mõned teavad, mõned mitte, aga mu jalal on juba aastaid olnud 1 piiisike haavand, vistel, mis ei parane ega parane. 2010 aasta lõpu poole saime kirurgiga selgust, et luu mul omade jõududega ei jõua piisavalt kiiresti kinni kasvada. ärge nüd valesti mõistke - luu on koos. lissalt tänu puuduolevatele luukildudele mittetäielikult kinni. see tähendab, et luuüdi (ja krt teab, mis bläust veel) immitseb kergelt luust välja ning ühtlasi ka haavandist, mille tulemusel pole suutnud viimane korralikult sulguda. nojah...suurema osa nädalast kül, kuid korra nädalas (pingutuste korral 2 korda) avaneb haavand (koorik tuleb maha) ning ajab kogunenud jama välja. muidugi ma olen aegade algusest saadik seda puhastanud, kuid olukord ei idane ega mädane...on lissalt tüütu.
nisis oli viimane otsus kirurgiga ava luus sulgeda. 2011 jaanuaris olid kirurgil vahendid juba olemas, kuid mina olin pidevalt hõivatud - töö, lähetus, töö, lähetus, puhkus, töö, puhkus, lähetus jne. kuni novembri lähetuse ajal konsulteerisi oma kirurgiga britis (tal oli sinna muidu asja). otsustasime, et nui neljaks vaja kuidagi asjaga ühele poole saada. olin enda peale pahane, et pole ennast suutnud kokku võtta ja lõpetada se jama, nisis panin vihaga paika, et tulgu mis tuleb, mina lähen jaanuari jooksul lõikusele.
25.jan käisin andsin vastavad analüüsid ning röntgenid, 26 omekul astusin näljasena haiglasse. juba kella 1000 paiku löödi nuga sisse.
muuseas jõudsin peale narkoosi andmist vähemalt 15-ni lugeda ;D
kuskil 1200 ajal ajasin luugid lahti. lobisesin anestesioloogiga veidi ja sis tuli ka maixi ema lobisema ning kuskil pooliku pärast viidi mind palatisse.
järgmisel päeval tuli kirurg sidumisse tulemust vaatama. sain teada huvitava fakti, et esialgse plaani asemel (katta avaused luul luu-pahtliga [mingi kunstluu teema]) oli ta täitnud luusisese avause nano-tech luu-graanulitega (umbes 2 kuup.cm). mai tea, kas sain mina varasematest konsultatsioonidest valesti aru või oli tema vahepeal soetanud mingid kaasaegsemad vahendid lõikuseks, aga lõpptulemus oli mulle üllatuseks. kui ma enne teadsin, et tehakse sisselõige, tõmmatakse luu "siledaks" selle pahtliga ning õmmeldakse kinni, siis nüüd oli lõige, puuriti-freesiti ava laius ja sügavus sobivamaks, täideti graanulitega ning õmmeldi kinni.
faaak - loogika ütleb mulle, et paranemisaeg 2-3 nädalat venis just 1-2 kuu peale :S
selle üle ma eriti häppi pole...ja seda mitmel põhjusel:
- tahaks värskeltostetud lumelauaga veel sel talvel sõita
- peatselt lukustatakse missiooniavalduste kandidatuur ning algavad vestlused kandidaatidega (kardan, et se võib olla põhjuseks välja praakida)
- kui see talv rohkem sõita ei saa, aga saan missioonile, sis viimasest tingitult saan järgmine kord lauaga sõita alles 2a. pärast...faaak.
- seekord oli plaanis märtsi alguses minna kontaktisikuks hoopis Birminghami, mitte Headley Court'i. taastusravikeskusest on väike siiber ees...tahan vaheldust. pealegi pole Alan'it ammu näinud, nisis oleks tore.
muret-tekitavaid faktoreid jagub. heh...just meenus, et järgmine reserohvitseride kursus, millest osa võtta saaksin (juhul, kui kõik plaanipäraselt läheb), oleks 2014 ;P
igatahes praegu valdavalt passin kodus ja "taastun"
proosit
aa, see siis mu isiklik laua komplekt
Näh, sa oma missioonikahtlusi minuga ei jagandki. :S Ma pean blogist siukseid asju teada saama. Pagana macho nisuke!
ReplyDeleterääkisin kül. sis, kui sa haiglas külas käisid...hani siuke :P
DeleteOtt ära virise. C'mon, kumb on tähtsam, jalg või laud. Ja proovi sa öelda, et laud :P Miss'iga on muidugi lugu natuke keerulisem ilmselgelt... Teades "sõjardeid" ja impulsse, that make them tic...
ReplyDeletenojah...ma tean, et jalg on tähtsam (loogish), sellele vaatamata tahan lauda sõita.
Deleteaga eks jala tõttu üldse opile läksingi. muidu oleks veel aastake venitanud, kui missi ees poleks. okas, v-o pool aastat - sel juhul saaks lauda sõita ja suvel tiba ratast kah ning ravi alustaks sügisel ;PP