Sain eile väga varakult töölt liikuma ja olin juba kell kuus kodus. Leidsin oma armsa mehe köögis topless süüa tegemas: pannil praadisid kartulid ja valmis oli juba ka külm kaste.
Kuna mina telekat eriti ei vaata, tegin aega parajaks lehelugemisega. Üllatavalt ruttu oligi söök valmis ja mulle tõsteti ette taldrik. Nüüd saan aru, miks herr abikaas ei ole siiani minupoolset õhtusöögivalmistamist tülikaks ja aeganõudvaks pidanud: kui ise mitte süüa teha, lendab meelelahutusega sisustatud aeg kiiresti... Toit oli igatahes väga hea, parasjagu krõbe, hästi vürtsitatud ja kenasti tasakaalustatud maitsebuketiga kastmes. (Oskan küll gurmee-sõnavara, kui vaja!)
Täna hommikul tõusmine väga raske ei olnud, kuid võileibade juures jäin mõttesse. Kangesti tüütu on kaks päeva järjest täpselt sama teha. Kavatsesin võileivad ahjus soojaks lasta, kuid polnud kindel, kas mu traditsiooniarmastajast mees sellega rahul on. Igaks juhuks ei hakanud katsetama - mine tea, mis unine ja pahur mees kuumadest võileibadest arvata võib. Viimati kõrvetab veel keele ära ja kus selle häda ots.
Tööpäeval andis varajane tõusmine siiski kõvasti tunda ja kommunaalameti juhataja pakutud kohv kulus marjaks ära. Juurde mõistagi pirukad. Kuhu see kõik küll viib...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
homseks ootan juba krõbedama singiga leivuskeid...mmm
ReplyDelete