vanade soorollide taastootmine. Lasteaed on kahtlemata veel liiga varajane staadium, et hinnata sealseid elukutsevalikuid kui adekvaatseid hinnanguid, aga see annab aimu üldisest paradigmast. Naised on abitud, nõrgad - ergo ei pea olema edasipürgivad, edukad, iseseisvad. Kui sama kasvatus jätkub ka kodus, siis pole ime, et keskkooli lõpuks on tüdrukud kasvanud selliseks, et neil ei jagu söakust valida ülikoolis mõni tõsisem eriala, või isegi kui nad ülikoolis seda õpivad, ei jagu neil hiljem julgust ja tahtmist töökohal parem palk välja kaubelda.

Väga palju sõltub naise enda isiksusest ja eneseususust ning kui kodus on kogu aeg rõhutatud, et "daddy's little princess", siis mis imet, et see printsess jääb ka edasises elus oma sugar daddy't ootama ja karjääri nimel eriti vaeva ei näe. Misjuures - minu arust ei ole ametialane edasipürgivus naiselikkusega sugugi karjuvas vastuolus. Eks ta muidugi oleneb ka valdkonnast ja selles tegutsevate meeste madalalaubalisusest, aga oskuslikult naiselik riietus, mis säilitab väärikuse, ei tule küll kusagil kahjuks. (Jällegi, palju oleneb vaatajate intelligentsitasemest, aga seksuaalse ahistamiseni viib paljudel juhtudel kahtlemata see, et naine ise ei suuda seksikalt riietudes ära tabada juuspeent vahet riietega edastavate sõnumite osas. Üks asi on see, kui rõivad ütlevad "mul ei ole midagi selle vastu, kui sul kõvaks läheb, aga sa ei tohi arvata, et sul on sellepärast õigus nõuda minult rahuldust" ja riietuse vahel, mis kriiskab "ma tahan tähelepanu! pane mind!".)

Igatahes - enne, kui emad ei lõpeta oma tütardest allaheitlike olevuste kasvatamist, ei parane soolise palgalõhe osas suurt midagi. Lasteaiauuring näitab, et vähemalt praeguses lastepõlvkonnas veel erilist edenemist ei ole. Näis, kuidas edasi. Kui mul peaks kunagi tütar olema, siis vähemalt ise ma tahaks teda nii kasvatada, et tal ei tuleks kunagi pähe unistada "Tahan rikast meest!" (A la Perekool, kus oli teema, et "Kas tahaksite jõukas olla?" ja siis teemas arutleti selle üle, kui keerukas on rikast meest leida. Selle peale ei tulnud keegi, et kurat - aga õpiks õige ise kõva eriala ja pingutaks ise selle nimel, et raha saada.). Kui juba materiaalset edu ihaleda, siis ikka nii, et "tahan ise rikkaks saada". Märksa mõnusam, mu arust, kui rahakott ikka enda taskus on.

Hakkab nalja saama, kui herr abikaas peaks nüüd tõesti saama sellise palganumbri peale, mis minu oma kaugelt selja taha jätab. Seni olen ma temast grammivõrra rohkem teeninud (või võrdselt, oleneb, kuidas võtta) ja kui tema peaks nüüd minust kõvasti rohkem teenima hakkama, siis mul on ilmselt päris raske. Ühelt poolt muidugi kena, et abikaasa saab head raha, aga teisalt hakkaks mind ilmselt närima kuri kadedus, sest minu erialal pole erilist palgatõusu näha. :P

õhtusöök vol.4

otsustasin valmistada hoopis midagi uut...enda jaoks.
meenusid papsi valmistatud kanafileed peekoni sees. nisis lippasin eile peale tööd poest läbi.
OT: teel prismasse oli se 3 km-ne rattasõit Väga märg ;P

poest muud ei ostnudki, kui kilo kanafileed ning peekonit.
huvitav oli see, et sama tootja kilo õrnsoolatud kanafilee oli 0,5€ odavam, kui soolamata.

kodus sis kohe asjatama. kõigepealt makaronid keema ning ahi sooja (kuigi soojeneb vaid minutiga juba).
kilost kanafileest jäi tegelikult kuskil 2 tüki jagu isegi alles, aga viitsikule ikkagi ei raatsinud anda :P. peekoniviile olin aga kuidagi nii täpselt ostnud, et jagusid täpipealt. arvasin algselt kül, et paar tükki jäb üle, aga võta näpust.

igatahes joppas. kana tükeldatud ning peekonisse mässitud. hambaork fikseeris ära ning ahju.
muuseas miisu ennustatud 170 kraadi ja 10 min vedasid alt - toores. panin veel 10 min otsa ning 10 kraadi kah, millest viimased 5 kuumutasin koos õhujaotus ventilaatoriga (no ajas ühtlaselt laiali kuuma) ning sis panin veel 5 min grill-funktsiooniga, et pealt peekoni kergelt krõbedamaks tõmbaks.

makaronid said ka läbipraetud...pasta maitseainete seguga ja musta pipart kah.
lõpuks olin siiski sunnitud kõik kerge kuumaga ootele jätma, kuna miisu saabumine hilines cc pool tundi. kuna tai jõudnud ka poest läbi käia (kamandasin ta kiirelt kodupoole), tuli külm kaste ilma hapukurgita. vähemalt oli tomatit sees ning lisandina hapukoorele ja majoneesile panin ka 2 kahvlitäit inglise sinepit (mingite seemnetega) sisse.

tuli piisav kogus, et jagub ka tänaseks. mina rahul, miisu rahul...peace on earth...


proosit

Kolmapäeva õhtu, neljapäeva hommik

Minu mees armastab mind. See sai raudkindlalt kinnitatud, kui selgus, et ta oli praekartulitele pannud soola kohe südamest. Teame ju kõik rahvaütlust, et armunud kokk soolab söögi üle.

Muidu oli väga maitsev söömaaeg, nii et tegelikult ei tahtnud üldse nuriseda. Ootused on kõrged ka tänase õhtu suunas, kui mees lubas katsetada kanafileega... :P

Täna hommikul helises kell 6.40, nagu ikka ja ma plaanisn veel hetke pikali olla, et nähtud unenägu lahti mõtestada. Aga ei! "Miisu, kas sa ei tõusegi?", küsis Ott kõrvalt. Ärkvel, sunnik! Ärkvel vaid selleks, et kuulda mind kööki minemas ja siis teist külge keerata.

Igatahes tulin võileibadega enda arust hästi toime ja kohvigi kallasin maha vaid natuke. :)

õhtusöök vol.3

sisuliselt kordasin esimest õhtusööki väikeste muudatustega -
grill-juustuvorstid praadisin-krõbestasin esimesena ning siis eemaldasin pannilt kartulite praadimiseks. kartulite valmides tagastasin vorstid koos 4 munaga. kemüüse segamini ja voila...tuli siuke tore toit, mis oli isegi miisu jaoks tiba soolane seekord (et minust pole mõtet isegi rääkida :P). õnneks päästis olukorra külm kaste, mis üleliigset soolasust suht hästi neutraliseeris.

muidu võis suht rahule jääda.


proosit

Teine õhtusöök, kolmas hommik

Teisipäevaseks õhtusöögiks oli mees valmistanud makaroniroa šampinjonidega ja sealjuures tuleb teda mitme detaili eest kiita. Esiteks oli väga söakas katsetada BBQ-kastmega makaronide juures. Teiseks loobus ta vapralt võimalusest teha makaronirooga nii suur ports, et jätkuks ka kolmapäevaks.

Toit oli igatahes maitsev ja näha oli, et selle valmistamisel ei olnud koonerdatud ei aja ega vaevaga. Ise olen igaõhtusest toiduvalmistamisest juba niipalju nüristunud, et ei viitsi igal õhtul õhtusöögiga tund aega jännata.

Hommikul, nagu Ott oma postituses mainis, oli tõusmine vaevaline. Uni rõhus laugusid ja nii vist juhtuski, et võileivalt jäid puudu tomativiilud. Aga ma ei anna alla! Homme püüan paremini :)

hommikusöök vol.3

ja mina mõtlesin, et singid lastakse mingis ahjus enne krõbedaks, kui võileiva peale satuvad, kuid läks kogu kupatus. no hea soe oli sellegi poolest.
miks polnud näiteks tomati viilu peal...ahh? miisu, oled laisaks läinud. ma märkasin kül, kui vaevaliselt sa ennast täna voodist välja ajasid. kas hakkad alla andma? loodan, et mitte.

lobiseda hommikuti on endiselt hea...kahju, et aega ni vähe on :(


proosit

õhtusöök vol.2

täna sis tibake keerulisem roog. nojah, tegelikult pole selles roas keerulist miskit, kuid protsessi läbisin keerukamalt - samal ajal, kui makaronid keesid, praadisin mina kõigepealt hakkliha. viimane valmis, valasin selle tadrikule ootele ning asemele šampinjonid. vaatamata, et olin hakkliha praadimisel juba soola ja pipart kasutanud, kasutasin soola ka šampinjonide jaoks, aga tavalise pipra asemel sidrunipipart. mul oli kindel plaan maitsestamine ja vürtsitamine etappide kaupa eraldi läbi viia, et oleks siiski erinevad maitseelamused võimaldatud.

sampad valma, valasin hakkliha uuesti peale. peale lühiajalist kuumutamist valasin peale teatud koguse "Jack Daniel's Barbaque Sauce" kastet. lasin sellel kupatusel tiba madalamal kuumusel haududa. täpne ajastus kah...viimane aeg makaronid pliidilt maha ning ära kurnata (tiba ülekeedetud said). kuna oli nikuinii plaanis makarone praadida, sis tänu nende pehmusele otsustasin seda teha lausa põhjalikumalt. nisis valasin hautise taas taldrikule ning makaronid pannile. lasin neil ikka korralikult pruunistuda enne, kui hautise peale lisasin. edasi polnud muud, kui korralikult läbi segada ja ühtlaseks kuumutada.
tulemuseks oli kergelt vürtsikas ning endiselt happy kitty.


proosit :)