Nukufiiliast

Ei jõudnud JMo postitust iDollatorite kohta ära oodata ja kirjutan enne ise. Aga JMo posti ootan ikka. :). Tema küsimusepüstitus, kas nukuarmastajad on ärritavamad kui robotiarmastajad minu jaoks ei toimi. Mõlemad on ühtviisi ärritavad. Jäingi mõtlema, miks.

Ärritavad on nad sellest hoolimata, et objektiivselt võttes on Real Dollid väga head asjad, sest esmalt - võib-olla hoiab võimalus sellist nukku omada-alandada-vigastada-vägistada mõne perverdi päris naiste juurest eemale. Aga maniakkide osakaal Real Dolli meeste seas on kindlasti tilluke. Teiseks on Real Dollid head ka sellepärast, et aitavad genofondi hoida. Sest noh, need mehed, kes jõuavad silikoonnaise püsikasutuseni, on ilmselgelt sellised vussid, et parem ongi, kui ta oma geene edasi ei kanna. Las ta purskab need geenid akvaariumisoojendaja abil meelepärase temperatuurini viidud silikoontuppe, genofond vähemalt ei kannata.

Aga miks siis iDollatorid mind ärritavad?

Mitte sellepärast, et see on kõrvalekalle füsioloogilisest normist, et mees peaks paarituma naisega, eesmärgiga saada järglasi. Ma olen südamest poolt, et kui geenid on veidi teistpidi läinud ja mees tahab meest või naine naist, on kõik väga kena ja armastus on ilus asi igal juhul.

Miks siis ei ole mehe armastus nuku vastu ilus asi? Sest ma näen seal seda, mida inimestes vihkan – argust ja samaaegset domineerimishimu.

Et sa jumala eest ei mõtleks...

Homo-või heterosuhtes astub inimene vastu võrdsele partnerile, vähemalt suhte/matši alguses on seisud nii. Proovitakse jõudu ja leitakse, kumb on kangem. Kui saavutatud jõuvahekorrad sobivad, on hea. Kui ühele ei meeldi, saab ära minna. Kui üks on nii nõrk, et jääb teisele jalamatiks – noh, siis on muidugi halb. Aga ka sellel alandatud kaltsul oli oma šanss, vähemalt alguses, ja see, kes teda alistama hakkas, teadis seda.

Seega ongi jäledaimad need nuku-ja zoofiilid, sest nemad ei söanda partnerile vastu astuda. (Nuku-ja zoofiilide osakaal ühiskonnas pole ilmselt küll võrreldav. Hmm, servapidi käib nekrofiilia kah siia, kuna ka nende põhimotiiv on vastupanuta partner, aga noh, praegu pole see teema. )

Igatahes, nii nuku-kui zoofiilid võivad küll oma objekti südamest armastada, ehtida ja – looma puhul – iga hinna eest püüda vältida talle haiget tegemist, aga sisimas on nad ikkagi läbikukkunud inimesed.

Arad nartsud, sest kohe alguses valisid nad partneri, kellelt pole vastupanu karta. Olgu, koer võib zoofiili siiski hammustada ja teada on ka paar juhtu, kus piinatud koerad on oma „armastajat“ tõsiselt vigastanud, aga nii üldisemalt ma ei usu, et zoofiil ootab oma Pitsult aktiivset suhet.

Nukufiil läheb aga eriti kindla peale välja. Tema partner ei suuda teda mingil kombel ohustada ega temalt midagi nõuda. Veel enam – peale selle, et nukul pole partnerikohaseid soove, ei ole tal ka endakohaseid soove. Täiuslik alistumine. Nukku saab kõigist enam modelleerida oma suva järgi: veel täiuslikum alistamine. Kõik muu on ebakindlam – nekrofiil ei saa olla kindel üleskaevatava laiba, ee... spetsiifilistes omadustes, zoofiilile võib-olla ei meeldi lemmiklamba silmavaade, aga näe, pole parata.

Nukufiilil pole mingit muret

Pisike kindel maailm, kuhu pageda pärast seda, kui oled veendunud, et ei suuda inimolendiga suhteid luua. Oma võimetuse tunnistamise palk on pealegi magus – tõsi, nukufiiliani jõudmiseks peab ilmselt läbima mitmeid tavasuhte loomise katseid, neis haledalt lüüa saama ja siis nina norgu lastes liigisisestest suhetest loobuma, kuid kui sellise ülima enesealanduseni on jõutud (paljud küll ilmselt suudavad seda teha endale teadvustamatult), siis võib vähemasti lohutuseks valida midagi väliselt täiuslikku. Nii suured/väiksed rinnad kui meeldib, nii kaunis näolapp, kui aga meeldib ja tahtmise korral võib silikoonnaise mõelda ka heaks kokaks, targaks või muidu kuidagi imeliseks. Ehk siis – vusside vuss saab end premeerida sellega, mida ta iial muidu ei saaks.

Suhetest väljalülitumisest veel – mind kui pea valgustusliku mõistusekultuse järgijat ärritab ka see, et inimene ei tule toime ilma kunstlike välisstiimuliteta. Ma mõistan, et inimesel on äärmiselt raske pärast mingit armualast ebaõnnestumist uuesti end kokku võtta ja inimestega rääkida. Aga mida ma ei suuda aktsepteerida on see, et inimeste juurest nukkude juurde pöördunu püüab teeselda elutu olendiga suhet. Ja seda paljud realdolli mehed näikse tegevat.

Ehk siis – idollatorid pole mitte seksuaalse, vaid sotsiaalse hälbega. Ja paraku minu jaoks eriti vastuvõetamatuga, sest nad esindavad argust, domineerimishimu ja enesepettust.