Kuidagi on tunne, et nyyd, mil olen vindine, automaatselt ei hinnata minu arvamust. Naeratarakse, muiged...kuid ei taheta tõsiselt võtta.
Ma tean, et nad teevad nalja, kuid masendav on, et nad minu nalja ei mõista.
Kurb, kuid nii se on. Tekib taas tunne, et läheks kuhugi linnapeale möllama...et närvi puhata vm.
Hetkel pole proual ja kylalistel aimugi, et põgeneda tahaksin, kuid ei hakka vast sundima kah...kui, sis vaikselt ja tasakesi..
Saturday, January 7, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ott, keda sa petsid see hetk? Ma sain väga hästi su olekust, telefoninäppimisest (ilmselt kirjutasid ja kolasid ringi netis) aru, et sa polnud rahul ja tahtsid muud. Tuutu-piilu :) Ja mina istusin sinuga selles samas rumalate paadis.
ReplyDeleteazoh...olime sis kaks õnnetut :P
ReplyDeleteA kui nüüd kanatiivaõhtu tuleb, siis ma toon kaks mängu kaasa. "Võidab see, kel surres kõige rohkem asju" ja "Ühtse Eesti Suurkogu" mäng (ma ei mäleta nime hästi aga midagi sellist. Saab poliitikuid mängida).
ReplyDelete