Noorem All-ohvitseride Kursus

nunii...hakkan taas õppima. nimelt alustan 29 märts noorem all-ohvitseri kursustega. vahipati nimekirjas juba olen ning ameti järgi esialgu vanemlaskur. kuid instruktori töö jaoks paguneid peale tarvis, nisis koolitusele. 6-10 nädalat (vastavalt "veterani" võimekusele) füüsilist ja vaimset trenni ning olengi instruktoriks valmis.

eks veidi hirmutav on taas tegutsema naasta, kuid ühtaegu põnev samuti. kõige rohkem positiivne on selle poolest, et saan endale pidevat ja rutiinset tegevust...puhatud nendel loorberitel kül juba.

esialgu pean kül kodus varustuse kohta inventuuri tegema (mis on "missing in action", mis nisama kadund, mis olemas), et oskaks laost vajalikku juurde pärida...õppuste ajaks on mul ju täisvarustust siiski vaja. niet paras sagimine läheb lahti enne vel, kui üldse kursused algavad.

igatahes põnevaks läeb. arvatavasti on järgnevad 2 kuud ühed ägedamad mu elus.
peale seda jäb vaid oodata aega, mil EVAK'isse (eriala vanem all-ohvitseride kursus) sab ning uuesti afgaani mingi aeg.


proosit

OÜ Aiandi 6 Tallinn

käisin sis eile oma elu esimesel ühistu koosolekul. esimene tund aega kurdeti samade vanade probleemide üle, mida kedratud juba vähemalt 2 kuud, ja alles sis sai korralikult ühistu asutamise poole liikuda. valiti juhtkond ja esimees, tehti otsuseid kulutuste tasumise kohta jne. lõpptulemusena, kui hääli arvestada, sis oleksin samahästi ka mitte kohal võinud viibida, aga tiba informatiivne se siiski oli.

mõningal juhul ei suutnud isik oma nutulaulu kuidagi lõpetada...muudkui jauras ja jauras. esimees ketras nagu katkine grammafon juba, et mured-probleemid meili teel saadetaks või arutleks foorumis (jah, meil maja-foorum), aga osad viripillid ei saand sest lissalt aru ja sedasi venitasid koosoleku cc 3h-pikkuseks :P pole vel kuulnud, et kellegil koosolek ni pikalt kestnud oleks. mul jäi sellep isegi äliss nägemata (kuigi öeldi, et midagi kaotsi ei läind). pidin nimelt kinno ruttama. hea on, et piletit ennist ära ei ostetud. ei taht nagu varem lahkuda kaa, kuna krt teab, mis vel päevakorda keegi toob.

igatahes said asjad enam-vähem lõpuks joonde ja inimesed teadlikuks, mida edasi tegema peab. loodan, et tulevikus suudame jutu kokku võtta 30min kuni h-ga.


proosit

LIFT

jäin eile oma uue kodu liftis kinni(üldse elus esimest korda mittetahtlikult). ootasin 2 sõbraga mööbli saabumist, kui monost tuli teade, et kohal on. andsime teada, et tuleme kohe alla ning liftiuste sulgedes 6-l korrusel oli kohe kaput. uuesti nupule vajutades tegi vaid väikse jõnksu allapoole. sedasi saime jõnksutada kuskil 5 korda, kuni enam midagi ei reageerinud. viimane valik oli paanikanuppu vajutada. seda allhoides kostus terve trepikoja peale meeletu kisa ning kuskil 10 sek pärast hakkas numbritablool telefoni valima. ja seda üllatust, helistaski liftivendadele. andsin sis teada mis ja kus ning saadeti mehed teele.

mõtlesin kül, mida mööblikuller seni teb, kuna pidime ju kohe all olema. võtsin telfa ja valisin nr-i ning kohe levi kaduma - pulki 2...1...0. ja oligi perses. kuna peale elisa oli ka emt olemas, proovisime sellega - tol polnud isegi alustuseks midagi. teine sõber juubeldas, et tal 3G on ja peaks saama. no sättisin ka enda telfa 3G peale (ei hoia kogu aeg, kuna võtab akut palju), aga levi endiselt ei saanud. imestasin sis, kuidas sõber sai. kontrollin - sittagi tal oli. tal vaid kirjake nurgas, et 3G, aga pulkadest polnud haisugi. saime teise sõbraga selle totu üle parasjagu naerda. mõtlesime, et oleks krt vähemalt enne mööbli kätte saanud, oleks liftis mugav millegi otsas istudagi, aga võta näpust.

viskasin ka lõpuks perse maha, kuid sain seda maas hoida vaid mõned minutid, kuna liftipoisid olid juba kohal. nimelt võttis neil aega kõigest 15min. kuna liftis parandajate kohta nimelist infot polnud, ei teand esialgu, kas kandur või otis. kandur oli kohe marja kõrval nisis minust sugugi mitte kaugel.

igatahes kihutasime pool meetrit langenud liftist jala alla, saime mööbli ja seks ajaks ka uuesti lifti. ned olid lissalt mingi restardi teinud, kuna lifti-arvuti oli kokku jooksnud ja enam volti edasi ei andnud :P palusime neil igaks juhuks kannatada, kuni mööbliga üleval oleme...äkki taas kiilub kinni (muuseas, piirkaaluks on tonn, aga me suured mehed kah ;P). õnneks saime ülesse edukalt ja mu elutuba paistab lisandunud mööblile taas pisem välja.

proosit

naistepäev

täna on sis se päev lõpuks käes, mil enamus naistel pea segi otsas on. kui neile keegi lähedasem kui võhivõõras lilli ei too, on nad südame põhjast solvunud. õnneks siiski leidub mõistlike naisi, kellele tavapärased kohustuslikud "lillepäevad" ei sümpatiseeri, aga ülejäänud keeravad mentaalselt katuse pea peale. loomulikult eelistavad kõik naised kogu aeg lilli saada (on mõned üksikud erandid), lissalt mõni naine kohustab meest ostma neid vähemalt lillepäevadel, kuna mees muidu ei osta neid üldse, ja mõni teine naine eelistab saada lilli mehelt suvalisel päeval vabatahtlikult, mis näitab tema jaoks suuremat hoolivust üles, kui kohustuslik lillepäev.

igatahes, mehed, püüdke se päev "tasakaalukate" seltsis kuidagi vastu pidada ja homme on juba lissam.

proosit

koju

täna sis veedan oma viimase öö sin britannias. loodame, et ärevus mind terve öö üleval ei hoia. tagasi tulen ma täiesti üksi, nisis san ka lennujaamas veidi ringi orjenteeruda :P

ongi juba siinsest ni villand. san lõpuks ometi oma kauaoodatud miisu juurde tagasi. kohe läeb muidugi asjatamiseks kah, kui Estland'i naasen. et rahu ja puhkust eriti ei teki. aga vähemalt esimesed päevad naudin oma armsama seltskonda. sis paistab, millal koju saan ja sõpru taas näha.

oeh jah, eks omadega sis peatselt kohtume.

proosit

proteesi saaga 2

sain sis N kätte selle võimsa amordiga jalatalla (amortisatsioon pahkluu kandis). tulemus - jalg jälle liiga pikk. telliti madalaim mudel, mis neil üldse olemas on ja ikka jama. varujala külge kinnitati ta kül ära, kuid põhimõtteliselt kanda san seda vaid sis, kui oma õige jala jaoks jalatsit upgrade'in...ehk sis pean talla paksemaks tegema. mingi kingsepa või ortopeediku juures iseenesest täiesti tehtav, aga igale olukorrale vastavalt kasutada siiski ei mängiks välja, kuna (vabandage väga) mingeid kingi ja tosse ma kül iga uue paari korral haipida ei viitsi. õnneks siiski kannan ma enamuse ajast tanksaapaid (vabal ajal kui ka tööga seoses just tankid nõutud) ja nendel üleni mustadel jalatsitel ei paista ka eriti välja se modifikatsioon, kuid kodusolles, kui võtan jalatsid otsast, oleks vasak jalg ikkagi liiga pikk. valik: kas panen alati toas olles paremasse jalga mingi sandaleti või kasutan varujalga.

selle parema jala lühenemisega on ikka sitaks jama ja pahandust pidevalt. ka varem oli probleem, et ei saa teatud vahendeid proteesil kasutada, kuna on liiga pikad parema jala suhtes. on soovitatud kül igast erinevaid kirurgilisi oppe parema sääre pikendamiseks, kuid ned lööksid mind uuesti ratastooli 6-12 kuuks ning seda asja ma enam "nautida" ei taha...rääkimata trepi ja teiste takistuste kasutus. pigem lepin kõrgentatud saapaga.

aa, meenus vel, miks mu trepi kasutus normaal-sammumisega raske on. kuna parem jalg oli samuti murtud (sääreluu kõrvalolev luu [ei mäleta, mis nimi sel oli] lausa kahest kohast), sis pole hetkel enam sellist vedrustust jalal, mis oli enne pauku. mu enda füsio (saarlane) selle peale ei tulnud, kuid mul endal turgatas eile õhtul pähe. seetõttu on treppidest laskumine ilma kepi/karguta õigeid samme rakendades üsna keeruline ja pikapeale ka valulik. loodetavasti sab se kõrvaline luu kunagi oma tugevuse ja samas sitkuse-"vetruvuse" tagasi, sis san ka inimese kombel treppe valitseda.

proosit

proteesi saaga

krt, eile oli lõpuks jalg nimodi üles paistetanud, et ei saand proteesi kätte kuidagi. proovisin kreemiga, sooja veega...midagi. lõpuks ei jäänd üle muud, kui proteesiga magama minna :P
omekul sis proteesimeistri juures saadi jalg kahes osas siiski kätte ning tegime nii, et tulevikus (loodetavasti) sellist asja enam ei juhtuks.

avastasin, et point miks tunnen proteesi lühemana (kusjuures puusad on ühepikkused) on, kuna umbes 2 aasta eest avastati, et mu parem jalg on vasakust pikem, mis tähendas tegelikult, et parem puus oli vasakust allpool. juba siis soovitati mul vabal ajal seistes rohkem parema jala peale nõjatuda. praegu pannakse jalapikkusega vägisi puusad loodi ja siuke ebard on käia. siuke tunne nagu kukuks kuhugi vasakule ära, kuigi jutu järgi on käimine suht ok. peab vist lissalt harjuma.

homme-ülehomme peaks kätte saama uuema jalatalla koos amortisatsiooniga, eks näis, kuis läeb.

proosit