pisikesed asjad

nii...mida ma arvan sellest psühhodelik maailmast, mis meil käsil on.
ma arvan seda, et elu pole kunagi ni hull, kui se esialgu tundub. kuna inimesed hindavad olukordi, väärtusi, aegu ja mateeriat alati enesestmõistetavalt, sis nende hind kasvab alati vastava kaotuse puhul.
näiteks: hindad sa alati teatud inimest alati rohkem, kui teda enam pole;
hindad kinnisvara alati kõrgemalt, kui oled sellest ilma jäänud;
hindad sõprust kõrgelt, mis ammu ununend jne.
ma just mõtlesin sellele, et sain lobiseda paar tundi oma isa ja emaga ning meenus seik minevikust, mil oleks peaaegu emast ilma jäänud. olin kül poisike, aga tundus tollase õnnetusega, et nüd läeb raskeks. "mis siis, kui olekski ilma jäänud...kuidas edasi liikuda". hetkel oli pisar kurgus, aga õnneks lõppes asi hästi.
peale seda hakkasin ema hindama kõrgemalt ning sellest püüan ka teisi olukordi hinnata kõrgemalt. vanust oli kül kõigest kuskil 10, aga mõistsin ühte poolt väljendist carpe diem. haarates päevast ei haara ma ainult olukorda, vaid ka sellega seotuid inimesi.
tänu sellele põhimõttele hindan suht kõike, mida elu mul ette toob. loomulikult on osadel asjadel suurem väärtus ja teistel väiksem, kuid se väärtus siiski eksisteerib.
ka olen õppinud hindama "väikseid asju", mida paraku inimesed esialgu ei märka, aga mis enamjaolt meile kõigile rõõmu valmistavad. pole alati tarvis hinnalisi kinke teha, piisab positiivsest žestist ja juba ongi parem tunne (ni tegijal kui saajal).
neid pisirõõme silmas pidades on tegelikult elukene ju täiesti normaalne...ning vahel suisa kiidväärt.
tundke rõõmu pisiasjadest ning elage oma elu õndsuses.

NB! alati võib sitemini minna!