Tattoo-ban2: ajendatuna Jmo blogist

Lugesin Jmo blogist postitust naisest, kes lahkus Briti töötukassa ekvivalendist hingepõhjani solvatuna, kuna ametnik oigas tema tätoveeringuid vaadates, et "kes sulle küll tööd pakub?!"

Lugesin loo Telegraphist üle, vaatasin kõnealuse preili pilti juurde ja pähe tekkisid järgnevad mõtted:

1) Minu esimene seisukoht: ametnik oli mõistagi ebaviisakas, et ta oma tundmusi niimoodi väljendas.

2) Hayley O'Neil'il oli mõistagi õigus (ja lausa kohustus!) anda oma kohtlemisest teada ajalehtedele ja võimudele. Igaühel on õigus end igapidi augustada ja mitte saada selle pärast solvatud.

Nii. See on nüüd paigas.

3) Aga - kui ma ise oleksin olnud sealse töötukassa ametnik ja minu juurde marsib tööd küsima selliselt augustatud ja tätoveeritud neiu, siis ma ise oleksin ka endamisi kurvalt nentinud, et "keeruline klient". Ja püüdnud talle delikaatselt selgeks teha, et kui sul on näos kümme neeti ja paremal käsivarrel miski, mis tundub olevat tätoveeritud mesimumm, siis vabandust - aga kui sul pole ette näidata äärmiselt head töökogemust või head ülikooliharidust, siis on millegi muu kui McJobi saamine tõesti raske.

4)Olen lugenud Eurostatist üht uuringut (hetkel ei viitsi linki otsida), mis tõendas, et vähemasti 2000-aastate algul oli augustamine, tätoveerimine ja teised sellelaadsed kehakaunistamisvõtted endiselt vähem levinud kui kõrvaaugud ja make-upi kasutamine (jah, olgu, tegelikult ei ole vahet, kas sa värvid siniseks oma silmalaud või teatud piirkonna kusagil naha all, aga siiski). Ergo, mis on vähem levinud, on reeglina ühiskonna kesk(pärastemas)liikmetes kõhedust tekitav. See, kas augustamine ja tätoveerimine saab Lääne ühiskonnas ükskord kõrvade augustamise ja make-upiga võrdse sotsiaalse staatuse, on iseküsimus. Aga vähemalt seni peaks igaüks, kes endale näkku laseb sisestada kümmekond metallist muna, andma endale aru ka sellest, et ta on väljunud teatud sotsiaalsest staatusest ja on sellega muutnud endale keerukamaks sellises ühiskonnas toimetuleku.

5) Kui ta endale sellest aru ei anna, on ta kinnitanud (stamp)arusaama: oma keha tätoveerivad ja augustavad sotsiaalse hierahia servaaladel paiknevad isendid. Kes siis sellel äärealal paiknevad kas oma soovimatuse või küündimatuse tõttu. (OP! Ma ei pea silmas, et nad alati on küündimatud, vaid seda, et nad näivad keskpärasest vaatenurgast küündimatud). Ja äärealade isendeil pääsemine hierarhia keskele, sh aktsepteerivale ja heapalgalisele töökohal, on mõistagi keeruline.

6) Ja viimaseks kivi Telegraphi kapsaaeda - selgusetuks jäi, kas O'Neil teadvustas endale, et tal on oma aukude tõttu keerulisem tööd saada või mitte. Samuti pole teada, mis on tema haridus ja millist tööd ta üldse sihtis.