Rootsi krimikirjanduse uus menuk, Jens Lapiduse „Snabba cash“ ehk “Kiire raha“ toodi Eestis turule piisava aplombiga, et ma hakkasin sealt ootama midagi Stieg Larssoni sarnast ja Hakan Nesseri väärilist. Lugesin läbi ja nentisin, et nii see päris pole.
"Snabba cash" on kahtlemata põnev kriminaalromaan, kuid ei maksa endale illusioone teha, et krimiromaane kirjutab loomepalangus kirjanik. Tegelikult kirjutatakse neid kirjastustega sõlmitud eellepete alusel, hoolikalt vaagides, konstrueerides ja lugejate reaktsioone aimates.
Kui oled elus läbi lugenud kas või mõned krimkad, on traagelniidid ühes selletaolises alati näha. Niisiis pole kriminaalromaanis küsimus mitte selles, kas sa näed loo õmblusi, vaid selles, kas need õmblused teevad kokku nauditava rätsepatöö. (Tegelikult – kogu kirjandus on ju konstruktsioon, mille puhul kogenud lugeja ei suuda niikuinii struktuuri hindamisest hoiduda).
"Snabba cash" on rätsepatöö, kus õmblused pole alati õigetes kohtades
Skandinaavia krimis on tavapärane kasutada paralleelvaatenurki - korraga näidatakse nii kurjategija kui tema jälitaja tegevust. "Kiires rahas" on selle skeemi peitmiseks kasutatud kolme negatiivset kangelast ja ebaisikulise kohtudokumentide loendi kaudu demonstreeritakse jälitaja – ühiskonna - vaadet. Kokku teeb ikka kaks poolust, aga lahendus on üsna ilus. Selle õmbluse kiidan heaks.
Kangelasi on Jens Lapidus loonud kolm– tal endal hea lihtne kirjutada, sest ei pea ühe karakteri mitmeplaanilisusega liiga palju vaeva nägema. Lugejal on aga kenasti keerukam ja põnevam lugeda.
Johan Westlund on tüüpiline näide karakterist "heast perekonnast, aga läks paha peale". Tema mina-peatükid kanavad romaanis seda süütut, värsket vaatepunkti, mida autori lootust mööda jagab ka lugeja. Üsnagi veenev.
Jorge on näide karakterist "olen nii loll, et kahju kohe". Temale on autor kirjutanud romaani kõige rumalamad naljad, kõige tobedamad tegevuskäigud. Jorge lihtsameelse mõttemaailma kirjeldamisel on Lapidus kõige enam hätta jäänud, näha on, et ta on püüdnud, aga tulemus jääb nõrgaks. Toimetajatöö pidanuks tõhusam olema. Samas on Jorge kolmest kangelasest kõige mitmeplaanilisem ja seega ei suuda autorit päris hukka ka mõista.
Mrado - Jens Lapiduse romaani kangelastest kõige skemaatilisem. Tundub, et tema loomisel on autoril fantaasia otsa saanud ja välja tuli tavaline "karm-mafiooso-aga-oma-tütart-armastab". Iiveldamiseni nähtud kuju kõigis krimižanri teostes.
„Kiire raha“ sisuks on Stockholmi allmaailm, kokaiiniäri, kättemaks. Tavaline temaatika ja võtab muidu õlgu kehitama, kuid Lapidus on kirjutanud raamatusse sisse kohaliku mõõtme. See seletab muidu suhteliselt keskpärase romaani jõudmist Rootsi edetabelite tippu: Lapidus pillub nimesid - Stockholmi vähem ja rohkem tuntud pubisid, tänavaid, kuulsaid inimesi... Geograafilise läheduse tunne hoiab Rootsi lugejat kütkes ja tekitab kerge vaevaga tunde, et "see on ju päris". Autoril jälle hulk kirjandusmeisterlikkuse vaeva säästetud.
Lapidus kasutab läbinähtavaid tehnilisi võtteid, et anda oma võib-olla kesistele kirjanduslikele võimetele puhkust. Näiteks tema stiil - romaanis on ülekaalukalt kasutatud hakitud, elliptilisi lauseid, mis kunstlikult tõstavad teksti tempot ja loovad mulje kiirestiarenevast, ülipõnevast sisust. Kirjanik on võtet kasutanud oskuslikult ja pole sellega enamasti liiale läinud.
Kas raha pärast kirjutatud raamat on halb?
Niipalju raamatust, mis Rootsi raamatumüügi edetabelites laiab. Aga mis konteksti „Kiire raha“ asetub? Jens Lapidus pole hoidnud salajas, et see raamat on esimene osa süngest krimitriloogiast. Ja vaid mõned aastad varem lõi pea kogu läänemaailma kirjandusilmas laineid ja teenis miljoneid teise rootslase sünge krimitriloogia, mõistagi Stieg Larssoni „Millenniumi“-sari.
Konjunktuur on ilmne. Advokaat Lapidus haistis kiiret raha. Ja mõningate kirjandustehniliste nõksude, osava turunduse ja õige hetke tabamise abil tal ka õnnestus oma muidu keskpärase „Kiire raha“ pealt kopsakas kopikas teenida. (Kusjuures jättes oma raamatu oluliselt vähem vägivaldseks kui Larsson. Respekt. Tavaliselt on spin-off alati vängem kui eelkäija.)
Iseküsimus – kas rahateenimiseks konstrueeritud raamat on halb? Ei, sest „Kiire raha“ ise ei ole ju halb raamat. Krimikirjanduse kategoorias on ta isegi üsna hea, kuigi ei küüni Skandinaavia tippudeni (ja tipu all ma ei mõtle Stieg Larssonit, kelle triloogia esimene raamat oli väga hea, teine keskpärane ja kolmas lihtsalt ülekuhjatud maitsetuse tipp).
„Kiire raha“ käsitleb Skandinaavia sotskrimile omaselt veidi ka ühiskonda ja selle valupunkte. Ja kui muidu mitte raamatuid armastav inimene loeb seda teost - kuna see on nii põnevaks konstrueeritud ja edeneb libedasti - ja siis muuhulgas mõtleb selle raamatu põhjal kasvõi hetkeks ühiskonnale laiemalt, siis on advokaat Lapidus kirjutanud kahtlemata hea raamatu.
